Signe Kivi: 
Olen veendunud, et Eesti Kultuurkapitali nimi ei ole määritud

Täna, mil oma juttu räägime, on täpselt nädal möödunud päevast, mil selgus Kultuurkapitalis toimunu. Mida võib nüüd, mil esimene vapustus-ehmatus lahtuma hakanud, lisada sellele, mida ajakirjandus seoses Kultuurkapitali juhtumiga on juba kajastanud?
Täna õhtul (kolmapäeval – toim.) saan Kultuurkapitali uuelt tegevdirektorilt Siim Sukleselt täpse ülevaate meie varalisest seisust ning selle põhjal teeb Kultuurkapitali nõukogu homme hommikul (st. neljapäeval) erakorralisel nõupidamisel oma järgmised otsused.
 
Kuidas kommenteerite oletust, et väidetavalt riisuti raha enamjaolt põhikapitali arvelt, mitte tubaka- ja alkoholiaktsiisist ning hasartmängumaksust laekunud rahast, millest määrati tegelikke toetusi kultuuriinimestele?
See on vägagi tõenäoline, sest laekumised alkoholi ja tubakaaktsiisist ning hasartmängumaksudest on toimunud ning selle kohta on meil ülevaade olemas. Kordan veel: tegevdirektor Siim Suklese põhjalik ülevaade kapitali rahalise seisu kohta selgub täna-homme.
 
Kas aruandest selgub seegi, kas endine tegevdirektor Avo Viiol on riisunud ka jaotamiseks minevat raha, nagu ta väidab oma ülestunnistuses, kus on kirjas, et ta palus 2001. aasta veebruaris 2,5 miljonit hasartmänguraha üle kanda Ühispanga arvele?
Ma tõepoolest ei soovi kommenteerida endise tegevdirektori poolt n.-ö. puhtsüdamliku ülestunniste käigus öeldut. Eelmisel kolmapäeval astusin kõik vajalikud sammud, et Kultuurkapitali arved saaksid blokeeritud ja uuesti avasime need selle nädala kolmapäeval. Käib ametlik juurdlus, mis toob tõe välja detailides. Aga konkreetne, täpne ja tõene informatsioon varalise seisu kohta on olemas täna õhtuks nõukogule esitamiseks. Samas: tegevdirektor Siim Suklese ülesanne ei ole selle väljaselgitamine, millal, kuidas Viiol raha liigutas ja kasutas. Meid huvitab olukord antud hetkel ja Kultuurkapitali töö jätkumine.
 
Teada olevalt oli kuni 1998. aastani Kultuurkapital poole miljoniga kasumis ning põhikapitali osas toimus varasemate aastate jooksul 15 miljoni suurune juurdekasv. Väidetavalt hakkas tegevdirektor alles 1999. aastast andmeid võltsima ja varjama. Oskate täna põhjendada, kuidas ei suudetud Viioli kuritahtlikule tegevusele varem jälile saada? Ehk siis: kuidas oli võimalik varjata seda raamatupidaja ja audiitorfirmade eest?
Täna võin nimetada kolme põhjust. 1999. aastat käsitlenud audit oleks pidanud lähtuma originaaldokumentidest, mida ta aga ei teinud. Samuti pole originaaldokumendid kunagi kuulunud ülevaatamisele Kultuurkapitali nõukogus, kes analüüsib aruandeid. On vajalik rõhutada sedagi, et Kultuurkapitali seaduses on väga täpselt fikseeritud tegevdirektori vastutus: rahaliseid tehinguid teostades ei vajanud ta Kultuurkapitali erivolitust. Kultuurkapitali sisulise tegevuse üle teostab järelevalvet sisekontrollikomisjon. Just 1999. aastal käivitasime selle komisjoni töö korras, mis on seaduses fikseeritud. Kultuurkapitali majandusasju kontrollis riigikontroll, 1997. aastal nad seda ka tegid. Kahjuks viimast korda.
Kõik suuremad varalised tehingud kinnitatakse vastavalt Kultuurkapitali seadusele nõukogus. Seda sätet järgis nõukogu väga täpselt. Meile esitatud materjalid olid mahukad ja põhjalikud. Kuid need polnud siiski mitte pankade alusdokumendid, vaid aruanded.
Kaks viimast nõukogu olid seda meelt, et tegevdirektori seadusega lubatud finantstehinguid tuleks tõmmata koomale. Seda tõestavad ka meie koosolekute protokollid ja 2000. aasta augustis võttis nõukogu vastu investeerimisraamistiku, mis oli tegevdirektorile kohustuslik.
 
