Kas vabadus hariduseks on ka haridus vabaduseks?

Mitmete ahistuste põhjuseks hariduses arvatakse olevat tema vähene vabadus. Haridus peaks loomuomaselt kuuluma kultuuri valdkonda, olema vabade vaimude looming, seda aga käsitatakse kui ühiskonna taastootmise mehaanikat, mis kuulub range riikliku järelevalve alla. Niisugune haridus ei saagi kasvatada vabasid inimesi. Ent kas järelevalvest vabastatud haridus suudab seda, nagu mõnedki mõtlejad on arvanud?
Vabadust on mõistetud nii inimolemise algupärase vajaduse kui vältimatusena. Eksistentsialistliku arusaama alusel on inimene vabaks mõistetud – tema olemine on saadetud vältimatusest teha valikuid. Vaid ühest vabadusest on ta ilmselgelt ilma: jätta need valikud tegemata. Selles vältimatus vabaduses loob ta iseend, ehitades ühtaegu neid raame ja piiranguid, mis teda tema vabaduses seovad. Ja üritab seejärel end jälle neist vabastada. Niisugune on üks viis mõista vabaduse dialektikat.
Haridus ilma vabaduseta jääb poolikuks ja vabadus ilma hariduseta illusoorseks või ohtlikuks. Anda täielik voli oma instinktidele ja vajadustele on oma minaga tähistatud enesemääramisõiguse loovutamine loodusjõududele. Ehk tõelisest vabadusest loobumine. Karm diktatuur loodusliku alge üle eneses on aga vägivald elu võimalusi otsivate meelte vastu. Tulemuseks on kompleksid. Nii on enese kohtlemine või õiged valikud siin inimesele tõeliseks eluülesandeks.
Neid kumbagi – ei haridust ega vabadust – pole enamasti lõpuni mõistetud ega täiel määral saavutatud, sest alati on nende lõplikku mõistmist varjutanud ajastu moetrendid ja kollektiivsed valikud. Nii ongi igal ajastul taas põhjust uuesti küsida vabaduse ja hariduse tähenduse ja sisemise suhte järele. Siit edasi oskavad teadjamad aimata, kui terve on ühiskond, kuidas käib inimese käsi ja kas tal on lootust.
Eestit ja muidki Ida-Euroopa maid võib pidada teatud mõttes laboratooriumiks, kus on võimalik uurida vabaduse idee käekäiku ehk kuidas käitub inimene, kui enam äkki polegi teised süüdi. Milliseid valikuid tehakse näiteks hariduses üleöö koitnud vabaduse tagajärjel?
Kogu kirjapandud ajaloo vältel on Eesti ja eestlased vabadusepõlve maitsta saanud vaid mõnikümmend aastat. Just alistatud seisundis leiti keelatud vabadus üles hariduses. Haridus oli peaaegu et rahvuslik müüt, väärika olemise metanarratiiv ja eesti poisse manitseti õppima nagu hullud, et tõusta kõrgemale valitsevatest oludest. Hariduse enese kohta teati täpselt, mis see on: tõotus paremaks tulevikuks, et kasvada oma ahistajatest vaimselt suuremaks. See rahvuslik metanarratiiv oli peategureid riikluse (s.o. vabaduse) sünnis ja aitas säilitada väärikust okupatsiooniaastail. Kui alistatud rahvad võidavad enesele vabadust hariduse abil, siis täna on Eesti kõigi võimaluste maa – siin saab teha kõike, eriti veel seda, mida tsiviliseeritud Euroopa enesele lubada ei saa. Sest täie tõsidusega ja olemasoleva harituse tasemel on asutud oma võidetud vabadust kasutama.
 
Haridus on vabaduseks ja
vabadus hariduseks
Siit edasi pole enam miski lihtne. Sest juhtuma hakkab rida ootamatusi, mis nende kummagi omavahelisele sidemele sootuks uut valgust heidab.
