Vana Rootsi-Mihkli kiriku uus hingamine 

Esimesed andmed Rootsi-Mihkli koguduse kohta on aastast 1531, mil naistsistertslaste Mihkli kirikus (Suur-Kloostri 14) peeti rootsikeelseid protestantlikke jumalateenistusi. Pärast kloostri sulgemist anti kirik 1631. aastal Rootsi garnisonile. Praegune Mihkli kiriku hoone Rüütli tänavas ehitati 1526 – 1531 seegi- ehk haiglahooneks omaaegse Niguliste pastoraadi taha, mis tollal oli hõreda asustusega aiamaade ja linna kaitsepiiri ala.

6.jpg (10770 bytes)

XVIII sajandi alguses tehtud altarimaal polnud algselt mõeldud Mihkli kiriku jaoks.

Seegihoone läks pärast Põhjasõda esmalt vene garnisoni apostliku õigeusu kogudusele, kuid peatselt toimus vahetus, millega õigeusu kirik sai Mihkli koguduse Suur-Kloostri tänava kiriku ja Mihkli kogudus oli sunnitud kolima seegihoonesse. Mihkli kogudus võttiski 1733 suure haiglasaali kasutusele kirikusaalina, haiged said peavarju kõrvalehitises. Ajapikku seegi osa kiriku tegevuses üha vähenes, see jäi peamiselt talvel kasutatavaks vaestemajaks, mis likvideeriti 1901. Rootsikeelne kogudus tegutses hoones 1944. aastani, mil enamus koguduse liikmetest kodumaalt lahkus, viies kaasa niipalju koguduse vara, kui kaasa suudeti võtta. 1949. aastal võeti kirik kasutusele raskejõustiku majana.
Kuigi Mihkli kiriku hoone on mitmel korral tulekahju üle elanud, pole seda sajandite jooksul oluliselt ümber ehitatud, sest kannatada on saanud põhiliselt vaid katus ja saal on pääsenud suuremate kahjustusteta. Lihtsale kelpkatusega ehitisele pole sajandite jooksul lisandunud kirikutele iseloomulikku torni. Kirikusaaliks muudetud endine sajakohaline haiglasaal on raidvormide poolest kasin, kuid Tallinna kahelöövilistest saalidest suurim.
1993. aastal sai taasloodud kogudus hoone tagasi. Kui enne sõda oli kogudus kandnud nime Soome-Rootsi Mihkli kogudus, siis uues koguduses ei olnud põhjendatud liide “soome” ja seepärast sai kogudus nimeks Rootsi Mihkli kogudus. Tänaseks on kogudusel umbes 190 liiget, nende seas nii eestirootslasi, riigirootslasi kui eestlasi.
5. mail 2002. aastal toimus restaureeritud kiriku pidulik taaspühitsemine, mida austasid kohalolekuga Rootsi kuningas Karl XVI Gustav ja kuninganna Silvia. Ajakirjanduse tähelepanu pälvis ka Rootsist saabunud kunstivarade kinnijäämine tolli. Restaureeritud Mihkli kirik väärib aga tähelepanu nii seda kujundanud ajaloo keerdkäikude kui meisterliku puunikerduskunsti ja kirikuruumi kasutamise kaasaegse kontseptsiooni poolest. Mitmelt poolt kirikusse tagasi jõudnud kunsti- ning kultuuriväärtuslik vara (altar, kantsel, kullassepakunst) on vana, kuid eksponeerituna mõjub renoveeritud kirikusaalis kaasaegselt.
 