Mis tingis sellise otsuse vastuvõtmise?
Soovisime olla oma rahanduspoliitikas pigem konservatiivsed. Ehkki eelnevate perioodide kinnisvaratehingute analüüs näitas, et oli ka võite, leidsime, et kinnisvaratehingud pole see, millega kapitali tegevdirektor pidanuks tegelema. Seega väljendas nõukogu juba 1999. aastal oma tahet selles valdkonnas ajada pigem konservatiivset poliitikat. Otsustasime põhjalikult süveneda Kultuurkapitali tegemistesse laias skaalas – mõtlen nii iga-aastast tagasivaadet kultuurkapitali toimimisele, sihtkapitalide eralduste analüüsi, selgete prioriteetide väljaütlemist nõukogu poolt ja ka uusi initsiatiive, mida just 1999. aasta nõukogu ette võttis.
Vastavalt seadusele peab kulka nõukogu koos käima kord kvartalis. 1999. a. käis nõukogu alates märtsist koos 5 korda, 2000. a. toimus 15 ja 2001. a. 10 koosolekut. Tänavu aprillini käsime koos 5 korda ning kevadel oli ka teada, et augusti lõpus toimub nõukogu tavapärane koosolek, kus esimese punktina on arutelu all auditeeritud aastaaruanne. Nõukogu koosolekute arvukusest võib jääda ka mulje, et seal ei saada oma tööga hakkama ja käiakse seepärast palju koos. Püüdsime olla tempokad, aga iga nõukogu liige töötab ka oma sihtkapitalis, kus on vaat et veel suuremgi töökoormus. Lisandub loomulikult tõsiasi, et kultuurkapitali nõukogu jagab valdkondadevahelist raha ning nõukogu lauale laekuvate projektide hulk on algusaastatega võrreldes tohutult kasvanud. Seepärast tegime sageli lisakoosolekuid, et seadusega nõukogu pädevusse kuuluvad ülesanded-teemad saaksid eelnevalt läbi arutatud.
 
Kuigi riisumine toimus tõenäoliselt põhikapitali arvelt, oleks pidanud keegi (ministeeriumi rahandusosakond, pearaamatupidaja vm.) sellele siiski jälile saama.
Millised olnuksid võimalused vargust varem avastada? Audiitorfirma aruandeid juba mainisin. Neist paraku midagi ei selgunud. 1999. aasta aruanne (mil võisid juba toimuda Viioli tehingud) esitati meile tähtajaliselt. Ka järgmise aasta auditist ei selgunud nõukogule midagi kahtlast. Raamatupidaja, nagu ta oma seletuskirjas mulle 14. augustil ja eelmisel reedel ka nõukogule väljendas, teatas, et juba 2002. aasta aprilliks ei olnud ta saanud 6,5 miljoni krooni ulatuses raamatupidamisdokumente ja ta esitas selle kirjaliku nõude Kultuurkapitali tegevdirektorile. Järelikult oleks olnud 8. aprill üks tähtaeg, mil võimalik puudujääk võinuks selguda. 8. aprillist 14. augustini on pikk aeg ja seni pole raamatupidaja suutnud meile selgitada, miks ta ligi neli kuud sellega viivitas. Need on kõik praegu minu hinnangu kohaselt olulised punktid. Võimalik, et selle perioodi põhjalik aruanne lisaks veel mingeid momente.
 
