Signe Kivi:
Olen veendunud, et Eesti Kultuurkapitali nimi ei ole määritud
Täna, mil oma juttu räägime, on täpselt
nädal möödunud päevast, mil selgus Kultuurkapitalis toimunu. Mida
võib nüüd, mil esimene vapustus-ehmatus lahtuma hakanud, lisada sellele,
mida ajakirjandus seoses Kultuurkapitali juhtumiga on juba kajastanud?
Täna õhtul (kolmapäeval – toim.)
saan Kultuurkapitali uuelt tegevdirektorilt Siim Sukleselt täpse
ülevaate meie varalisest seisust ning selle põhjal teeb Kultuurkapitali
nõukogu homme hommikul (st. neljapäeval) erakorralisel nõupidamisel oma
järgmised otsused.
Kuidas kommenteerite oletust, et väidetavalt riisuti raha enamjaolt
põhikapitali arvelt, mitte tubaka- ja alkoholiaktsiisist ning
hasartmängumaksust laekunud rahast, millest määrati tegelikke toetusi
kultuuriinimestele?
See on vägagi tõenäoline, sest laekumised alkoholi ja
tubakaaktsiisist ning hasartmängumaksudest on toimunud ning selle kohta
on meil ülevaade olemas. Kordan veel: tegevdirektor Siim Suklese
põhjalik ülevaade kapitali rahalise seisu kohta selgub täna-homme.
Kas aruandest selgub seegi, kas endine tegevdirektor Avo Viiol on riisunud
ka jaotamiseks minevat raha, nagu ta väidab oma ülestunnistuses, kus on
kirjas, et ta palus 2001. aasta veebruaris 2,5 miljonit hasartmänguraha
üle kanda Ühispanga arvele?
Ma tõepoolest ei soovi kommenteerida endise tegevdirektori poolt
n.-ö. puhtsüdamliku ülestunniste käigus öeldut. Eelmisel kolmapäeval
astusin kõik vajalikud sammud, et Kultuurkapitali arved saaksid
blokeeritud ja uuesti avasime need selle nädala kolmapäeval. Käib
ametlik juurdlus, mis toob tõe välja detailides. Aga konkreetne, täpne
ja tõene informatsioon varalise seisu kohta on olemas täna õhtuks
nõukogule esitamiseks. Samas: tegevdirektor Siim Suklese ülesanne ei ole
selle väljaselgitamine, millal, kuidas Viiol raha liigutas ja kasutas.
Meid huvitab olukord antud hetkel ja Kultuurkapitali töö jätkumine.
Teada olevalt oli kuni 1998. aastani Kultuurkapital poole miljoniga
kasumis ning põhikapitali osas toimus varasemate aastate jooksul 15
miljoni suurune juurdekasv. Väidetavalt hakkas tegevdirektor alles 1999.
aastast andmeid võltsima ja varjama. Oskate täna põhjendada, kuidas ei
suudetud Viioli kuritahtlikule tegevusele varem jälile saada? Ehk siis:
kuidas oli võimalik varjata seda raamatupidaja ja audiitorfirmade eest?
Täna võin nimetada kolme põhjust. 1999. aastat käsitlenud audit
oleks pidanud lähtuma originaaldokumentidest, mida ta aga ei teinud.
Samuti pole originaaldokumendid kunagi kuulunud ülevaatamisele
Kultuurkapitali nõukogus, kes analüüsib aruandeid. On vajalik rõhutada
sedagi, et Kultuurkapitali seaduses on väga täpselt fikseeritud
tegevdirektori vastutus: rahaliseid tehinguid teostades ei vajanud ta
Kultuurkapitali erivolitust. Kultuurkapitali sisulise tegevuse üle
teostab järelevalvet sisekontrollikomisjon. Just 1999. aastal
käivitasime selle komisjoni töö korras, mis on seaduses fikseeritud.
Kultuurkapitali majandusasju kontrollis riigikontroll, 1997. aastal nad
seda ka tegid. Kahjuks viimast korda.
Kõik suuremad varalised tehingud kinnitatakse vastavalt Kultuurkapitali
seadusele nõukogus. Seda sätet järgis nõukogu väga täpselt. Meile
esitatud materjalid olid mahukad ja põhjalikud. Kuid need polnud siiski
mitte pankade alusdokumendid, vaid aruanded.
