“Tallinna kirikurenessansi” projekt peaks tagama perspektiivi
Intervjuu Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti asespetsialisti, projekti juhi Olev Liivikuga
 

6.jpg (10770 bytes)

Tallinna kultuuriväärtuste ameti projekti “Tallinna kirikurenessanss” üks eesmärke on Tallinna kirikute tähenduse taastamine, selle kõrval ka nende säilitamine ja restaureerimine. Mis seisus on Tallinna kirikud?
Tallinna kirikud on väga erinevas seisus. 1990ndatega võrreldes on olukord läinud halvemaks, iseäranis äärelinnakirikutel, aga ka vanalinnas. Näiteks Oleviste kiriku fassaadid on peaaegu avariiohtlikus seisundis, paljudest kohtadest langeb krohvi ja ka telliseid, katuseplekk nõuab vahetamist.
Milliseid restaureerimisfirmasid projekti käigus kasutatakse?
Restaureerimisfirma valitakse üldjuhul riigihanke korras, aga samas saame loomulikult kirjutada dokumentidesse sisse oma nõudmised ja konkureerima jäävad ikkagi kogenud firmad. Spetsialistide ettevalmistus on erinev: mõned on omandanud kogemused aastakümneid tagasi, mõned on õppinud viimastel aastatel välismaal.
Milliseid põhimõtteid peetakse kirikute restaureerimise juures silmas? 20 – 30 aastat tagasi, 1970ndail – 1980ndail, oli kaks koolkonda: nn. Poola restauraatorid, kes õmblesid nööbi külge ülikonna, ja Põhjamaade omad, kes äärmise pieteeditundega säilitasid tõesti vaid autentset. Mis suundumus valitseb meil praegu?
Päris ühest lähenemist ei ole, oleme ikka veel üleminekustaadiumis – kas peaksime hoidma vaid vana ja ehedat ning säilitama siiani säilinut või minema ka pisut rekonstrueerimise teed, võttes aluseks vanad fotod ja gravüürid, ehitades juurde ka need detailid, mis pole säilinud? Oleme siiski restaureerimise puhul lähtutud pigem Põhjamaade hoiakutest. Meie majanduslikud võimalused on piiratud, me ei saa hakata mõtlema ülesehitamisele, kui mälestised lihtsalt lagunevad.
Kui palju on abi Eesti Kunstiakadeemia juurde loodud restaureerimiskoolist?
Kindlasti koolitab see meile tulevikus häid spetsialiste, kuid seal koolitust saavad (saanud) inimesed ei kata veel meie vajadusi. Juhul kui läheb käiku ka riiklik tellimus ja on tehtud pikemaajaline restaureerimistööde plaan, nagu see on näiteks Saksamaal, siis saab ka meil viia restaureerijate koolitamise kindlamatele alustele.
Teie programm pole ju mõeldud pelgalt kirikute katuste parandamiseks või mõne muu hädaabitöö tegemiseks, et kirik päriselt ära ei laguneks. See haarab ikkagi laiemalt vaimsuse arendamist ja seda ka restauraatorite täiendusõpet silmas pidades. Milliseid maid, keskusi, koole peaksime eelkõige silmas pidama, kui tahame kõige paremat tulemust saavutada?
Kõige tihedamad suhted on meil siiani olnud Põhjamaade, iseäranis Rootsiga – sealse abi ning spetsialistidega on tehtud koostööd Kalamaja puitmajade, Kadrioru lossi, Mihkli-Rootsi kiriku restaureerimisel. Ka Poola pole ju kaardilt kuhugi kadunud, kuigi päris head ülevaadet, kuidas seal restaureerimine praegu edeneb, millised suunad valitsevad, milline on nende majanduslik olukord, siiski pole. Kindlasti hakatakse tulevikus rohkem kontakte otsima Saksamaaga – pärast Ida- ja Lääne-Saksamaa ühendamist on just seal käiku läinud võimas restaureerimistöö. Aga Saksamaa restaureerimismahud on praegu liiga suured, meie võimalused liiga kasinad. Restaureerimiskooli õppejõud on palju suhelnud ka Vahemeremaadega, kooli direktoril Juhan Maistel on iseäranis head suhted Itaaliaga. Nii et võib kõnelda üleeuroopalisest võrgustikust. Meie kliimat arvestades on põhiline partner siiski Põhjamaad. Oluline on, et meie restaureerimiskooli hakataks võtma võrdsena: välismaa õppejõud õpetavad meil, meie omad mujal. See kõik on kujunemas.
Kust need firmad on saanud oma tööjõu? Kirikute restaureerimine vajab ju ikkagi spetsiifilisi oskusi, sest ega iga head ehitajat ei saa ju kasutada?
Kiriku restaureerimine on spetsiifiline ja nii on paljud töömehed-restauraatorid kasvanud vanemate restauraatorite käe all. Praeguste restaureerimismahtude juures on tekkinud oht, et mitmed kogenud firmad on liiga väikesed, et praegusi vajadusi rahuldada. Nad on siiani restaureerinud peamiselt väikesi maakirikuid, Tallinna kirikud vajavad rohkem tööjõudu. “Tallinna kirikurenessansi” projekti on haaratud meie parimad spetsialistid: Heino Uuetalu, OÜ Vana Tallinn, OÜ Frantsiskus, OÜ Rändmeister, AS Lindrem jmt.
