Märtsikuu Akadeemia tõi kaasa rõõmsa üllatuse: lõpuks ometi jõuab eestlase teadvusse leedu suurmehe Tomas Venclova olemasolu. Leonidas Donskis, keda Akadeemia on publitseerinud korduvalt ja kelle köitvatest käsitlustest on mulle kümmekonna aasta tagant mällu jäänud üks essee etnokultuurilisest fundamentalismist ja teine XX sajandi lõpu Leedust, teeb sedapuhku üsna põhjaliku ülevaate kolmest leedu suurest emigrandist. Jutt on Vytautas Kavolisest, Aleksandras Štromasest ja Tomas Venclovast. Loo pealkiri on võimas – “Leedu poliitika ja kultuuri teine hääl: kolme kõlbelise eluloo visand”.
Meil pole nende leedulaste ligi väärilisi asetada. Võibolla Štromasega annab kõrvutada Rein Taagepera. Märksõna, mis neid leedulasi ühendab, peaks aktuaalsena kõlama ka praeguses Eestis – liberaalne rahvuslus. Venclova on aga nende kolmegi suuruse seas erakordne ja kuulub “kindlasti sellesse auväärsesse inimeste gruppi, keda Kavolis nimetas postmodernistlikeks natsionalistideks” ( L. Donskis). Selle määratluse alla mahuvad ka Venclova sõbrad väljastpoolt Leedut, Czesùaw Miùosz ja Joseph Brodsky.
Eestis puuduvad liberaalse rahvusluse jõulised teoreetikud. Taagepera on üht-teist ütelnud, ent tema lendväljend “ja teised tublid eestimaalased” on tänini tänitatav. Kosmopolitism ja rahvuslus on meil veel ühitamatud mõisted. Rahvuslus tähendab ikka head eesti aega, metsavendlust ja koolipoiste kobakäpset põrandaalusust. Ja ilmtingimata venevastasust. Aga Venclova on üleilmselt tuntud russist. Vjatšeslav Ivanov nimetab Venclovat “vene kirjanduse üheks tundlikumaks tundjaks ja hindajaks”. Olles tõlkijana, luuletajana, esseistina olulisel kohal leedu kultuuris, realiseeris ta end uurijana hoopis vene literatuuri kaevudes. Ehk nagu ta ise kirjutab: “Just nimelt vene kirjandus on mu akadeemiliste huvide objektiks.” Korduvalt on Venclova rõhutanud, et kirg vene kirjanduse vastu kujunes temas otsustavalt välja Juri Lotmani mõjul. Õppis ju Venclova aastail 1966 – 1971 Tartu ülikoolis.
Minuni sähvatas Tomas Venclova nimi esmakordselt vist 1991. aasta Vilniuse veresauna aegu, mil teabeallikaist vilksas läbi info protestikirja kohta, mille Brodsky, Miùosz ja Venclova New York Times’is avaldasid. Siis jõudsin tema russistikani, värske ja mõjuv oli näiteks ta pilk vene sümbolismi demonoloogiale. Tänu Venclovale huvitusin leedu pagulusest ja avastasin põneva nähtuse, leidmise Santara-Šviesa, millest nüüd ka Donskis Akadeemias juttu teeb. Iseäranis huvitav oli aga Venclova individuaalne kontraseis veel ta NSVL-is elades. Sest Venclova polnud vastuolus üksnes võimuga, vaid ka klassikalise dissidentlusega. Re?iim suhtus tavapärasesse teisitimõtlemisse juba rutiinselt. Enamgi, võim oli õppinud teisitimõtlemist integreerima ja sellega koos eksisteerima. Venclova: “Kuid minu juhtum põhjustas arvatavasti segadust.”
Venclova kui kosmopoliit ja rahvuslane ühes kestas pole sugugi täit mõistmist leidnud Leedus, kus rahvusfundamentalism kindlasti veelgi tsementeerunum kui Eestis. Sest seal mängivad kaasa ka katoliiklus ja kunagine ajalooline hiilgus. Leedus on naturaalsel kujul pikka aega levinud ka nähtus, mis meil peaaegu tundmatu – antisemitism. Ksenofoobiline enesessetõmbumine on seal ulatuslikum. Ehkki Eestiski võivad vahel ihukarvad püsti tõusta, näiteks kui lugeda Delfi lärmakat ja lõputut kommentaariumi. Eurolaulu ja olümpiamängudega seoses pritsiti seal säherdust võõravihkamist, et näis, kohe-kohe süüdatakse krematooriumiahjudes tuled. Eestis valitsebki rahvusasjades laialivalguvus ja labiilsus. Ühelt poolt infantiilne natsionalismimäng, monumendid ja paraadid, mida noored ei suuda enam võtta täisväärtusliku pähe, teisalt rahvuslik nihilism, kosmopolitism selle sõna rahvusvaenulikus mõistes. Eesti rahvusluses võidutsevad ikka veel instinktid ja nostalgia. Puudub see Kavolise näidatud postmodernistlik natsionalism, mis Ida-Euroopa haritlaste hulgas hinnas. Puuduvad liberaalse rahvusluse klassikud. Looritsa tõueestlusega pole midagi peale hakata, see võib mõjuda üksnes kahjulikult. Rahvus ihkab aga Sõna ja Usku, võibolla just autoriteetse hääle ja veendumuse puudumise taga on kinni ka sündivus. Tomas Venclova näide peaks aga meile õpetama vahet tegema vene imperialismi ja vene kultuuri vahel. Eesti rahvuslane võib armastada venelast.

VAAPO VAHER