Kaks viimast nõukogu olid seda meelt, et tegevdirektori seadusega lubatud
finantstehinguid tuleks tõmmata koomale. Seda tõestavad ka meie
koosolekute protokollid ja 2000. aasta augustis võttis nõukogu vastu
investeerimisraamistiku, mis oli tegevdirektorile kohustuslik.
Mis tingis sellise otsuse vastuvõtmise?
Soovisime olla oma rahanduspoliitikas pigem konservatiivsed. Ehkki
eelnevate perioodide kinnisvaratehingute analüüs näitas, et oli ka
võite, leidsime, et kinnisvaratehingud pole see, millega kapitali
tegevdirektor pidanuks tegelema. Seega väljendas nõukogu juba 1999.
aastal oma tahet selles valdkonnas ajada pigem konservatiivset poliitikat.
Otsustasime põhjalikult süveneda Kultuurkapitali tegemistesse laias
skaalas – mõtlen nii iga-aastast tagasivaadet kultuurkapitali
toimimisele, sihtkapitalide eralduste analüüsi, selgete prioriteetide
väljaütlemist nõukogu poolt ja ka uusi initsiatiive, mida just 1999.
aasta nõukogu ette võttis.
Vastavalt seadusele peab kulka nõukogu koos käima kord kvartalis. 1999.
a. käis nõukogu alates märtsist koos 5 korda, 2000. a. toimus 15 ja
2001. a. 10 koosolekut. Tänavu aprillini käsime koos 5 korda ning
kevadel oli ka teada, et augusti lõpus toimub nõukogu tavapärane
koosolek, kus esimese punktina on arutelu all auditeeritud aastaaruanne.
Nõukogu koosolekute arvukusest võib jääda ka mulje, et seal ei saada
oma tööga hakkama ja käiakse seepärast palju koos. Püüdsime olla
tempokad, aga iga nõukogu liige töötab ka oma sihtkapitalis, kus on
vaat et veel suuremgi töökoormus. Lisandub loomulikult tõsiasi, et
kultuurkapitali nõukogu jagab valdkondadevahelist raha ning nõukogu
lauale laekuvate projektide hulk on algusaastatega võrreldes tohutult
kasvanud. Seepärast tegime sageli lisakoosolekuid, et seadusega nõukogu
pädevusse kuuluvad ülesanded-teemad saaksid eelnevalt läbi arutatud.
Kuigi riisumine toimus tõenäoliselt põhikapitali arvelt, oleks
pidanud keegi (ministeeriumi rahandusosakond, pearaamatupidaja vm.)
sellele siiski jälile saama.
Millised olnuksid võimalused vargust varem avastada? Audiitorfirma
aruandeid juba mainisin. Neist paraku midagi ei selgunud. 1999. aasta
aruanne (mil võisid juba toimuda Viioli tehingud) esitati meile
tähtajaliselt. Ka järgmise aasta auditist ei selgunud nõukogule midagi
kahtlast. Raamatupidaja, nagu ta oma seletuskirjas mulle 14. augustil ja
eelmisel reedel ka nõukogule väljendas, teatas, et juba 2002. aasta
aprilliks ei olnud ta saanud 6,5 miljoni krooni ulatuses
raamatupidamisdokumente ja ta esitas selle kirjaliku nõude
Kultuurkapitali tegevdirektorile. Järelikult oleks olnud 8. aprill üks
tähtaeg, mil võimalik puudujääk võinuks selguda. 8. aprillist 14.
augustini on pikk aeg ja seni pole raamatupidaja suutnud meile selgitada,
miks ta ligi neli kuud sellega viivitas. Need on kõik praegu minu
hinnangu kohaselt olulised punktid. Võimalik, et selle perioodi põhjalik
aruanne lisaks veel mingeid momente.
Milline on rahandusministeeriumi esindaja Aare Järvani roll
Kultuurkapitali nõukogus? Äkki peaks juhtumist järeldusi tegema hoopis
finantsringkonnad (rahandusministeerium), mitte niivõrd kultuuriinimesed?