Kas on mõeldav, et ka väljastpoolt tuuakse töömehi, või peaks läbi ajama oma jõududega?
Kui suurendame restaureerimismahtu, siis tundub, et see vajadus on olemas. Praegu seda veel vaja pole. Kuid silmas pidades seda, kui rikas on meie kultuuripärand ja et me oleme ühinemas Euroopa Liiduga, siis tõenäoliselt me välisrestauraatoritest ei pääse.
Kirikud kuuluvad linnapilti, need on linnale olulised, kuid kirikud on ikkagi koguduste omad. Millist rolli kirikute säilitamisel ja restaureerimisel peaksid etendama kogudused?
Kogudused peaksid eelkõige mõtlema linna ja riigi teostatud ehitus- ja restaureerimistööde säilitamisele ja restaureeritud hooneosade ja kunstiväärtuste hoidmisele. Väga oluline on kliimanõude täpne järgimine ja elementaarne kiriku koristamine. Mõistagi loodame, et kogudused annaksid ka oma materiaalse panuse kirikute restaureerimisse.
Millised on teie suhted kogudustega?
Pigem positiivset kui negatiivset laadi. Parim koostöö on olnud Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kogudustega. Negatiivseks võiks vahest pidada koguduste ettevaatlikku, äraootavat seisukohta projekti realiseerimisel.
Millised on koguduste võimalused?
1990ndate aastate algusega võrreldes on majanduslik olukord läinud halvemaks. Tollal tuli rohkem inimesi kaasa, ka välisabi oli märgatavalt suurem.
Kas võib öelda, et kirikute olukord erineb? Võrrelge kesklinna Nõmme, Kalamaja, Kopli, Piritaga.
Loomulikult on kesklinn hoopis teises olukorras: turism on ju sinna kogunenud, kesklinnas paiknevad kirikud hakkavad silma. Ka meil on kergem nende restaureerimise vajadust põhjendada. Äärelinnas ei panda kirikut, iseäranis, kui see on halvas seisus, üldse tähele.
Kas kirikud peaksid olema kindlustatud? Mida see annab ja kas selleks on võimalusi? Probleem tõstatus ju seoses Püha Vaimu kiriku põlemisega.
Targem on jätta kirikud kindlustamata ja leida riigi garantii, et kirikud saaksid pidevalt materiaalseid vahendeid kirikuhoonete restaureerimiseks, kui kindlustada neid alla oma väärtuse. Siis on võimalik neid taastada, kui peaks midagi juhtuma.
Milliste töödega on “Tallinna kirikurenessansi” projekt juba alustanud?
Sel aastal käivad tööd Oleviste kirikus – torn on kaetud. Sama töö on ette võetud toomkirikus. Tallinna vanalinna kirikutornid ongi võetud esimesena restaureerida, sest torn kuulub ju Tallinna silueti juurde, on juba eemalt näha. Restaureerimistööd kestavad ka Püha Nikolai kirikus Vene tänaval, Siimeoni kirikus, Peeter-Pauli kirikus ja Püha Vaimu kirikus.
Kas iga kiriku puhul on olemas ka kunstiajaloolane-ekspert, kelle järelevalve all restaureerimistöid tehakse?
Tuntumad kirikute spetsialistid on Sulev Mäeväli, Aleksander Pantelejev ja ka kultuuriväärtuste maeti ajaloolased eesotsas muinsuskaitse osakonna juhataja Boris Dubovikuga.
Kas see käib ka uute kunstiteoste kohta, mida kirikud tellivad, sest kirik on ju muutuv, arenev organism, nagu te ka varem märkisite?
Uute kunstiteoste tellimisse suhtume igati positiivselt. Mõistagi peab see olema väärtuslikus kirikus heal kunstilisel tasemel ja kirikusse sobima. Hea on, kui iga ajastu jätab kirikusse midagi positiivset.
Kas projektile mõeldud raha ikka jääb alles, kui Tallinnas läheb võim mõne teise partei kätte? Kuidas tagada selle läbimõeldud, suhteliselt pikaajalise projekti edus?
Päris sajaprotsendilist kindlust meil kindlasti ei ole, kuid viieaastane projekt eeldab ju, arhitektide-ehitajate, koguduste ja kultuuriinimeste plaanipärast tegevust. Projekti mõte on selles, et meil endil kui ka kõigil teistel, kellest sõltub projekti edukus, oleks kindel perspektiiv. Peaasi, et jätkub jõudu ja püsivust.
Kas projektile ette nähtud, ma ei kasuta sõna “tagatud”, sest leidsite ju ka, et garantiid pole, 80 miljonist kroonist ikka jätkub?
Jätkub selleks, et kirikud korda teha, kuid see pole kaugelti küllaldane uute kommunikatsioonide loomiseks, signalisatsiooni paigaldamiseks ja tuleohutuse tagamiseks. Tuleohutuse tagamine Tallinna kirikutes nõuab juba iseenesest miljoneid.
Kuidas neid miljoneid kroone lisaks hankida?
Seda saab taas teha eelkõige riik ja ka linn, loomulikult pole kogudustel, kirikul selleks võimalust. On lootus, et Euroopa Liiduga liitudes saame osaleda programmides, mille kaudu on võimalik summasid juurde saada.
Nii et Euroopa Liiduga liitumine on meile kasulik?
Igal juhul.

Vestlenud
REET VARBLANE