Eesti “kirik” lähtub kreeka kyriakosest, mis tähendab ‘Issandale kuuluv, Issanda määratud’. Ühe kirikumehe meelest andvat palindroomsus sõnale kirik võitluses Saatana vastu erilise väe. Õieti on kiriku mõiste kohane vaid ristiusu kontekstis, mittekristlike usundite kohta saab seda pruukida tinglikult.
Vanasti oli kirikul ülisuur tähtsus. Teda peeti Püha Vaimu sünnitiseks ja Jeesuse Kristuse kehaks. Kirik kui institutsioon juhtis kogu elukorraldust. Kiriku kui hoone ümber oli koondunud elu. Pühakodade juures asusid seegid – santide varjupaigad ja haigemajad. Läheduses paiknes turuplats ja kõrts. Umbes 350 aastat tagasi oli igal Tallinna suuremal kirikul oma kool. Kirikaedadesse maeti surnuid, alles 230 aastat tagasi keelati see ära. Kõrged tornid juhatasid landmarkidena meremeestele teed. Uskmatuid, jumalaeitajaid peaaegu polnudki, mõni uskus ainult teist jumalat või teist õpetust.
Tänapäeval on kirik muutumas marginaalseks. Hiljuti oli lugeda, et isegi põlises katoliiklikus Brasiilias kasvavad pühakojad rohtu ning ristirahva noorem põlv eelistab jumalasõnale siivutuid festivale. Raigo Liiman kirjutab raamatus “Usklikkus muutuvas Eesti ühiskonnas” (2001; vt. ka Lea Altnurme arvustus Akadeemias, juuli 2002): venelased on meil oluliselt usklikumad kui eestlased ning see tendents süveneb; 10–12 aasta tagusest usklikkuse tõusust pole täna enam juttugi – ilmselt oli buum paljuski väline, moeasi; jumalat usub siiski rohkem inimesi, kui end usklikuks peab; üllatavalt palju usutakse astroloogiasse ja teistesse new agei mõtteviisi ilmingutesse – nähtavasti on see eeskätt eesti noortele ja naistele mingil määral religiooni kompenseeriv element; eestlased on üks sekulariseeritumaid rahvaid terves Euroopas; luteri usk – ega üldse usk – ei kuulu eestlase praegusesse minapilti; kirikutesse ja usuühendustesse kuulumise määr liigub terves Euroopas selgelt languse poole. Seoses hiljutise pedofiiliaskandaaliga välismaal on mõnigi Ameerika advokaat võrrelnud kirikuorganisatsiooni maffiaga.
Siiski on meis “võnkeid ja keeli, mida mõistus ei mõista”, on öelnud saami laulja Mari Boine – küll muusikast ja laulust rääkides, kuid sama võib lausuda ka religiooni kohta. Erkki Luuk (viidates Dylan Evansile) kirjutas muide hiljuti siinsamas Sirbis: jumalakogemus kui teadaolevaist tugevaim mentaalne stimulatsioon võib olla oma algupäralt “hallutsinogeenselt indutseeritud”.
Tundub, et usuline meel on eriti hästi arenenud nn. meditatiivsel inimtüübil – sel, kes püüdleb oma “mina” lahustamise poole: usus, muusikas, tantsus, meelemürkides, alkoholis, joogataolises vaimses spordis, seltsielus. Meditatiivsele vastandub kontsentratiivne tüüp, kes üritab lagunema kippuvat “mina” kompaktseks tombuks koondada – tema paleus oleks individualism, kord, täpsus, reglement, ülim mõtteselgus, valgustusaeg, klassitsism, akademism.
Nõnda leidub tänapäevalgi, usuleiguse ja jumalate huku ajastul, küllalt inimesi, kes on ühendanud oma hinge kogudusega. Ning lõppude lõpuks võib igaüks – kulunult väljendades – ehitada kiriku oma südamesse.