Vastavalt seadusele on Kultuurkapitali nõukogu liikmeteks
sihtkapitalide nimetatud esindajad, nõukogu esimees on kultuuriminister
ja ühe oma esindaja määrab rahandusministeerium, mis on üldiselt
tavaks kõikides meie ministeeriumi valitsusala nõukogudes. Kindlasti
teeb ka rahandusministeerium juhtunust omad järeldused. Kuid nõukogu –
ja ka mina – tunnetas, et Aare Järvani puhul on tegemist võimeka
majandusanalüütiku ja finantsistiga, kelle kaasamine nõukogu töösse
on äärmiselt vajalik. Olin õnnelik, et ta oli nõus nõukogu töös
osalema, lootuses, et see annab pädevama garantii nendele otsustele, mis
puudutavad Kultuurkapitali varalisi tehinguid ja eelarvet.
Kas ta ei suutnud pädevusest hoolimata oma rolliga hakkama saada?
Kõigil nõukogu liikmetel olid kasutada tegevdirektori
ettevalmistatud materjalid, mille põhjal me oma otsused tegime. Nõukogu
ees olid 1999. ja 2000. aasta auditi märkused ja järgnevad otsused
lähtusid sellest. Ei ole usutav, et kui hr. Järvanini oleksid jõudnud
murettekitavad signaalid, poleks ta meile nendest teatanud.
Ometi lipsas ajakirjandusest läbi vihje, et kantsler Järvanini olla
jõudnud kolmandate isikute kaudu kuuldused Viioli rahakantimiste kohta
1999. aastal (EPL 16. 08. 2002). Leheartiklist paraku ei selgu, kas info
jõudis temani alles nüüd või juba varem, millisel juhul oleks Järvan
pidanud kohe selle signaali nõukogule edastama.
See arvamus tuleks üle kontrollida, mina pole sellest teadlik. Samuti
ei teavitanud ta sellest meid ka nõukogu erakorralisel koosolekul
eelmisel reedel.
Mis kõigest järeldub? Kas on viga seaduses, mis ei näe ette ühtegi (ministeeriumi)ametnikku,
kellelt vastutust, kontrolli nõuda? Tõenäoliselt peaks muutma seadust,
et finantstegevus ei jääks ainult ühe inimese pädevusse.
Olen veendunud, et ükski seadus ei saa anda sajaprotsendilist
garantiid kuritahtlikkuse ärahoidmiseks. Praegust olukorda analüüsides
ja rõhutades, et oleme oma tegevuses lähtunud seadusest, näeme
erinevaid võimalusi, kuidas niisugust riski edaspidi vähendada. See on
tänase nõukogu edasiste sammude küsimus, millest esimesed on juba
astutud.
Millised on need konkreetsed sammud?
Tuletame korraks meelde aastat 1999 ja rahandusministri nõuniku Ants
Leemetsa artiklit, millest täna palju räägitakse ja küsitakse, miks
tema ettepanekutele tookord ei reageeritud. Meenutagem, mis meeleolud
tabasid tookord kultuuriavalikkust, mis mõnes mõttes oli ka mõistetav.
1994. aastal vastu võetud Kultuurkapitali seadus on tõepoolest eriline:
kapital tegutses ainult tema tarbeks loodud seaduse alusel, see oli
täiesti uus süsteem (kuigi toetus osaliselt ka sajandialguse kapitali
kogemusele), mis suudeti käima lükata sujuvalt – Kultuurkapital toimis
väga edukalt. Ja nüüd järsku, pärast viit edukat aastat, ütleb keegi,
et kapital on vaid rahapump. See tundus tol ajal justnagu Kultuurkapitali
seni hästi toiminud idee lõhkumisena. Leemetsa artiklis oli palju tõele
vastavat, mida nõukogu tookord ka arutas. Eelkõige võeti palju rangema
kontrolli alla kapitali kantseleikulud ja n.-ö. pikaajaliste sihtide ja
eesmärkide seadmine. Muudatusi kapitali seaduses poleks sel hetkel olnud
võimalik läbi viia, sest puudus nähtav vajadus (faktid
finantsrikkumiste kohta) ja usaldus kapitali vastu oli suur. Ise suhtusin
tookord Kultuurikapitali ideesse suure aukartusega.
Toimunu kontekstis olen tollast perioodi kriitiliselt analüüsinud.