HARIDUS ON VABADUSEKS. Nii nägi nende suhet valgustusajastu filosoofia, mille helk ulatub ka tänasesse. Immanuel Kantist alates on hariduses nähtud pääsemist vaimsest alaealisusest, inimese saamist vabaks mõistuse kasutajaks, kes ületab nii oma instinktide tingitused kui väliste olukordade seotud piirid. Vaba on see, kes suudab kasutada oma mõistust teiste juhatuseta ja saada suuremaks iseendast. Hariduse missiooniks sai varustada inimene valmidustega olemasoleva ületamiseks – seda nii eneses kui väljaspool iseend. Valgustusajastust alates inimkonda innustanud progressi-idee kandis nimelt eneses lootust, et oma järeltulevat sugu harides vääristame nad võimega luua õiglasemaid ja paremaid elamisvorme.
Selline haridus on:
mõistmine ja mõtestamine. Euroopa kaasaegse mõtteloo üks suurimaid esindajaid Martin Heidegger näeb inimest kui olemist, täpsemalt siinolemist /Dasein/, kelle eksistentsiaalsus väljendub nn. eksistentsiaalidena, algupäraste olemise teostumisvormidena. Kõige algupärasem neist on Sorge (hool, mure), see on kohustus kanda oma olemise eest hoolt. Ühtaegu tähendab see hoolt ka muu oleva eest, millega ollakse suhetes. Hoolel on palju erinevaid vorme ning oma olemise eest hoolt kanda saab eri viisil: aimates, tegutsedes, valmistudes, hoides, käsutades, kaitstes, uurides, küsides, loobudes, vaadeldes, määratledes, korraldades jne. Omamoodi hoole vormiks on loetud eksimine, see on valikud, mis eksitavad Daseini tema tõelise olemise teostumisel. Et olemine saaks tõeline, on küsimus olemise oskamises, mis kujuneb olemise mõistmise pinnalt. Ka mõistmine on Daseini, st. inimese olemisviis, eksistentsiaal, täpsemalt on see nii enese olemise kui ka kõige muu oleva mõistmine. Ent olemine vajab ka mõtestamist – kes ma olen, miks ma siin olen, kes võiksin ma olla? Sest Dasein on lõputus ei-veel-seisundis, millekski saamise seisundis. Mõista, et mõtestada – selleks on haridus.
targaks saamine. Heideggeri järgi on oleval, st. maailmal kombeks varjuda ehk maailma omadus on olla iseend kuulutamata. Tarkus sünnib, kui Daseinil, st. inimesel, õnnestub olevat paljastada, asjad-ilmingud-nähtused enesele tuttavaks teha, et nendest rohkem ja paremini osata hoolida. Hariduses on alati olnud küsimus teadmistes, nii on haridus olnud peamiseks abiks maailmaga tuttavaks saamisel. Gadameri järgi on teadmine määrav selle määratlemisel, kes me oleme kellekski saamise protsessis.Vanades kultuurides ongi tarkuseks loetud tõe omamist. Oma võimalusi avastav ja äratundev mõistmine, ehk olemisvõime lisandumine Heideggeri mõistes väljendab end tarkusena. Tarkus väljendab suhet – nii asjadesse, olevasse kui olemisse – ja see on valgustatud ning mõistev suhe, mis tunneb kõige mõõtu. Vabadusega ikka koos käima määratud vastutust loeb ökofilosoof Henryk Skolimowski tarkuse ilminguks, inimese moraalseks varustatuseks olevaga ringikäimisel. Haridus tähendaks siis valgustatud valikuid, ja nende eelduseks on tarkus. On omamoodi tähenduslik, et mitte väga ammu oli Eestis kombeks nimetada koole tarkuse templiteks.
