“Tallinna kirikurenessansi” projekt peaks tagama perspektiivi
Intervjuu Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti asespetsialisti, projekti juhi Olev Liivikuga
Tallinna kultuuriväärtuste ameti
projekti “Tallinna kirikurenessanss” üks eesmärke on Tallinna
kirikute tähenduse taastamine, selle kõrval ka nende säilitamine ja
restaureerimine. Mis seisus on Tallinna kirikud?
Tallinna kirikud on väga erinevas seisus.
1990ndatega võrreldes on olukord läinud halvemaks, iseäranis
äärelinnakirikutel, aga ka vanalinnas. Näiteks Oleviste kiriku
fassaadid on peaaegu avariiohtlikus seisundis, paljudest kohtadest langeb
krohvi ja ka telliseid, katuseplekk nõuab vahetamist.
Milliseid restaureerimisfirmasid projekti käigus kasutatakse?
Restaureerimisfirma valitakse üldjuhul riigihanke korras, aga samas
saame loomulikult kirjutada dokumentidesse sisse oma nõudmised ja
konkureerima jäävad ikkagi kogenud firmad. Spetsialistide ettevalmistus
on erinev: mõned on omandanud kogemused aastakümneid tagasi, mõned on
õppinud viimastel aastatel välismaal.
Milliseid põhimõtteid peetakse kirikute restaureerimise juures silmas?
20 – 30 aastat tagasi, 1970ndail – 1980ndail, oli kaks koolkonda: nn.
Poola restauraatorid, kes õmblesid nööbi külge ülikonna, ja
Põhjamaade omad, kes äärmise pieteeditundega säilitasid tõesti vaid
autentset. Mis suundumus valitseb meil praegu?
Päris ühest lähenemist ei ole, oleme ikka veel üleminekustaadiumis –
kas peaksime hoidma vaid vana ja ehedat ning säilitama siiani säilinut
või minema ka pisut rekonstrueerimise teed, võttes aluseks vanad fotod
ja gravüürid, ehitades juurde ka need detailid, mis pole säilinud?
Oleme siiski restaureerimise puhul lähtutud pigem Põhjamaade hoiakutest.
Meie majanduslikud võimalused on piiratud, me ei saa hakata mõtlema
ülesehitamisele, kui mälestised lihtsalt lagunevad.
Kui palju on abi Eesti Kunstiakadeemia juurde loodud
restaureerimiskoolist?
Kindlasti koolitab see meile tulevikus häid spetsialiste, kuid seal
koolitust saavad (saanud) inimesed ei kata veel meie vajadusi. Juhul kui
läheb käiku ka riiklik tellimus ja on tehtud pikemaajaline
restaureerimistööde plaan, nagu see on näiteks Saksamaal, siis saab ka
meil viia restaureerijate koolitamise kindlamatele alustele.
Teie programm pole ju mõeldud pelgalt kirikute katuste parandamiseks
või mõne muu hädaabitöö tegemiseks, et kirik päriselt ära ei
laguneks. See haarab ikkagi laiemalt vaimsuse arendamist ja seda ka
restauraatorite täiendusõpet silmas pidades. Milliseid maid, keskusi,
koole peaksime eelkõige silmas pidama, kui tahame kõige paremat tulemust
saavutada?
Kõige tihedamad suhted on meil siiani olnud Põhjamaade, iseäranis
Rootsiga – sealse abi ning spetsialistidega on tehtud koostööd
Kalamaja puitmajade, Kadrioru lossi, Mihkli-Rootsi kiriku restaureerimisel.
Ka Poola pole ju kaardilt kuhugi kadunud, kuigi päris head ülevaadet,
kuidas seal restaureerimine praegu edeneb, millised suunad valitsevad,
milline on nende majanduslik olukord, siiski pole. Kindlasti hakatakse
tulevikus rohkem kontakte otsima Saksamaaga – pärast Ida- ja
Lääne-Saksamaa ühendamist on just seal käiku läinud võimas
restaureerimistöö. Aga Saksamaa restaureerimismahud on praegu liiga
suured, meie võimalused liiga kasinad. Restaureerimiskooli õppejõud on
palju suhelnud ka Vahemeremaadega, kooli direktoril Juhan Maistel on
iseäranis head suhted Itaaliaga. Nii et võib kõnelda üleeuroopalisest
võrgustikust. Meie kliimat arvestades on põhiline partner siiski
Põhjamaad. Oluline on, et meie restaureerimiskooli hakataks võtma
võrdsena: välismaa õppejõud õpetavad meil, meie omad mujal. See kõik
on kujunemas.
Kust need firmad on saanud oma tööjõu? Kirikute restaureerimine
vajab ju ikkagi spetsiifilisi oskusi, sest ega iga head ehitajat ei saa ju
kasutada?
Kiriku restaureerimine on spetsiifiline ja nii on paljud
töömehed-restauraatorid kasvanud vanemate restauraatorite käe all.
Praeguste restaureerimismahtude juures on tekkinud oht, et mitmed kogenud
firmad on liiga väikesed, et praegusi vajadusi rahuldada. Nad on siiani
restaureerinud peamiselt väikesi maakirikuid, Tallinna kirikud vajavad
rohkem tööjõudu. “Tallinna kirikurenessansi” projekti on haaratud
meie parimad spetsialistid: Heino Uuetalu, OÜ Vana Tallinn, OÜ
Frantsiskus, OÜ Rändmeister, AS Lindrem jmt.