Soovisin 1999. aastal Avo Viioliga töölepingu osapoolte kokkuleppel
lõpetada. Kuigi mul oli Viioliga paar tõsist vestlust, mida ajendas
eelkõige mu sisetunne, et meievaheline suhtlemine ei põhine usaldusel,
ei jõudnud me temaga kokkuleppele ja ma loobusin oma ettepanekust. Annan
endale aru, et täna välja öelduna tundub see fakt paljudele kahtlase,
silmakirjalikuna. Aga kui Leemetsa 1999. aasta artikkel pani
kultuuriavalikkuse kihama, käisin mitmed korrad peaministri juures nõu
küsimas ja aru andmas: mis toimub, kuidas hindan olukorda ja millised
oleksid võimalikud käigud. Sain aru, et on kritiseeritud hästi toimivat
süsteemi, kuid paljutki tuleb selles kriitikas ka arvestada. Aga tol
hetkel puudus muutusteks ühiskondlik konsensus ja minul ka seljatagune,
et kaadrimuutusi läbi viia. Juba oli õhus väide, et reformaatorist
minister hakkab tegema poliitilisi kaadrimuudatusi. Leidsin, et väliselt
hästi toimiv Kultuurkapital ei vaja uusi pingeid, järelikult ka muutusi.
Täna olen targem: juhul kui peaksin elus veel kunagi sattuma vastutavasse
ametisse, siis tean, et kaalutletud ja vajalikud kaadrimuudatused tuleb
viia ellu ning võimalikult lühikese aja jooksul.
Praegu on Kultuurkapitali seaduse muutmise seadus parlamendis menetluses,
aga seda ainult ühest aspektist: et nõukogu saaks hakata jaotama
hasartmängumaksu kasvikut. Nii valitsuses kui riigikogus toimus pingeline
debatt ettepaneku üle tõsta hasartmängumaksu ja suunata see
kultuuriobjektide ehitamiseks ja renoveerimiseks. Minu suureks heameeleks
oleme selles küsimuses leidnud mõistmist eelkõige just
rahandusministeeriumilt. Oleme nii ministeeriumis kui nõukogus
analüüsinud, kas seadusesse oleks pidanud kohe tegema suuremaid muutusi,
kuid leidsime siis, et põhjalikum töö seisab alles ees. Need arutlused
toimusid rahulikus olukorras aastat poolteist tagasi, mil oli oluline
garanteerida Kultuurkapitali sujuv ja rahulik töö ning hoida kapitali
tegevus eemal poliitilistest tõmbetuultest, säilitada turvatunne.
Jõudes oma jutuga tänasesse päeva: loomulikult sunnib praegune hetk
meid liikuma hoopis kiiremas tempos, õnneks on ka kultuuriavalikkus
nüüd valmis muudatusteks, mis hoiaksid Kultuurkapitali tegevuse
tõsisema kontrolli all.
Aga mõni näide, kuidas siiski tegevdirektori võimu vähendada?
Kuidas välistada see, mis on juba juhtunud?
Ka praegu on seaduses kehtestatud nii tegevdirektori kui nõukogu
konkreetne vastutusmäär. Võimalik, et seda annab veel tihendada. Kordan:
ka praeguse seaduse valguses oleks igasugune murelik informatsioon
nõukogu kohe tegutsema pannud.
Praegu on küsimus selles, kas Kultuurkapital vajab võimalust
kinnisvaratehinguteks, kas põhikapitali, mis oli 20 miljonit krooni,
peaks tempokalt kasvatama? Või jääks Kultuurkapital vaid riigieelarvest
talle seadusega ette nähtud vahendite jaotajaks erinevate
kultuuriprojektide vahel. On erinevaid võimalusi-lahendusi ja need
küsimused seisavad nõukogu ees, nagu ka kogu kultuuriavalikkuse ja
avalikkuse sees. Möödunud nädal on esile toonud pooldajaid nii ühe kui
teise variandi kasuks.