kulgemine vaimsuse poole. Haridus nagu ka areng on teelolemine. Selle teekonna sihiks on õhtumaises mõtteloos loetud vaimsus. Soome filosoof Lauri Rauhala on vaimsust nimetanud inimliku olemasolemise kõrgeimaks ilminguks. Vaimsus on võimalusena kõigi jaoks olemas, see on inimese kohus arendada oma elupotentsiaalid elavaks ja toimivaks. Just vaimsuses saavutatakse individuaalsus ja inimväärsust saab kirjeldada vaevalt et vaimsust arvesse võtmata. Vaimsuse mõiste alla kuuluvad eetilisus ja väärtustaju, reflektiivsus, eneseteadvustus ja vastutusvõime. Ent ka ürginimlikud kvaliteedid nagu usaldus, lootus, austus, eneseusaldus, pühaduskogemus ja armastus. Kuulus India pühamees Sai Baba tuletab oma kõnedes ikka ja üha meelde, et haridus pole mitte elamise, vaid elu jaoks. Mis neid eristab? Eesti suur mõtleja Uku Masing esitab meile järelemõtlemiseks omaloodud mõiste “elusamus”, see on järjest rohkem elus olemine, elust rikkalik osasaamine, avardunud olemise mõõtmed. Hans Georg Gadameri jaoks on tõeline haridus see, milles sünnib olemise lisandumine. Kui valida tuleb inimesel pidevalt ja niikuinii, siis üksnes arenenud vaimsuse korral saadakse oma valikutes olla vaba, rõhutab Lauri Rauhala. Vaimsusele juhtiv haridus peaks pakkuma seesuguseid elusituatsioone, milles oleks võimalik areneda kõrgematasandiliseks inimeseks.
Niimoodi võiks lihtsal ja üldisel kujul mõista haridust, mis on vabaduse jaoks. Olemise oskamisena hõlmaks ta enesesse nii elu kui elamise oskused.
Vabaduse idee sisse kuulub ilmtingimata ka VABADUS HARIDUSEKS. See on olnud üleeuroopalise organisatsiooni European Forum for Freedom in Education lipukirjaks ja oli üks tõotusi ka Eesti taasiseseisvumisel. Tasub meenutada uue iseseisvusaja alguse kolme peamist haridusväärtust, milleni üldrahvalikes kõnelustes jõuti: hariduse humaniseerimine, hariduse demokratiseerimine ja hariduse väärtustamine tema enese pärast ehk iseväärtusena. Väärib pikemat analüüsi, et selgitada välja, mis on neist ideaalidest saanud. Katsed vabadusega laboratooriumis nimega Eesti ehk kõigi võimaluste maal on vahest ära tõestanud peamise: vabadus hariduseks ei pruugi tähendada haridust vabaduseks.
Oleme nimelt kogenud, mida kõike võib haridus veelgi olla peale kunagise valgustusliku idee, et ta peaks vabastama inimese vaimsest alaealisusest. Ja kindlasti pole see üksi meie, eestlaste kogemus. Sest Heideggeri järgi on inimese olemisele, Daseinile iseloomulik ka põgenemine tõelise olemise eest, see on vabaduse ja valikute tegemise eest. Langetakse umbisikulisse olemisviisi (das Man), ollakse nagu on kõik, nagu on kombeks, nagu on ette kirjutanud aja vaim. Eestlane tahab näiteks olla nagu eurooplane või ameeriklane ja annab enesele hinnangu selle alusel, kui trendikate firmade kaupu ta tarbib. Ühesõnaga, teised valitsevad minu olemist. Selline olemine ei kuulu kellelegi ega vastuta millegi eest. Millist haridust siis oleme oma vabaduses kogenud meie? Oleme kogenud vabadust, mis sünnitab paradokse.
Haridus on täna nimelt:
harjumine ja uskumused. On hämmastav paradoks, et peamist tulevikku suunatud inimelu sfääri, haridust, peetakse kõige konservatiivsemaks valdkonnaks. Muutumise eest kaitsevad kooli visad harjumused. Niisugused, et haridus tähendab peamiselt teadmisi, haridus peab olema reglementeeritud riiklikult ja viimase üksikasjani, haridus tähendab standardeid, haridus peab olema kõigile ühesugune. Harjumisest kasvavad uskumused: kool on peamine õppimise koht ja mällu vajutatud teadmised ongi haridus, kooliprogrammides on olemas kõik eluks vajalik, kõik õpikutes ja programmides sisalduv saabki õpilase teadmiseks ja õpilase väärtust mõõdab hinne ning eksam. Uskumus on olnud ka see, nagu võiks haridusele antud vabadus üksi luua tõeliselt väärtuslikku haridust. Aga kui inimene oma vabadust äragi pole tundnud? Sest tema mõistmine, tarkus ja vaimsus pole teda selleni juhatanud. Kahtlema ei pane inimest oma hämmastavalt sitketes uskumustes ja harjumustes seegi tõsiasi, et vähemalt viimased 50 aastat on meil tulnud harjuda elama koos globaalselt teadvustatud hariduse kriisiga.