Milline on rahandusministeeriumi esindaja Aare Järvani roll Kultuurkapitali nõukogus? Äkki peaks juhtumist järeldusi tegema hoopis finantsringkonnad (rahandusministeerium), mitte niivõrd kultuuriinimesed?
Vastavalt seadusele on Kultuurkapitali nõukogu liikmeteks sihtkapitalide nimetatud esindajad, nõukogu esimees on kultuuriminister ja ühe oma esindaja määrab rahandusministeerium, mis on üldiselt tavaks kõikides meie ministeeriumi valitsusala nõukogudes. Kindlasti teeb ka rahandusministeerium juhtunust omad järeldused. Kuid nõukogu – ja ka mina – tunnetas, et Aare Järvani puhul on tegemist võimeka majandusanalüütiku ja finantsistiga, kelle kaasamine nõukogu töösse on äärmiselt vajalik. Olin õnnelik, et ta oli nõus nõukogu töös osalema, lootuses, et see annab pädevama garantii nendele otsustele, mis puudutavad Kultuurkapitali varalisi tehinguid ja eelarvet.
 
Kas ta ei suutnud pädevusest hoolimata oma rolliga hakkama saada?
Kõigil nõukogu liikmetel olid kasutada tegevdirektori ettevalmistatud materjalid, mille põhjal me oma otsused tegime. Nõukogu ees olid 1999. ja 2000. aasta auditi märkused ja järgnevad otsused lähtusid sellest. Ei ole usutav, et kui hr. Järvanini oleksid jõudnud murettekitavad signaalid, poleks ta meile nendest teatanud.
 
Ometi lipsas ajakirjandusest läbi vihje, et kantsler Järvanini olla jõudnud kolmandate isikute kaudu kuuldused Viioli rahakantimiste kohta 1999. aastal (EPL 16. 08. 2002). Leheartiklist paraku ei selgu, kas info jõudis temani alles nüüd või juba varem, millisel juhul oleks Järvan pidanud kohe selle signaali nõukogule edastama.
See arvamus tuleks üle kontrollida, mina pole sellest teadlik. Samuti ei teavitanud ta sellest meid ka nõukogu erakorralisel koosolekul eelmisel reedel.
 
Mis kõigest järeldub? Kas on viga seaduses, mis ei näe ette ühtegi (ministeeriumi)ametnikku, kellelt vastutust, kontrolli nõuda? Tõenäoliselt peaks muutma seadust, et finantstegevus ei jääks ainult ühe inimese pädevusse.
Olen veendunud, et ükski seadus ei saa anda sajaprotsendilist garantiid kuritahtlikkuse ärahoidmiseks. Praegust olukorda analüüsides ja rõhutades, et oleme oma tegevuses lähtunud seadusest, näeme erinevaid võimalusi, kuidas niisugust riski edaspidi vähendada. See on tänase nõukogu edasiste sammude küsimus, millest esimesed on juba astutud.
 