Altar
Mihkli kiriku altar valmis algselt juba koguduse Suur-Kloostri tänava kiriku jaoks. Aastal 1949 viidi altar Hobuveskisse ja aastast 1971 kasutas altarit Märjamaa kogudus. 2001. aasta suvel baroksete lillevanikute, õite ja akantusega kaunistatud altar renoveeriti ja toimetati oma endisesse asupaika Rootsi-Mihkli kirikus.
Mihkli kiriku altari valmistas Tallinnas töötanud Saksa päritolu puunikerdaja Joachim Armbrust. Altar valmis tõenäoliselt 1703. aastal. Sten Karlingu käsitlust, et altarisein valmis 1697 ja altarimaal 1703 ei saa pidada põhjendatuks, sest Mihkli kiriku arveraamatu sissekanne, millega puunikerdaja Armbrustile 1697. aastal raha maksti, ei viita tööde lõpetamisele. Kui oletada, et altarisein valmis 1697, siis on vähetõenäoline, et prediktiivselt kanti annetajate vappide ja nimetahvlitega (Christina von Thieren ja Dorothea Burchart 1703) külgreljeefidele tulevase maali valmimisaja aastaarvud. Pealegi on loomulik, et iga ese kannab enda, mitte mõne temaga seotud eseme valmimisaega.
Kaudselt kinnitab altariseina hilisemat valmimisaega ka Mihkli kiriku altarimaal “Püha õhtusöömaaeg”, mis aastaid eravalduses olnuna ehib taas kiriku retaablit. Maali teksti põhjal kinkis selle 1794. aasta bürgermeister Johann Friedrich Pauly. Stiililiselt kuulub maal aga pigem XVII sajandi teise poolde või XVIII sajandi algusesse kui lõppu.
Maali restaureerimine selgitas, et maal on olnud algselt suurem, selle vasakul äärel on näha lõikamise jälgi ja ümber raami keeratud lõuendil on säilinud värvijääke. Pildil on algselt olnud lisaks Jeesusele 12 jüngrit ja üks teenija. Formaadi vähendamise tõttu on kaks jüngrit, üks vasemal, teine paremal, jäänud pildilt välja. Õige jüngrite arvu saamiseks on paremale teiste peade taha diletantlikult maalitud uus pea. Teine puuduv pea maaliti vasemale, kuna aga tõenäoliselt on teenijat jüngriks peetud, on seda hiljem püütud eemaldada. Kuigi stiililiselt XVIII sajandi algusesse sobiv, polnud see algselt valmistatud Mihkli kiriku altari jaoks.
Mis maal paiknes altariseina keskosas ligi sada aastat enne “Püha õhtusöömaaega”, on teadmata. Tõenäoliselt oli selleks “Kolgata” kui protestantliku altarimaali üks armastatumaid teemasid. Ristisurma kasuks räägib ka maali kohal paiknenud armastust sümboliseeriv poegadega pelikaniema kuju.
 
Kantsel
Mihkli kiriku kantsli teekond sarnaneb altari omaga. 1983. aastal viidi kantsel Eesti Kunstimuuseumisse restaureerida. Kantslist olid selleks ajaks alles ainult tükid. Restaureerimine kestis peaaegu kaks aastat ja kantsel valmis 2002. aasta aprillis. Vanade värvikihtide avamine tõi paljuski selgust kantsli kujunemislukku.
Mihkli kiriku kantsli vanemaks osaks on kõlaräästas, mis valmis juba aastal 1632 Ludert Heissmanni töökojas. Kantsli korpus ja trepirinnatis valmisid Eesti kuulsaima barokiperioodi puunikerdaja ja kujuri Christian Ackermanni käe all 1707. aastal. Kantsel kuulub meistri küpsesse loominguperioodi, seda peetakse Ackermanni rikkaliku altarite-kantslite pärandi viimaseks lõpetatud ja säilinud tööks.
Kantsli korpusel on keerdsammastega eraldatult apostel Peetruse, õnnistava Kristuse, apostlite Pauluse, Andrease ja Johannese figuur. Trepitahvlite värvikihi alt tulid nähtavale maalingud, mis kujutavad apostleid Matteust, Siimeoni ja Toomast. Kantsli ukse kohal paikneb kolm saamatult nikerdatud figuuri, nende seas juba kantsli korpusel esindatud õnnistav Kristus. XVIII sajandi ikonograafiareeglid välistasid kahe ühesuguse figuuri paigutamise ühele esemele, seepärast võib arvata, et figuurid lisati või asendati XIX sajandil, mil kantsli juures toimus teisigi töid. Nimelt värviti aastal 1814 kantsel valge marmori imitatsiooniga, tõenäoliselt tehti samal ajal ka polükroomsed figuurid hõbedaseks, et saavutada klassitsistlikule iluideaalile vastav ilme. Tõenäolisel XIX sajandi II poolel kaeti marmoreering hallikasrohelise õlivärviga.
Kantsli soklitsoonis figuuride all paiknesid enne restaureerimist putopead, mitte nimetahvlid nagu Ackermanni loomingus tavaline. Tiina-Mall Kreem on puunikerdaja Christian Ackermanni loomingu uurijana osutanud, et meistri figuurialused putod ei sobi kokku tema küpse loomeea kujutusviisiga, vaid sarnanevad umbkaudu 27 aastat varem valminud Mihkli kiriku ristimiskambri putodega, mis iseloomustavad Ackermanni varast loomeperioodi. Kantsli restaureerimine lahendas selle küsimuse: korpuse soklitsoonist tulid putopeade alt nähtavale Peetruse ja Kristuse nimetahvel, samuti trepirinnatise figuuride nimetahvlid. Seega asendati tõenäoliselt XIX sajandil nimetahvlid putopeadega, mille valmistamisel võeti eeskujuks Mihkli kiriku baptisteeriumi putod. Restaureeritud kantslil loobuti figuurialustest putodest, jäeti nähtavaks nimetahvlid ja lisati kolm puuduvat nimetahvlit.
Restaureerimisel lähtuti nii altari kui kantsli puhul XIX sajandi II poole hallikasrohelisest värvigammast. Kantsli figuuridel säilis XIX sajandi alguse hõbevärv. Nähtavaks jäeti konserveeritud maalingud trepirinnatisel. Ainsana on puudu kantslit toestanud Moosese figuuri kujuline jalg, mis varastati aastal 1987 EKMi hoidlast.
Kirik soovib tagasi saada ka baptisteeriumi (Ackermann, u. 1680), mis kuulub praegu Eesti Kunstimuuseumile, ning kahte laelühtrit Tallinna Linnamuuseumi kogust.
 