vahend. Haridust mõistetakse täna üldrahvalikult kui läbilöögipääsme lunastamist parematele paikadele sotsiaaldarwinistlikus olelusvõitluses. See on abinõu positsiooni, palga ja hüvede saavutamiseks. Mõistagi on needki kõik inimese vabaduseks vajalikud, et võita enesele elus suurem mänguruum. See aga on poolik vabadus ning Adorno nimetab niisugust olemist teenivat haridust poolhariduseks. Sest siis lõpeb haridus otsa, kui on vaja saavutatut mõtestada: mille jaoks kõik see saavutatu? Läbilööjaid ei huvita, kas ehk keegi ka haiget saab, vahest kõige rohkem veel tema ise. Tööandjaid pole huvitanud inimene, vaid tema haridust tõendav dokument. Sest inimene pole huvitanud ka kooli, õppekava tegijaid, hariduspoliitikuid. Haridust on viljeldud nimelt mingi muu olemise, aga mitte hariduse enese nimel ehk inimese vääristamiseks. Niisugust haridust nimetab rahvasuu paberihariduseks.
sooritamine. Vahendilist haridust ei huvita sisu, vaid näitajad – hinded, punktid, läbitud kursused. Seda ei huvita inimese kvaliteet, tema mõtlemine ja hoiakud, võime kaastundeks, eetilisteks otsusteks, inimsuhete loomiseks. Olemise oskamine, hool, jääb piirduma osavusega mitmesuguste näitajate kogumisel. Võib rääkida kahest elu põhihoiakust oma tegemiste suhtes: sooritamisest ja pühendumisest. Sooritamise sund ja surve võtavad täna koolis üha enam aja ning ruumi pühendumiselt. Sooritaja kogub punkte kellegi teise jaoks, ta seisab väljaspool oma tegu, vastutab kellegi muu, aga mitte iseenese ega oma elu ees. Vaimsust ei saavuta aga sooritades, vaid üksi pühendudes. Seal, kus sooritajad tõrjuvad pühendunuid, muutub olemine elutuks. Nagu koolipõlves taheti maha saada eksamiga, nii püütakse vanast harjumusest hiljem kuidagi eluga maha saada.
kaup. Haridust saab osta, müüa, vahetada, tarbida, maksujõuetu jääb haridusest (loe: paremast positsioonist eluteatris) ilma. Et vaimsust osta, müüa ega tarbida ei saa, on ta päevakorrast maas. Haridusturul pole vaimsusega midagi peale hakata, haridusturul on peamiseks näitajaks saanud kliendi rahulolu.
hirm. Miks hirm ja milline hirm? Hirm on hariduses kannustajaks. Laps kardab õpetajat ja kontrolltööd, suured kardavad oma koha ja karjääri pärast, institutsioonid oma maine pärast, ning kardab ka ühiskond. Võib oletada, et ka üks riiklikke haridussüsteeme käivitavaid jõude on hirm, hirm tuleviku pärast. Et tulevik oleks prognoositav ja kontrollitav, on tuleviku planeerimise vahendiks haridus. Turg peab teadma, keda tal on koolipingist oodata. Selle alateadliku hirmu ilmekaks väljendajaks on praegune Eesti hariduse paradoks: kõigi muude eluvaldkondade liberaliseerumise taustal on riiklik surve ja reglement haridusele üha suurenenud. Ent tegelikult on see enesepettus, sest nõukogudeaegne jäigalt reglementeeritud ja ideologiseeritud haridus ei hoidnud ära d?ungliseadusi, kui kadusid raamid, ehkki nõukogude koolis niisuguseid seadusi ei õpetatud. Ja ka see pole üksi Ida-Euroopa probleem, sest üks postmodernistliku aja vaimu võimsamaid globaalseid paradokse on: mida enam on inimesed lootnud oma elu ja tegelikkust planeerida ning kontrollida, seda etteaimamatuks on kujunenud tulevik. Hirmu põhjuseks on tavaliselt vaimne ebaküpsus ehk mõistmise alt väljunud tegelikkus.