Millised on need konkreetsed sammud?
Tuletame korraks meelde aastat 1999 ja rahandusministri nõuniku Ants Leemetsa artiklit, millest täna palju räägitakse ja küsitakse, miks tema ettepanekutele tookord ei reageeritud. Meenutagem, mis meeleolud tabasid tookord kultuuriavalikkust, mis mõnes mõttes oli ka mõistetav. 1994. aastal vastu võetud Kultuurkapitali seadus on tõepoolest eriline: kapital tegutses ainult tema tarbeks loodud seaduse alusel, see oli täiesti uus süsteem (kuigi toetus osaliselt ka sajandialguse kapitali kogemusele), mis suudeti käima lükata sujuvalt – Kultuurkapital toimis väga edukalt. Ja nüüd järsku, pärast viit edukat aastat, ütleb keegi, et kapital on vaid rahapump. See tundus tol ajal justnagu Kultuurkapitali seni hästi toiminud idee lõhkumisena. Leemetsa artiklis oli palju tõele vastavat, mida nõukogu tookord ka arutas. Eelkõige võeti palju rangema kontrolli alla kapitali kantseleikulud ja n.-ö. pikaajaliste sihtide ja eesmärkide seadmine. Muudatusi kapitali seaduses poleks sel hetkel olnud võimalik läbi viia, sest puudus nähtav vajadus (faktid finantsrikkumiste kohta) ja usaldus kapitali vastu oli suur. Ise suhtusin tookord Kultuurikapitali ideesse suure aukartusega.
Toimunu kontekstis olen tollast perioodi kriitiliselt analüüsinud. Soovisin 1999. aastal Avo Viioliga töölepingu osapoolte kokkuleppel lõpetada. Kuigi mul oli Viioliga paar tõsist vestlust, mida ajendas eelkõige mu sisetunne, et meievaheline suhtlemine ei põhine usaldusel, ei jõudnud me temaga kokkuleppele ja ma loobusin oma ettepanekust. Annan endale aru, et täna välja öelduna tundub see fakt paljudele kahtlase, silmakirjalikuna. Aga kui Leemetsa 1999. aasta artikkel pani kultuuriavalikkuse kihama, käisin mitmed korrad peaministri juures nõu küsimas ja aru andmas: mis toimub, kuidas hindan olukorda ja millised oleksid võimalikud käigud. Sain aru, et on kritiseeritud hästi toimivat süsteemi, kuid paljutki tuleb selles kriitikas ka arvestada. Aga tol hetkel puudus muutusteks ühiskondlik konsensus ja minul ka seljatagune, et kaadrimuutusi läbi viia. Juba oli õhus väide, et reformaatorist minister hakkab tegema poliitilisi kaadrimuudatusi. Leidsin, et väliselt hästi toimiv Kultuurkapital ei vaja uusi pingeid, järelikult ka muutusi. Täna olen targem: juhul kui peaksin elus veel kunagi sattuma vastutavasse ametisse, siis tean, et kaalutletud ja vajalikud kaadrimuudatused tuleb viia ellu ning võimalikult lühikese aja jooksul.
Praegu on Kultuurkapitali seaduse muutmise seadus parlamendis menetluses, aga seda ainult ühest aspektist: et nõukogu saaks hakata jaotama hasartmängumaksu kasvikut. Nii valitsuses kui riigikogus toimus pingeline debatt ettepaneku üle tõsta hasartmängumaksu ja suunata see kultuuriobjektide ehitamiseks ja renoveerimiseks. Minu suureks heameeleks oleme selles küsimuses leidnud mõistmist eelkõige just rahandusministeeriumilt. Oleme nii ministeeriumis kui nõukogus analüüsinud, kas seadusesse oleks pidanud kohe tegema suuremaid muutusi, kuid leidsime siis, et põhjalikum töö seisab alles ees. Need arutlused toimusid rahulikus olukorras aastat poolteist tagasi, mil oli oluline garanteerida Kultuurkapitali sujuv ja rahulik töö ning hoida kapitali tegevus eemal poliitilistest tõmbetuultest, säilitada turvatunne.
Jõudes oma jutuga tänasesse päeva: loomulikult sunnib praegune hetk meid liikuma hoopis kiiremas tempos, õnneks on ka kultuuriavalikkus nüüd valmis muudatusteks, mis hoiaksid Kultuurkapitali tegevuse tõsisema kontrolli all.
 
Aga mõni näide, kuidas siiski tegevdirektori võimu vähendada? Kuidas välistada see, mis on juba juhtunud?
Ka praegu on seaduses kehtestatud nii tegevdirektori kui nõukogu konkreetne vastutusmäär. Võimalik, et seda annab veel tihendada. Kordan: ka praeguse seaduse valguses oleks igasugune murelik informatsioon nõukogu kohe tegutsema pannud.
Praegu on küsimus selles, kas Kultuurkapital vajab võimalust kinnisvaratehinguteks, kas põhikapitali, mis oli 20 miljonit krooni, peaks tempokalt kasvatama? Või jääks Kultuurkapital vaid riigieelarvest talle seadusega ette nähtud vahendite jaotajaks erinevate kultuuriprojektide vahel. On erinevaid võimalusi-lahendusi ja need küsimused seisavad nõukogu ees, nagu ka kogu kultuuriavalikkuse ja avalikkuse sees. Möödunud nädal on esile toonud pooldajaid nii ühe kui teise variandi kasuks.
Me kõik tunneme rõõmu selle üle, et on olemas Käsmu kirjanike maja, seadusest tulenev õigus kinnisvaratehingute tegemiseks on selle võimaldanud. Samas ei tohi kuritahtlik ümberkäimine kulka rahadega kunagi korduda. Arvatavasti tahame ka, et kultuurkapitali jaotatav raha oleks võimalikult suur. Kas Kultuurkapitali kantselei ülalpidamise raha peaks kapital ise tagasi teenima? Praegu on esile tõusnud palju olemuslikke küsimusi. Usun, et konsensus neis küsimustes leitakse. Esialgu tundub muidugi kõige õigem tee säilitada konservatiivne hoiak. Usun, et mõne aja möödudes teeb nõukogu kõiki vastu- ja pooltarvamusi kaaludes asjakohased otsused.
 