Minu arusaamise kohaselt on usk kollektiivne kujutelm, mis on aga milleski olemuslikus tunduvalt üle teistest selletaolistest vormidest (nt. rahvaluulest ja mütoloogiast), hõlmates kõige muu hulgas enesesse ka kõiki kunstiliike ja suurema osa mõtteteadusest. See arusaam ei tulene üksnes sellest, et keskaegne, läbinisti sakraliseeritud ja klerikaliseeritud elukorraldus “anastas” absoluutselt kõik inimvaimu produktid – ja et me ei ole sellest vangistusest senini lahti saanud. Pidades küll võimalikuks kõrgeima vaimu olemasolu, ei oska ma eelistada ühtki maist, institueeritud teed Jumalani. Ma ei usu ühegi sureliku suust kostvat teadet teispoolsuse kohta, sest seda, mis on Läve taga (ja kas seal üldse midagi on), saame teada alles hetkel, mil sōmast saab ptōma.
 
Kirikust leiab ka vaatemängu ja nalja
Ometi pakub kirik mõnda mullegi. Rooma- ja kreekakatoliku teenistusel võib nautida rituaale, võtta kõike kui etendust, kui (kirikulaulu)kontserti. Luterlik laul ei ole nii meeldiv, kuid targa pastori jutlus kosutab mõistust. Mõne äärepealse koguduse (vanasti nimetati neid lahkuskudeks, usulahkudeks ehk sektideks) koosolekult võib leida teravaid elamusi, eriti siis, kui keegi rahva hulgast ise kiljudes jutlustama satub. Olen näinud krampides noormeest põrandal vähkremas ja kisendamas: “Ma ei ole arg! Ma ei ole arg!” – lugijamehe sisenduse peale, et kõik patused, viimne kui üks, saavad kunagi taevariiki, ainult arad ei pääse sinna mitte. Teinekord veeretati liikumatu invaliid ratastooliga altari ette (millegipärast olid tal kaasas ka kargud). Pärast käte pealepanemist kargas ootamatult tervenenud “jalutu” püsti, kukkus tantsu vihtuma ja murdis kargugi mängeldes pooleks, nagu olnuks tegemist Hollywoodi kergesti puruneva rekvisiidiga. See kõik näis nii võlts, kokkumängu moodi olevat, kuid rahvas uskus ja sattus vaimustusse. Päris masendav aga oli kord ammusel ajal vaadata, kuidas vene sõdurisinelis poiss pead ekstaasis vastu maad tagus.
Mõnikord saab pühakojas naljagi. Vältimaks võimalikke kohtuprotsesse, needusi ja vande alla panekut, ei hakka näpuga näitama, kus miski aset leidis. Ühe palvemaja teadetetahvlile, millel muu hulgas anti teada, et pühapäevane teenistus toimub K. vabriku III korruse saalis, sissepääs tasuta (!), oli kinnitatud ka kimbuke usuteemalisi “Endli aforisme”. Erilise tunnuslausena oli esile tõstetud mõttetera: “Religioon orjastab, usk teeb vabaks.” Kirikult ootaks soliidsust ja konservatiivsust, iga hinna eest “ajaga kaasaskäimine” mõjub koomiliselt (“Õueshow! Reedel lapsed, laupäeval noored! Külas on ameeriklased!”). Kord ajas naerma õpetaja kantseliitlik kõnepruuk: “Järjekordne palveperiood hakkab lõpule jõudma... Käesolevaga on kujundatud õdus jõulumiljöö...”
Samas ei ole nali kirikule ja usuelule võõras. Eesti katoliiklaste häälekandja Kiriku Elu on avaldanud religioosset huumorit, Johannes Esto Ühing on ilmutanud kogumiku “Kirikunaljad” I (2000).
 
Ära ehk ei aetakski, aga ikkagi...