Kas on mõeldav, et ka väljastpoolt tuuakse töömehi, või peaks
läbi ajama oma jõududega?
Kui suurendame restaureerimismahtu, siis tundub, et see vajadus on olemas.
Praegu seda veel vaja pole. Kuid silmas pidades seda, kui rikas on meie
kultuuripärand ja et me oleme ühinemas Euroopa Liiduga, siis
tõenäoliselt me välisrestauraatoritest ei pääse.
Kirikud kuuluvad linnapilti, need on linnale olulised, kuid kirikud on
ikkagi koguduste omad. Millist rolli kirikute säilitamisel ja
restaureerimisel peaksid etendama kogudused?
Kogudused peaksid eelkõige mõtlema linna ja riigi teostatud ehitus-
ja restaureerimistööde säilitamisele ja restaureeritud hooneosade ja
kunstiväärtuste hoidmisele. Väga oluline on kliimanõude täpne
järgimine ja elementaarne kiriku koristamine. Mõistagi loodame, et
kogudused annaksid ka oma materiaalse panuse kirikute restaureerimisse.
Millised on teie suhted kogudustega?
Pigem positiivset kui negatiivset laadi. Parim koostöö on olnud
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kogudustega. Negatiivseks võiks vahest
pidada koguduste ettevaatlikku, äraootavat seisukohta projekti
realiseerimisel.
Millised on koguduste võimalused?
1990ndate aastate algusega võrreldes on majanduslik olukord läinud
halvemaks. Tollal tuli rohkem inimesi kaasa, ka välisabi oli märgatavalt
suurem.
Kas võib öelda, et kirikute olukord erineb? Võrrelge kesklinna
Nõmme, Kalamaja, Kopli, Piritaga.
Loomulikult on kesklinn hoopis teises olukorras: turism on ju sinna
kogunenud, kesklinnas paiknevad kirikud hakkavad silma. Ka meil on kergem
nende restaureerimise vajadust põhjendada. Äärelinnas ei panda kirikut,
iseäranis, kui see on halvas seisus, üldse tähele.
Kas kirikud peaksid olema kindlustatud? Mida see annab ja kas selleks
on võimalusi? Probleem tõstatus ju seoses Püha Vaimu kiriku põlemisega.
Targem on jätta kirikud kindlustamata ja leida riigi garantii, et
kirikud saaksid pidevalt materiaalseid vahendeid kirikuhoonete
restaureerimiseks, kui kindlustada neid alla oma väärtuse. Siis on
võimalik neid taastada, kui peaks midagi juhtuma.
Milliste töödega on “Tallinna kirikurenessansi” projekt juba
alustanud?
Sel aastal käivad tööd Oleviste kirikus – torn on kaetud. Sama
töö on ette võetud toomkirikus. Tallinna vanalinna kirikutornid ongi
võetud esimesena restaureerida, sest torn kuulub ju Tallinna silueti
juurde, on juba eemalt näha. Restaureerimistööd kestavad ka
Püha Nikolai kirikus Vene tänaval, Siimeoni kirikus, Peeter-Pauli
kirikus ja Püha Vaimu kirikus.
Kas iga kiriku puhul on olemas ka kunstiajaloolane-ekspert, kelle
järelevalve all restaureerimistöid tehakse?
Tuntumad kirikute spetsialistid on Sulev Mäeväli, Aleksander
Pantelejev ja ka kultuuriväärtuste maeti ajaloolased eesotsas
muinsuskaitse osakonna juhataja Boris Dubovikuga.
Kas see käib ka uute kunstiteoste kohta, mida kirikud tellivad, sest
kirik on ju muutuv, arenev organism, nagu te ka varem märkisite?
Uute kunstiteoste tellimisse suhtume igati positiivselt. Mõistagi
peab see olema väärtuslikus kirikus heal kunstilisel tasemel ja
kirikusse sobima. Hea on, kui iga ajastu jätab kirikusse midagi
positiivset.
Kas projektile mõeldud raha ikka jääb alles, kui Tallinnas läheb
võim mõne teise partei kätte? Kuidas tagada selle läbimõeldud,
suhteliselt pikaajalise projekti edus?
Päris sajaprotsendilist kindlust meil kindlasti ei ole, kuid
viieaastane projekt eeldab ju, arhitektide-ehitajate, koguduste ja
kultuuriinimeste plaanipärast tegevust. Projekti mõte on selles,
et meil endil kui ka kõigil teistel, kellest sõltub projekti edukus,
oleks kindel perspektiiv. Peaasi, et jätkub jõudu ja püsivust.
Kas projektile ette nähtud, ma ei kasuta sõna “tagatud”, sest
leidsite ju ka, et garantiid pole, 80 miljonist kroonist ikka jätkub?
Jätkub selleks, et kirikud korda teha, kuid see pole kaugelti küllaldane
uute kommunikatsioonide loomiseks, signalisatsiooni paigaldamiseks ja
tuleohutuse tagamiseks. Tuleohutuse tagamine Tallinna kirikutes nõuab
juba iseenesest miljoneid.
Kuidas neid miljoneid kroone lisaks hankida?
Seda saab taas teha eelkõige riik ja ka linn, loomulikult pole
kogudustel, kirikul selleks võimalust. On lootus, et Euroopa Liiduga
liitudes saame osaleda programmides, mille kaudu on võimalik summasid
juurde saada.
Nii et Euroopa Liiduga liitumine on meile kasulik?
Igal juhul.
Vestlenud
REET VARBLANE
|