institutsioonid. Ka siin leidub huvitavaid paradokse. Kui haridus ise oma ideaalide järgi peaks teenima inimese vabastamist, tajuvad õpilased haridusasutusi sunniasutustena. Ühiskond sallib seda ja peab loomulikuks. Vabastaja-sümboliks koolis on koolikell: see helistab tunnist välja, lõpetab päeva, lubab koolivaheajale. Kool meenutab täna rohkem tehast kui tehased ise. Haridust ratsionaliseeritakse, sekulariseeritakse, instrumentaliseeritakse, standardiseeritakse, kanaliseeritakse, evalueeritakse. Last kooli jaoks on soome filosoof Maija Lehtovaara näinud kui programmeeritavat mehaanilist seadet. Heideggeri järgi tehakse temast das Man, sest koolis tuleb olla nagu kõik seda on. Nii ei tulegi enam kellelgi pähe nimetada kooli tarkusetempliks, küllap on jõutud üldisele äratundmisele, et liikumine mööda teadmiste treppi ei pruugi tähendada teekonda tarkuse poole.
unustus. Unustatakse tihti see, mis on liiga ligi, see varjub meie vaateväljalt ja peagi pole seda vaataja silmadele olemas. Hariduses on unustatud inimene ja tema kohustus olemise oskamiseks, mis aga vaimsuseta hästi õnnestuda ei taha. Nimetatud probleemid pole sugugi vaid Eestile omased. Eesti on vaid laboratoorium, kus need enam tajutavaks saanud. Hariduse paradoks on laiem: näiliselt on täna haridust ehk rohkemgi kui kunagi varem: õpitakse eluaeg, tekste ja teadmist leiab kõikjalt ja palju. Kvantitatiivse laienemise kõrval toimib tegelikult hariduse tähenduslik ahenemine. Haridus on taandumas infoks ja tehnoloogiateks. Taas on varjumas vaateväljalt kasvatus, koolist on lahkumas pedagoogika ja ühiskond naerab selle üle, sest kasvatuse ja selle seatud piirangutega hirmutati ju kord vabadust ihkavat inimest. On unustatud, kuidas läbi sajandite oli kasvatus hariduse lahutamatu saatja ja et just see haridusele tingimusi lõi. Kasvatuseta võib haridus ilma jääda oma inimlikust mõõtmest ja ma ei tea, kas meil õnnestub praegu kasvatust kaitsta.
Kes on siis see, kes takistab haridusel saada vabaduseks? Vahest on siin üks põhjusi õhtumaades juurdunud meelelaad, mis eemaldab inimest enesest, sest paneb ta hõlvama ja vallutama enesest väljaspool olevat – mateeriat, aega ja ruumi ja maailmaruumi ning omandama järjest rohkem teadmisi selleks, et vallutada veelgi enamat, ulatuda veelgi kaugemale. Seda kõike iseenese ja oma olemise mõistmise hinnaga. India pühamees Sai Baba tuletab oma kõnedes meelde sõna “education” ladinakeelset algupärast vormi “educare” – see on millegi ilmuda laskmine, esile toomine. Sest haridus, mis teenib elu, teenib parimal viisil ka elamist. Esiletoomist väärivad inimese kui vaimse olendi võimalused. Täna on need paljuski varjul või vaid ühekülgselt näha. Seda on oma olemasolemise jooksul püüdnud paljud sõltumatud hariduspürgimused, ka head õpetajad riigikoolides. Lootust, et sinna taas kord jõutakse, sisaldab juba see, et hariduses jätkuvalt vabaduse järele küsitakse, nagu teeb seda tänasesse ulatuv reformpedagoogiline traditsioon. Sest haridus ei saa ka täna läbi ilma vabaduse mõisteta.

TIIU KUURME