Kiriku uksed – vähemalt piltlikus tähenduses – on alati rahvale valla, kuid leidub pühakodasid, kuhu ei kõlbagi kutsumata minna. Paljud väiksemad, kindlaks kujunenud kogudused ei afišeeri ennast, sageli puudub hoonel nimesilt ja tahvel palvuste toimumisaja kohta. Kes on oodatud, see teab ja läheb kutsumatagi. Ega olegi kerge leida teed näiteks “eduteoloogiat” jutlustavate elusõnalaste juurde, kes on koondunud Eesti Kristlike Vabakoguduste Liitu. Vennastekogudus Endla tänavas annab oma koosolekutest teada, kuid vanausuliste palvela Kibuvitsas tunneb ära üksnes katkisest ristist katuseviilul. Puhtrahvuslikku pühakotta on muulasel piinlik siseneda. Ära ehk ei aetakski, aga ikkagi... Ukraina kirikusse Laboratooriumi tänavas võib küll julgesti astuda, sealsamas on ka Ukraina Kultuurikeskus ja muuseum. Juudi koguduste hoonet Magdaleenas on tänavalt üsna raske märgata. Jaani seegi kirik asub käidavas kohas, kuid seal tegutsev Armeenia Apostliku Kiriku Eesti Püha Gregoriuse kogudus oma jutluseaegadest ei teavita.
Üks palvepaik on peidus Noorte Meeste Kristliku Ühingu (NMKÜ) kunagise hoone, nüüdse Nukuteatri naabruses. Teadja teab minna kangialustest baaridest ja büroodest mööda, tagasoppi välja. Nõukogude võimu korraldusel sunniviisilise, tänapäeval vabatahtliku liidu loonud baptistid, evangeeliumi kristlased, nelipühilased ja priilased oma kitsamat kuuluvust ja erisusi enamasti ei toonita, tahvel kirikuseinal teatab lihtsalt: Oleviste kogudus. Väliseestlastest pastorite asutatud nelipühikirik tegutseb Mardi tänavas. Teenistusi on peetud ka Sakala keskuses, mida rahvasuus siiani ka Karla katedraaliks kutsutakse. Nelipühilikku vaimulaadi iseloomustab emotsionaalsus ja spontaansus, eriline tähelepanu on Püha Vaimu andidel: “keeltega rääkimisel”, prohvetlusel, palvete läbi tervendamisel.
Kusagil viivad läbi oma teenistusi täisevangeelsed kogudused, uusapostliku kiriku liikmed, “evangeeliumi kristlased apostlite vaimus” ja kveekerid. Nende kõikide usutunnistuste refereerimine ja eripära esiletoomine läheks pikale.
Paljud usuühingud annavad välja ajakirju ja -lehti, neid võib suuremate raamatukogude avariiulitelt volilt võtta ja lugeda. Kirjavarast leiab kontaktandmeid, isegi koduseid aadresse ja telefoninumbreid. Omapäraste nimede poolest võiks mainida evangeeliumi kristlaste ja baptistide noorteajakirja Mutrid ja Poldid ning mormoonide Liahoonat.
EELK Konsistooriumi kantselei üllitab Kiriku Teatajat, mis vormilt meenutab Riigi Teatajat. Sealt võib lugeda üksikasjalikke aruandeid kiriku palga- ja pensionikassa rahalise seisu ning eelarve kohta, samuti teavet ametisse määramise ja vaimulike karistamise kohta.
Katoliiklik elu on koondunud Vene tänavale Peeter-Pauli koguduse ümber. Halastuse Misjonäride ordu nunnadest Pelgulinnas annab märku tagasihoidlik rist majaseinal ja Jumalaema pühapilt eesõues. Kokku on Tallinnas kolm nunnaordut, nimetatule lisaks veel birgitiinid Pirita uues kloostris ja üks tertsiaaride haru. Vanalinnas on dominikaani munkade asupaik.