Õnnestunud diskreetne
sisekujundus
Tiiu Lõhmuse
loodud Mihkli kiriku sisekujundus laseb paekivielementidel oma veetlevas lihtsuses vääriliselt särada. Sisekujundus on tagasihoidlik ja diskreetne, on püütud jätta võimalikult palju ruumi kiriku ehetele: altarile, kantslile ja ajaloolistele voodiniššidele. Seegiaegseid nišše pole aga jäetud tühjadeks aukudeks, et luua kujutluspilti hallide salkus juustega kõhnadest inimvaredest, vaid neid kasutatakse ekspositsioonipindadena. Altaritaguse seina nišše nimetatakse kuninganiššideks, seal on jäädvustatud kirikut külastanud kuningate visiidid. Ülejäänud süvendites on eksponeeritud osa koguduse kunsti- ja kultuuriväärtuslikust varast, mis Eesti kirikutes pahatihti üsna unustatult kapis tolmub. Mihkli kiriku kontseptsioon lähtub avatuse põhimõttest.
Rootsist koju, Mihkli kirikusse tagasi jõudnud pärandi seas moodustavad suure osa perfektselt hooldatud tekstiilid, millest enamusel pole kunstilist väärtust, kuid see-eest kultuuriline tähendus. Nii on säilinud isegi rootsikeelse tekstiga “Nattvarden” (armulaud), lihtne linane rätik 1920. – 1930. aastatest. Liniku säilitamine annab ehk enamgi märku kultuurist kui kallihinnalise hõbekarika alleshoidmine.
Ajakirjanduses äramärkimist leidnud kuld- ja hõbevarade kohta tuleb paraku öelda, et kulda kogudusel ei ole – ei tee ju messingist või hõbedast eseme kuldamine sellest veel kuldset. Koguduse plaan ka oma karikaid, kuradijalgseid laualühtreid ja muud väärtuslikku eksponeerida on jäänud pidama turvaklaaside kõrge hinna taha.
Seni saab museaalset kirge jahutada välja pandud tekstiilide, kirikukellade ja kirstudega. Vaatamiseks välja pandud kellad pole küll Rüütli tänava kiriku omand, vaid kuulusid nüüdseks tühjalt seisvatele rootsi koguduste kirikutele. Kirstudest põnevam on 1737. aastal valminud vonklevaid madusid kujutavate raudkaunistustega aardehoidja (vt. pildil). Mao kui mütoloogilise varahoidja tähendus ulatub juba esimese kristlasest Rooma keisri Konstantinuse aega. Maod on valvanud nii Rooma keisrikoja kui Saksi ja Inglise kuningakoja varandust. Viimasel poolsajandil tundus, et madude võim Rootsi-Mihkli kiriku varahoidjana on kadunud, kuid nüüdne varade kojujõudmine kinnitab siiski, et madude maagia elab.

EGLE TAMM