Me kõik tunneme rõõmu selle üle, et on olemas Käsmu kirjanike maja,
seadusest tulenev õigus kinnisvaratehingute tegemiseks on selle
võimaldanud. Samas ei tohi kuritahtlik ümberkäimine kulka rahadega
kunagi korduda. Arvatavasti tahame ka, et kultuurkapitali jaotatav raha
oleks võimalikult suur. Kas Kultuurkapitali kantselei ülalpidamise raha
peaks kapital ise tagasi teenima? Praegu on esile tõusnud palju
olemuslikke küsimusi. Usun, et konsensus neis küsimustes leitakse.
Esialgu tundub muidugi kõige õigem tee säilitada konservatiivne hoiak.
Usun, et mõne aja möödudes teeb nõukogu kõiki vastu- ja pooltarvamusi
kaaludes asjakohased otsused.
Loodate, et nõukogu saab sellega hakkama, suudab otsustada, milline on
kõige parem edaspidine tegevuskäik?
Ei kahtle, et sellega saadakse hakkama. Samas on debatt avatud kogu
ühiskonnas. Praeguse tegevdirektori ametisse määramisel nägi nõukogu
talle ette erakordselt selge vastutuse ja tööjuhise ning esialgsed
ettepanekud teeb kindlasti ka tema. Aga otsuseid ei saa teha vaid nõukogu
kinnises ringis. Juba praegu on tulnud palju ettepanekuid-arvamusi nii
endistelt kultuuriministritelt (Olesk, Allik) kui ka teistelt
kultuuriinimestelt, mis tekitab tunde: meil on ühine eesmärk. Ainult
sellelt pinnalt on võimalik edasi minna.
On’s hetkel põhiküsimus, kuidas käituda põhikapitaliga: kas
investeerida, kasvatada ainult intresse või võtta täiesti
konservatiivne suund?
See ei ole ainus probleem. Hetkel on antud Kultuurkapitali varad
tähtajaliselt riigikassa hallata (kõik tehingud kapitali rahaga toimuvad
riigikassa kaudu), mis praegu on mõistlik otsus. Tuleb kaaluda, mis saab
edasi. Kui antud hetkel oli see õige otsus, on juba olemas ka erinevad
seisukohad tuleviku suhtes. Praegu käivad tegevdirektori ja riigikassa
vahel läbirääkimised, selleks on nõukogu Suklesele volituse andnud.
Samas on selge, et enamus ei kahtle kulka põhilises eesmärgis – loojad
ise erinevates sihtkapitalides otsustavad toetuse saajate üle. Omaette
küsimus on nõukogu tulevik: praegune olukord järgmiste nõukogude
tööd kergemaks ei tee. Ilmselt paneb toimunu järgmised nõukogu liikmed
üha suuremat vastutust tundma. Selge see, et too kahetsusväärne juhtum
sunnib ka järgmisi sihtkapitale üha rohkem mõtlema, kes võiksid olla
sihtkapitalide esindajatena Kultuurkapitali nõukogu liikmed. Ka nõukogu
moodustamise põhimõtete kohta on välja pakutud juba erinevaid
võimalusi. Ei tahaks neid täna kommenteerida. Pean oluliseks
võimalikult avalikku ja põhjalikku debatti. Ja veel: kuigi seadusandja
on riigikogu ja ministeerium valmistab seaduseelnõusid ette, siis loodan,
et ka praegune nõukogu on valmis ses küsimuses võtma enda peale
seadusandliku initsiatiivi ja teeb konkreetsed ettepanekud. See on
keeruline ja pikk protsess, kuid hetkeseisu arvestadades usun, et
ühiskondlik kokkulepe saavutatakse üsna kiiresti. Midagi pole teha,
sellised vapustused mobiliseerivad meie kõigi edasisi tegemisi.
On’s põhiline dilemma, kas nõukogu pädevusse jääb vaid raha
jaotamine või ka finantskontroll? On juba ette pandud, et äkki peaks
nõukogus istuma vaid äriinimesed, mis võrdsustaks Kultuurkapitali
nõukogu äriühingu või sihtasutusega?
Tuletan meelde, et ka äriühingute nõukogusid on suurte summadega
petetud.
Esitasite eelmisel neljapäeval tagasiastumispalve, väites, et olete
toimunu pärast poliitiliselt vastutav. Kindlasti on see märk sellest, et
demokraatia hakkab Eestisse jõudma, siin kanda kinnitama. Palun
mõtestage aga lahti selle poliitilise vastutuse sisu – milles tunnete
ennast Kultuurkapitali nõukogu esimehena süüdi olevat, kus võis
minister või ministeerium vea teha, eksida?