Peeter-Pauli kiriku ligidal on Nikolai õigeusukirik. Marta Sillaots on kirjutanud oma mälestustes, et käis lapsena kiriku nurga taga kojamehe liivahunnikus mängimas. See oli XIX sajandi lõpul. Sajand hiljemgi võis samal kohal näha talvest jäänud liivakuhja, mille ääres askeldas üksik mudilane!
Eestlaste õigeusukirik, Issanda Muutmise kogudus, asub juba ammusel ajal pühitsetud pinnal, kunagise tsistertslaste Mihkli nunnakloostri maa-alal, Gustav Adolfi gümnaasiumi kõrval. GAG, tollane 1. keskkool, oli ENSV ajal ainus kool, mis ei olnud lahutatud kirikust, sest on lausa füüsiliselt kiriku küljes kinni. Huvitav, millist salasõnumit sisaldab otsekui Türgi lipult maha joonistatud poolkuu ja täht kooli jalgväraval? Koolimaja lähistelt leiab muidki tähenduslikuna tunduvaid märke, frankofiilil on rõõm kohata prantsuskeelseid grafiitosid.
Poolkuu viib mõtted õigeusu kirikute ristidele. Venemaal võib ristide küljes näha mahatallatud poolkuud, mis märkivat ristiusu võitu “kuu-usu” üle. Tallinnas on poolkuud ainult stavropigiaalse, s.t. otse (Moskva) patriarhile alluva Aleksander Nevski koguduse kiriku ristidel. Linnas on muide olnud teinegi samanimeline väike kirik, mis hävis märtsipommitamises. Kirikuaset Siselinna kalmistul tähistab rist ja mälestustahvel, pühakoja välistrepp on säilinud. Kadunud või ehitamata jäänud kirikud, ammu unustatud pühapaigad, kirikute imaginaria ja virtualia – see oleks omaette jutt.
Paar vähem tuntud õigeusukirikut on Tallinnas veel. Kunagise Vene-Balti töölisasula pühakoda, väike Kopli Nikolai kirik asub üsna poolsaare otsas, kurikuulsatel liinidel. Lahke noorepoolne vene preester lubab tõsisel huvilisel kirikusse astuda isegi siis, kui teenistus on ammu lõppenud.
Sitsi asumi tibatilluke jumalakoda, Kõikide Kurbade Lohutaja kirik, on läbinud põhjaliku renoveerimise, nii et paistab uue ehitisena. Kuplike lausa hiilgab katusel! Õigeusu kirikute sibulakujulisi kupleid peavad usklikud ise muide küünlaleegi-kujulisteks: kirik on tuliste palvete koht. Tulipalavale pühapäevahommikule vaatamata on hoone puupüsti täis, hiline saabuja ei mahu eeskojast edasi. Katmata peaga naisi ei märka, kõigil rätikud kombekalt peas. Palju on noorrahvast ja lapsigi. Uksekünnisel seisab turske pöetud peaga noormees, diakonirüü seljas, ja heidab itsitavate poisikeste poole karmi pilgu. Kiriku turvamees!
 
Vanad religioonid on väärikad, uued “müüvad”
Koplist linna tagasi tulles hakkab Balti jaama kandis silma endine Lembitu kino. Praegu asub seal Päästearmee kohalik korpus. Kui minna edasi Kalamajja, jõuab peagi baptistide Kalju kirikuni. Sel hoonel on tänavu juubel – 100.
Vanad religioonid on oma väärikuses ja tagasihoidlikkuses sümpaatsed. Mõni uuema aja liikumine rakendab seevastu jõulist misjonitööd, mida võib lausa müügistrateegiaks pidada.