Loodate, et nõukogu saab sellega hakkama, suudab otsustada, milline on kõige parem edaspidine tegevuskäik?
Ei kahtle, et sellega saadakse hakkama. Samas on debatt avatud kogu ühiskonnas. Praeguse tegevdirektori ametisse määramisel nägi nõukogu talle ette erakordselt selge vastutuse ja tööjuhise ning esialgsed ettepanekud teeb kindlasti ka tema. Aga otsuseid ei saa teha vaid nõukogu kinnises ringis. Juba praegu on tulnud palju ettepanekuid-arvamusi nii endistelt kultuuriministritelt (Olesk, Allik) kui ka teistelt kultuuriinimestelt, mis tekitab tunde: meil on ühine eesmärk. Ainult sellelt pinnalt on võimalik edasi minna.
 
On’s hetkel põhiküsimus, kuidas käituda põhikapitaliga: kas investeerida, kasvatada ainult intresse või võtta täiesti konservatiivne suund?
See ei ole ainus probleem. Hetkel on antud Kultuurkapitali varad tähtajaliselt riigikassa hallata (kõik tehingud kapitali rahaga toimuvad riigikassa kaudu), mis praegu on mõistlik otsus. Tuleb kaaluda, mis saab edasi. Kui antud hetkel oli see õige otsus, on juba olemas ka erinevad seisukohad tuleviku suhtes. Praegu käivad tegevdirektori ja riigikassa vahel läbirääkimised, selleks on nõukogu Suklesele volituse andnud. Samas on selge, et enamus ei kahtle kulka põhilises eesmärgis – loojad ise erinevates sihtkapitalides otsustavad toetuse saajate üle. Omaette küsimus on nõukogu tulevik: praegune olukord järgmiste nõukogude tööd kergemaks ei tee. Ilmselt paneb toimunu järgmised nõukogu liikmed üha suuremat vastutust tundma. Selge see, et too kahetsusväärne juhtum sunnib ka järgmisi sihtkapitale üha rohkem mõtlema, kes võiksid olla sihtkapitalide esindajatena Kultuurkapitali nõukogu liikmed. Ka nõukogu moodustamise põhimõtete kohta on välja pakutud juba erinevaid võimalusi. Ei tahaks neid täna kommenteerida. Pean oluliseks võimalikult avalikku ja põhjalikku debatti. Ja veel: kuigi seadusandja on riigikogu ja ministeerium valmistab seaduseelnõusid ette, siis loodan, et ka praegune nõukogu on valmis ses küsimuses võtma enda peale seadusandliku initsiatiivi ja teeb konkreetsed ettepanekud. See on keeruline ja pikk protsess, kuid hetkeseisu arvestadades usun, et ühiskondlik kokkulepe saavutatakse üsna kiiresti. Midagi pole teha, sellised vapustused mobiliseerivad meie kõigi edasisi tegemisi.
 
On’s põhiline dilemma, kas nõukogu pädevusse jääb vaid raha jaotamine või ka finantskontroll? On juba ette pandud, et äkki peaks nõukogus istuma vaid äriinimesed, mis võrdsustaks Kultuurkapitali nõukogu äriühingu või sihtasutusega?
Tuletan meelde, et ka äriühingute nõukogusid on suurte summadega petetud.
 