Kahjuks on taasiseseisvunud Eesti riigi poliitiline ajalugu olnud
suhteliselt lühike. Inimese jaoks on 10 aastat pikk aeg, riigi jaoks
piisavalt lühike. Seega…. Vahest ei ole ühiskond niisuguste otsustega
veel harjunud. Pigem esitatakse küsimusi, mis lähtuvad võimalikest
kavalatest skeemidest, eelnevalt sõlmitud kokkulepetest jne. Olen nädala
jooksul meedia vahendusel esitatud arvamuste skaalat mõnevõrra jälginud
ning mul on äärmiselt kahju, kui minu absoluutselt õige ja vajaliku
sammu eetilisuses kaheldakse. See, et eelnevatel aastatel pole üks või
teine poliitik niisugust otsust teinud, johtub ilmselt paljudest
põhjustest või peegeldab ühe või teise ministri sisemist reeglistikku,
mis pole neil lasknud niimoodi otsustada. Saan aru, et kui selline samm on
astutud, siis õige pea tulevad teised-kolmandad ja neljandad. Mina olen
peaministrile oma ettepaneku esitanud ja soovin, et tema saaks oma otsused
teha rahulikult ja võimalikult kiiresti.
Aga kas te ei taju ohtu, et tagasiastumine, oma poliitilise vastutuse
tunnistamine, jääb kellegi meelest pelgalt sõnakõlksuks?
Peaministrile esitatud sooviga tagasi astuda olen väljendanud nii
kodanik Signe Kivi, kunstnik Signe Kivi kui ka minister Signe Kivi
poliitilist vastutust. Võibolla ei oska ma seda hetkel paremini lahti
seletada.
Ajakirjanduses on kõlanud etteheiteid, et tegu on poliitilise
lavastusega, erakonna reklaamitrikiga jne.
Ma ei oska nii mõelda. Tõsiselt.
Kuidas käitute siis, kui peaminister palub teil jätkata? Kas käitute
nagu parteisõdur? Ühest küljest – noblesse oblige! – peaks
ju tagasi astuma? Teisalt – kultuuriavalikkus on avaldanud soovi, et te
võiksite ministrina jätkata.
Meenutasin meie riigi kümmet aastat ja seda, et meil veel puudub
sedalaadi poliitiline käitumiskogemus. Oma praegusest sammust lähtuvalt
tunnetan selgesti, nagu ka väitsite – seisus kohustab. Tundub ka, et mu
praeguse otsuse valguses esitatakse mulle hetkel kõrgemaid nõudmisi.
Võtan seda väga tõsiselt.
Aga ma ei taha kommenteerida ega ette arvata ühtegi peaministri otsust.
Kui mina oma ettepaneku tegin, siis ka seepärast, et enne siia ametisse
astumist mõtlesin sügavalt järele ministri rolli üle. Teadvustasin
endale, et pean olema sisemiselt valmis iga hetk ministeeriumi üle andma.
Juba kolm aastat tagasi püstitasin endale eesmärgiks anda võimalikule
järgmisele ministrile üle toimiv meeskond. Seda ministeerium mu meelest
praegu ka on.
Rõhutan, räägime oma juttu päeval, mil peaminister pole veel oma
otsust teinud. Ja praegu on mul keeruline vastata küsimustele, mis juhtub
siis, kui peaminister teeb nii- või naasuguse otsuse. See, mida saan
kindlalt väita, on minu sisemine valmisolek ja teadmine, et eksisteerib
vastutus ja lisavastutus ministriametist lahkudes, aga jääb ka vastutus
ja lisavastutus ministrina jätkates.
Kui annaksite praegu ministeeriumi üle uuele ministrile, kas ei
kahjusta ega mõjuta see kultuuriministeeriumi lisaeelarve arutelu ja
kavandatud tulevikusuundade, prioriteetide elluviimist?