Kuigi tõdetud, et rahvas leige, on meil väga arvukalt mitmesuguseid usuühendusi, nagu võib lugeda Ilmo Au ja Ringo Ringvee teatmikust “Kirikud ja kogudused Eestis” (2000), mida olen käesoleva kirjatüki juures kasutanud. Eriti aitab see selgust saada kristlike uuskoguduste virvarris. Koguduste rohkust tunnistab ka telefoniraamat ja linnaplaan. Paljud maailmaski alles noored liikumised on meieni jõudnud iseseisvusajal. Usundeid nagu raamatuid on nüüdsel ajal nimetuste poolest ohtralt. Jagub igale maitsele, temperamendile, maailmanägemisele, mõtlemistüübile. Kultusehitiste hulgalt aga ei saa Tallinna eriliseks kirikute linnaks pidada. Vanalinnas on kirikute koondumus siiski võrdlemisi suur.
Uus aeg on toonud muudatusi omandisuhetesse. Oma hoone on tagasi saanud Peeteli kirik Pelgulinnas. Vene ajal lõhuti seal maha tornikiiver, mida pole seni taastatud, ning seati sisse Eesti Telefilmi helistuudio ja võttepaviljon. Rootsi-Mihkli kirikus, omaaegses Uues seegis, oli vahepeal raskejõustikumaja: all peksti poksikotte ja maadeldi, võlvialuses toksiti pingpongi. Püha Siimeoni ja naisprohvet Hanna 250aastases puukirikus Paadi ja Ahtri tänava nurgal, kus Aleksius II altaripoisikesena pühameheteed alustas, tehti samuti sporti – seal käisid koos võimlejad. Nüüd on pühakoda taas meie oma õigeusklike käes (vahepeal olid seal nelipühilased), suvel seati üles kullatud rist ja tornimuna, muu remont veel käib. (Teine puust pühamu, Kaasani Jumalaema Sünni kirik Pleekmäe serval olla Siimeonist pisut vanemgi, kuid mõlemaid on hiljem ümber ehitatud.) Eelimi nelipühikogudus saab tegutseda päris oma palvelas Tatari-Veerenni kandis – kunagi oli see ühiselamu, ühtelugu kõõlus akendel lõbusaid piigasid. Krišnaiitide tempel Luises teenis vanasti samuti palvemajana.
Niguliste muuseumkirikut on tahtnud tagasi saada luterlased, samuti käib maadejagamine hambapolikliinikuga – maja ja krunt kuulusid ennevanasti Kaarli kogudusele. Pelgulinna rahvamaja korrastatud hoonele on silma heitnud adventistid, sest see oli varemalt nende oma. Pole aga kuulda olnud, et NMKÜ üritaks nukunäitlejaid välja ajada või himustaks õigusjärglasena Harjuoru võimlat.
Mõned endised pühamud näevad õige peremehe puududes troostitud välja, näiteks Kaupmehe tänava kunagine palvemaja, kus vahepeal oli Tallinnfilmi paviljon. Millegipärast meeldisid kultusehooned eriti just filmimeestele ja sportlastele, vanas Katariina kirikuski asus kinomehaanika tehas. Kõigest 70aastane Nõmme Saksa Lunastaja kirik seisab Valdeku kooli lähedal räämasena, kuid kogudus on Tallinnas olemas, ehk teeb kunagi korda. Muidu on Nõmmel mitu jumalakoda: Rahu kirik (Tartu rahu mälestuskirik), õigeusu Ristija Johannese kirik Tähe tänava alguses ja baptistikirik Puuviljas. Veel mõne aasta eest tegutses Harku tänavas vennastekoguduse palvemaja.
Päris uusi ja uhkeid pühakodasid leiab peamiselt uusimatelt usunditelt. Peaaegu kõik kristlikud kogudused nimetavad ennast kirikuteks, nii kutsuvad nad ka oma kooskäimispaiku, välja arvatud Jehoova tunnistajad. Neil on “kuningriigisaalid” – Rahumäel ning suur ja uhke kompleks Pelgurannas. Näib, et peamajas asuvad ka elukorterid. Punastest kvaliteettellistest fassaad loob kontrasti sama tüüpi veneaegsete naabermajadega, mis kipuvad lagunema. Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku ehk mormoonide maja Verekeskuse ligidal meenutab mõne rikkuri elamut. Pimestavvalge särgi ja musta lipsuga Melkisedeki preestreid, seljakott seljas, nimesildike rinnas, võib mõnikord tänaval kõndimas näha. Ikka paarikaupa – nagu templirüütlid, katarid, piirivalvurid. Mormoonid on ehtameerikalikult avatud ja sõbralikud, räägivad eesti keelt, korraldavad tasuta inglise keele kursusi, neil on head auditooriumid ja eeskujulik arvutipark. Mitmed neist peavad misjonitööl käima üpris kaugelt – juhul, kui majutuspaik asub Maardus.