Esitasite eelmisel neljapäeval tagasiastumispalve, väites, et olete toimunu pärast poliitiliselt vastutav. Kindlasti on see märk sellest, et demokraatia hakkab Eestisse jõudma, siin kanda kinnitama. Palun mõtestage aga lahti selle poliitilise vastutuse sisu – milles tunnete ennast Kultuurkapitali nõukogu esimehena süüdi olevat, kus võis minister või ministeerium vea teha, eksida?
Kahjuks on taasiseseisvunud Eesti riigi poliitiline ajalugu olnud suhteliselt lühike. Inimese jaoks on 10 aastat pikk aeg, riigi jaoks piisavalt lühike. Seega…. Vahest ei ole ühiskond niisuguste otsustega veel harjunud. Pigem esitatakse küsimusi, mis lähtuvad võimalikest kavalatest skeemidest, eelnevalt sõlmitud kokkulepetest jne. Olen nädala jooksul meedia vahendusel esitatud arvamuste skaalat mõnevõrra jälginud ning mul on äärmiselt kahju, kui minu absoluutselt õige ja vajaliku sammu eetilisuses kaheldakse. See, et eelnevatel aastatel pole üks või teine poliitik niisugust otsust teinud, johtub ilmselt paljudest põhjustest või peegeldab ühe või teise ministri sisemist reeglistikku, mis pole neil lasknud niimoodi otsustada. Saan aru, et kui selline samm on astutud, siis õige pea tulevad teised-kolmandad ja neljandad. Mina olen peaministrile oma ettepaneku esitanud ja soovin, et tema saaks oma otsused teha rahulikult ja võimalikult kiiresti.
 
Aga kas te ei taju ohtu, et tagasiastumine, oma poliitilise vastutuse tunnistamine, jääb kellegi meelest pelgalt sõnakõlksuks?
Peaministrile esitatud sooviga tagasi astuda olen väljendanud nii kodanik Signe Kivi, kunstnik Signe Kivi kui ka minister Signe Kivi poliitilist vastutust. Võibolla ei oska ma seda hetkel paremini lahti seletada.
 
Ajakirjanduses on kõlanud etteheiteid, et tegu on poliitilise lavastusega, erakonna reklaamitrikiga jne.
Ma ei oska nii mõelda. Tõsiselt.
 
Kuidas käitute siis, kui peaminister palub teil jätkata? Kas käitute nagu parteisõdur? Ühest küljest – noblesse oblige! – peaks ju tagasi astuma? Teisalt – kultuuriavalikkus on avaldanud soovi, et te võiksite ministrina jätkata.
Meenutasin meie riigi kümmet aastat ja seda, et meil veel puudub sedalaadi poliitiline käitumiskogemus. Oma praegusest sammust lähtuvalt tunnetan selgesti, nagu ka väitsite – seisus kohustab. Tundub ka, et mu praeguse otsuse valguses esitatakse mulle hetkel kõrgemaid nõudmisi. Võtan seda väga tõsiselt.
Aga ma ei taha kommenteerida ega ette arvata ühtegi peaministri otsust. Kui mina oma ettepaneku tegin, siis ka seepärast, et enne siia ametisse astumist mõtlesin sügavalt järele ministri rolli üle. Teadvustasin endale, et pean olema sisemiselt valmis iga hetk ministeeriumi üle andma. Juba kolm aastat tagasi püstitasin endale eesmärgiks anda võimalikule järgmisele ministrile üle toimiv meeskond. Seda ministeerium mu meelest praegu ka on.
Rõhutan, räägime oma juttu päeval, mil peaminister pole veel oma otsust teinud. Ja praegu on mul keeruline vastata küsimustele, mis juhtub siis, kui peaminister teeb nii- või naasuguse otsuse. See, mida saan kindlalt väita, on minu sisemine valmisolek ja teadmine, et eksisteerib vastutus ja lisavastutus ministriametist lahkudes, aga jääb ka vastutus ja lisavastutus ministrina jätkates.
 