Järgmisel teisipäeval peaks valitsus kinnitama lisaeelarve, mis
kultuuriministeeriumi seisukohast on üle aegade rahuldav. Väga hea ei
saa see vist kunagi olema, sest meie soovid on alati suuremad kui
võimalused ja ikka tuleb teha mingi valik. Ma ei julgeks öelda, et
tulemus on hiilgav, aga me saame selle abil lõpetada mitmed olulised
objektid ja alustada ka uute projektidega.
2003. aasta eelarve on suures osas siit majast läinud ja sealgi on mõned
suured võidud. Nimetaksin eelkõige 1/3 juurdekasvu muinsuskaitse
investeeringutele, teiseks järgmisest aastast käivituvat
raamatukogulaenutusseadust. Selle katteks oleme hetkel juurde saanud 2,3
miljonit krooni. Spordivaldkonnas on võimalik alustada pikka aega
küpsetatud projektiga regionaalsete tervisespordikeskuste toetamiseks.
Väga paljud asjad on jäänud samale tasemele, nimetasin vaid
hetkeprioriteete. Eelarvesse on veel sisse planeeritud
hasartmängukasvikust laekuv lisaraha, mis eeldatavalt peaks taas minema
kultuurile.
Kui vaatate tagasi oma tegevusaastatele ministrina, siis mis on
suurimad edusammud, mis ebaõnnestumised?
Tahan südamest rõhutada, et õiglase hinnangu iga inimese tegevusele
annab kõrvalpilk. Ise me teeme ju lihtsalt oma tööd, kuigi selle
käigus tegeleme ka eneseanalüüsiga, teeme n.-ö. sisulist aruandlust.
Mulle meeldib, nii vähe kui ma ka seda teen, vaadata reklaamivaba
televisiooni. Iga kord, kui ma kohtun eksminister Jaak Allikuga, tuleb
mulle meelde tema kunagine ütlus: reklaamivaba ETV seadust ei saa sa iial
valitsusest riigikogusse.
Muidugi on hea meel, et on loodud tingimused selleks, et sügisel
alustatakse kunstimuuseumi ehitust, kuigi takistusi on olnud palju. On
oluline, et jõudsime loovisiku seadusega niikaugele, et loomeliitude
esindajad said peaministrile ideed tutvustada, said ka põhimõttelise
nõusoleku, kuigi tehti ka olulisi märkusi ja töögrupp jätkab tegevust.
On hea meel, et ministeeriumis on välja töötatud pikaajaline
arhitektuuripoliitika. Ja et käesolevast aastast töötab ministeeriumis
asekantsler kultuuriväärtuste alal, mis tähendab, et see väga lai
valdkond on senisest kontsentreerituma tähelepanu all. Selles loetelus
pean aga vahest kõige olulisemaks toimekat igapäevatööd, mis sai
võimalikuks tänu pädevate inimeste olemasolule ministeeriumis enne minu
siia tulekut, aga ka uue kaadri valikule.
Möödalaskmised? Kindlasti see, et debatt muuseumide tuleviku üle
tervikuna sai ministeeriumist käivitatud ebaprofessionaalselt. Seda me
möönsime kohe ning tegime sellest omad järeldused. Kindlasti mõned
allajäämised oma nõudmiste osas eelarveprotsessis, kuigi siit majast on
saadetud välja iga dokument eesmärgiga luua eesti kultuurile parem ja
turvalisem keskkond.
Kui vaataksite Kultuurkapitalis toimunut kõrvalt, distantseerudes
hetkeks ministrirollist, siis kuidas kommenteeriksite juhtunut? Mida see
sündmus laiemas plaanis tähendas, näitas?
Eelmisel nädalal kõlas minu suust mõte, et Eesti Kultuurkapitali
nimi ja idee on määritud. Jah, sellel hetkel ei osanud olukorda teisiti
kirjeldada. Kuid olen täiesti veendunud, et Kultuurkapitali nimi ei ole
määritud ja nõukogu teeb kõik tema usaldusväärsuse taastamiseks.
Määritud on vaid endise tegevdirektori nimi. Kui küsite, mida seoses
sellega tagantjärele tunnen, siis usun, iga inimese kõige suurem
kohtumõistja on ta ise, kui ta on mõtlev ja vastutustundlik inimene.
Selles valguses jääb see sündmus minuga kogu eluks.
Küsitles
MARGOT VISNAP
|