 
Mormoonid nihestavad ilmaliku ja sakraalarhitektuuri piire
Mormoonimaja väljanägemine näitab, et ilmaliku ja sakraalarhitektuuri vahelt on kadumas selge piir. Meriväljal, Viimsis ja mujalgi võib mõnd eramut ekslikult pühakojaks pidada. Äsja kogesin seda Nõmmel – arvatav palvemaja osutus tuntud kunstnikupaari koduks! Mõni vabakogudus seevastu aga on end täiesti tavalisse elumajja “ära peitnud”. Sobivate ruumide puudusel võidakse ajada oma asju Jumalaga küll pritsimajas, küll mõnes polikliinikus, vabrikus või lasteaias.
Ometi on mõni uus pühapaik ka kiriku moodi. Metodistikirik Narva maaanteel ning kaks linnapiiritagust – Eesti Karismaatilise Episkopaalkiriku Harkujärve Püha Stefanose kiriku ja Evangeeliumi Kristlaste Viimsi Vabakoguduse heledad, valgusküllased hooned – on nagu Ameerika moodsad kirikud. Karismaatiline episkopaalkirik, mis kasutab peamiselt anglikaani kiriku liturgilist traditsiooni, ongi Californias asutatud – kõigest kümme aastat tagasi.
Küllap kerkib õigeusu kiriku hoone ka Lasnamäele – seal, isegi vanas Sikupillis mitte, pole pühakoda olnudki! Mošeegi võiks Tallinnas olla. Kunagi oli – tatarlastest mereväelastel XVIII sajandil. Ka eestiaegsetel moslemitel oli oma koda ja kalmistu.
Ma ei ole kompassiga kontrollinud, kas uued kirikud on ikka õigesti orienteeritud – selle sõna algses tähenduses. On teada, et alati ei rakendatud rangeid ettekirjutusi vanastigi. Nii näiteks mindi Pirita kloostri ehitamisel ainuüksi asukoha valikust tingituna vastu Birgitta ordu põhiprintsiipidele. Kuna peasissepääs pidi avanema maantee, aga mitte jõe suunas, siis paigutati peaaltar lääneseinast idapoolsesse, on kirjutanud Kersti Markus.
Tallinna kesklinna vanadest auväärsetest kirikutest on kõik oluline paljudes raamatutes ja artiklites ammu ära räägitud. Meenutaks vaid paari asja.
Esiteks: arhitektuuriloolane Sulev Mäeväli on üritanud murda kirikute nimetraditsiooni, kasutades selliseid vorme nagu Püha Olevi kirik (tavapäraselt Oleviste), Püha Nikolai kirik (Niguliste), Püha Vaimu kirik (Pühavaimu; kuid kogudus kutsubki ennast Püha Vaimu!), Püha Johannese pidalitõbila (Jaani seek), Püha Miikaeli klooster (Mihkli nunnaklooster) jne. Teda on palju kritiseeritud. Tõepoolest, reformeeritud kiriku nimes on kentsakas kasutada epiteeti “püha”. Teisalt aga tähistab ste-lõpp koguduse või kirikukihelkonna, mitte kiriku enda nime: olevised kuulusid Olevi, nigulised Nigula kirikkonda. Pühakute nimede puhul on alati probleemiks, kuhu tõmmata mugandamise piir. Anton Nigov on mugandanud koguni evangelistide nimed: Madis, Margus, Jaan.