Kui annaksite praegu ministeeriumi üle uuele ministrile, kas ei kahjusta ega mõjuta see kultuuriministeeriumi lisaeelarve arutelu ja kavandatud tulevikusuundade, prioriteetide elluviimist?
Järgmisel teisipäeval peaks valitsus kinnitama lisaeelarve, mis kultuuriministeeriumi seisukohast on üle aegade rahuldav. Väga hea ei saa see vist kunagi olema, sest meie soovid on alati suuremad kui võimalused ja ikka tuleb teha mingi valik. Ma ei julgeks öelda, et tulemus on hiilgav, aga me saame selle abil lõpetada mitmed olulised objektid ja alustada ka uute projektidega.
2003. aasta eelarve on suures osas siit majast läinud ja sealgi on mõned suured võidud. Nimetaksin eelkõige 1/3 juurdekasvu muinsuskaitse investeeringutele, teiseks järgmisest aastast käivituvat raamatukogulaenutusseadust. Selle katteks oleme hetkel juurde saanud 2,3 miljonit krooni. Spordivaldkonnas on võimalik alustada pikka aega küpsetatud projektiga regionaalsete tervisespordikeskuste toetamiseks. Väga paljud asjad on jäänud samale tasemele, nimetasin vaid hetkeprioriteete. Eelarvesse on veel sisse planeeritud hasartmängukasvikust laekuv lisaraha, mis eeldatavalt peaks taas minema kultuurile.
 
Kui vaatate tagasi oma tegevusaastatele ministrina, siis mis on suurimad edusammud, mis ebaõnnestumised?
Tahan südamest rõhutada, et õiglase hinnangu iga inimese tegevusele annab kõrvalpilk. Ise me teeme ju lihtsalt oma tööd, kuigi selle käigus tegeleme ka eneseanalüüsiga, teeme n.-ö. sisulist aruandlust.
Mulle meeldib, nii vähe kui ma ka seda teen, vaadata reklaamivaba televisiooni. Iga kord, kui ma kohtun eksminister Jaak Allikuga, tuleb mulle meelde tema kunagine ütlus: reklaamivaba ETV seadust ei saa sa iial valitsusest riigikogusse.
Muidugi on hea meel, et on loodud tingimused selleks, et sügisel alustatakse kunstimuuseumi ehitust, kuigi takistusi on olnud palju. On oluline, et jõudsime loovisiku seadusega niikaugele, et loomeliitude esindajad said peaministrile ideed tutvustada, said ka põhimõttelise nõusoleku, kuigi tehti ka olulisi märkusi ja töögrupp jätkab tegevust. On hea meel, et ministeeriumis on välja töötatud pikaajaline arhitektuuripoliitika. Ja et käesolevast aastast töötab ministeeriumis asekantsler kultuuriväärtuste alal, mis tähendab, et see väga lai valdkond on senisest kontsentreerituma tähelepanu all. Selles loetelus pean aga vahest kõige olulisemaks toimekat igapäevatööd, mis sai võimalikuks tänu pädevate inimeste olemasolule ministeeriumis enne minu siia tulekut, aga ka uue kaadri valikule.
Möödalaskmised? Kindlasti see, et debatt muuseumide tuleviku üle tervikuna sai ministeeriumist käivitatud ebaprofessionaalselt. Seda me möönsime kohe ning tegime sellest omad järeldused. Kindlasti mõned allajäämised oma nõudmiste osas eelarveprotsessis, kuigi siit majast on saadetud välja iga dokument eesmärgiga luua eesti kultuurile parem ja turvalisem keskkond.
 
Kui vaataksite Kultuurkapitalis toimunut kõrvalt, distantseerudes hetkeks ministrirollist, siis kuidas kommenteeriksite juhtunut? Mida see sündmus laiemas plaanis tähendas, näitas?
Eelmisel nädalal kõlas minu suust mõte, et Eesti Kultuurkapitali nimi ja idee on määritud. Jah, sellel hetkel ei osanud olukorda teisiti kirjeldada. Kuid olen täiesti veendunud, et Kultuurkapitali nimi ei ole määritud ja nõukogu teeb kõik tema usaldusväärsuse taastamiseks. Määritud on vaid endise tegevdirektori nimi. Kui küsite, mida seoses sellega tagantjärele tunnen, siis usun, iga inimese kõige suurem kohtumõistja on ta ise, kui ta on mõtlev ja vastutustundlik inimene. Selles valguses jääb see sündmus minuga kogu eluks.

Küsitles
MARGOT VISNAP