Teiseks: vanasti, kui arusaamad erinesid meieaegsetest, ehitati hävinud tornikiivri asemele moodne, ajakohane, mitte ei taastatud vana, olgugi et kiriku hoone jäi samaks. Eri stiile on näha Niguliste puhul ning kunstiteadlaste meelest sobib see hästi. Harry Liivrand on pakkunud välja: püstitada Pühale Vaimule moekas kiiver. Miks ka mitte?
Mittekristlikud kogudused ja koguduste liidud linnas silma ei torka, krišnaiitide värvikad kujud välja arvatud. Juutidest oli eespool juttu. Islami kogudus ühendab peamiselt tatari, aserbaidaani, kasahhi ja usbeki rahvusest usklikke. Islamimaailmas harva ettetuleva nähtusena tegutsevad meil ühes koguduses koos nii sunniidid kui ka šiiidid. Siiski eraldus mõne aasta eest grupp sunniite ja lõi omaette koguduse.
Omapärase ühenduse moodustavad bahaiusulised, kes järgivad ühe XIX sajandil Pärsias elanud usumehe õpetust. Bahailased käisid varem koos Heliloojate Maja saalis, nüüd on neil Endla tänavas oma ruumid.
Peale krišnaiitide leidub Tallinnas teisigi idamaiste õpetuste jüngreid, nii budiste kui ka hinduiste. Üks sallimatu maausuline peab neid “ülemaailmse India imperialistliku agentuuri” käsilasteks.
Tallinna rahvususulisi koondab Taarausuliste ja Maausuliste Härjapea Koda. Taaralaste “vaimulikke” nimetatakse askoks ja hiislariks, maausuliste omad on virk (omast. k. virgi), saarn (saarna) ja regu (reo). Koos käiakse hiies – see ongi nende pühakoda.
On ka liikumisi, mida pole millegipärast seadustatud. Registreerimata on Saatana Kirik, ehkki “Saatanlik Piibel” on eesti keeles ilmunud. Üks noor tõlkija peab end antikristlaseks. Mõne mittetulundusühingu, seltsi või nõustamisbüroo varjus võib aimata saientolooge, Opus Deid ja Mooni õpetuse järgijaid, kes on üritanud sidet võtta ka koolide ja üliõpilasühendustega. Advendikiriku lähistel, hoolikalt aiaga piiratud majas asub hämarapoolne “printsiibi uurimise ühendus”. Minupoolest võiksid meil olla kas või uuskatarid. Või valdeslased – see on ainus keskaegne ketserlik liikumine, mis on katkematult säilinud tänapäevani. Võib-olla on keegi kusagil innustunud ka wiccast või voodoost. Mõned tillukesed grupid kujutavad endast newageilike mõttesuundade ja mitmesuguste uskumuste segavorme, mida ei saagi religioonina määratleda.
Vist Leo Lapin juhtis kord tähelepanu sellele, et paljud pangahooned on rajatud endisaegsete matmispaikade kohale. Nii Püha Barbara kabeli ja kalmistu, Jaani seegi surnuaia kui ka Võllamäe kontide kohal või vahetus naabruses kõrguvad pangad – nüüdse aja katedraalid.
Pärimus ja kultuur kätkeb endas vastupanu hävitavale uuele. Sestap oli rõõmustav hiljuti lugeda, et kultuuriväärtuste amet on algatanud “Kirikurenessansi” projekti, mis keskendub küll peamiselt restaureerimisele, kuid mille raames pakutakse suvel ka tasuta kirikukontserte. Aastail 2002 – 2007 tahetakse ennistada 22 kirikut, milleks kulub üle 80 miljoni krooni.
Astugem pimedal õhtul altpoolt valgustatud torniga kirikusse ja ülendagem südamed.

JAAKKO HALLAS