Eestlase emakeel on tõlkijate teha
TPÜ avab tõlkealase magistriõppe
Eesti liigub Euroopasse. Kuigi praegu alles
arutatakse, millisena Euroopa Liit ennast näha tahab, kas ja kui palju
laieneda soovib, on selge, et nii liitumise eel kui pärast seda, aga ka
siis, kui liitumine peaks mingitel põhjustel ära jääma, elame väikses
keelekeskkonnas, kus suurem osa infost ja tekstidest on kas võõrkeelne
või tõlgitud tekst. Keeleteadlane Krista Kerge on öelnud, et
tänapäeval loovad ja kujundavad eesti keele tõlkijad. Viimased
võõrkeelse infotulva aastad on aga viinud poolkeelsuse vohamiseni, mille
põhjus saab olla vaid üks – ei osata ühe keele koodi teise keele
koodiga asendada, st. tõlkida. Millal ja missugustel asjaoludel peeti
vajalikuks asutada TPÜ Tõlkekoolituskeskus?
Tõlkekoolituskeskuse juhataja MERJE LIIV:
TPÜ Tõlkekoolituskeskus alustas tööd 2001. aasta 1. septembril
eesmärgiga alustada suulise ja kirjaliku tõlke magistriõppega
2002/2003. õppeaastast. Loomulikult oli mõte keskus luua tekkinud juba
varem. TPÜ filoloogiateaduskonnas õpetatakse ju mitmeid võõrkeeli ja
selle raames on juba pikka aega tegeldud ka tõlkimise õpetamisega.
Tõlkekoolituskeskuse eesmärk on seda õpet koordineerida ja luua uued
erialad magistriõppes. Loomulikult on vajadus kvalifitseeritud tõlkide
ja tõlkijate järele (rõhutan, et tegemist on kahe erineva erialaga –
tõlk tõlgib suuliselt, tõlkija kirjalikult) muutunud eriti aktuaalseks
just Euroopa Liidu laienemise kontekstis. Kuid hoolimata sellest, kas ja
mis kujul toimub liidu laienemine, vajab Eesti ikkagi professionaalseid
tõlke ja tõlkijaid. Ka Euroopa Liidus on seda tegelikult vaja ju meie
enda jaoks. Et meie keel jääks püsima ja oleks võrdne teiste Euroopa
keelte seas. Et Eesti saadik saaks Euroopa Parlamendi aruteludel osaleda
teiste parlamendiliikmetega võrdsetes tingimustes, st. oma emakeeles. Et
eestlasele oleks Eestis kehtiv Euroopa Liidu seadusakt kättesaadav
emakeeles. See ei ole euroametnike poolt pealesurutud luksus, vaid meile
antud võimalus oma keel säilitada.
Eestis ei ole veel piisavalt teadvustunud see, et ka tõlkimist on vaja
õppida. Tavaliselt arvatakse, et iga filoloogilise haridusega inimene
oskab ka tõlkida kui vaja. Et tõlkimiseks pole vaja muud kui natuke
keelt osata. On kõlanud ka arvamusi, et tõlkimisega tegeleb juba niigi
suur hulk inimesi, milleks neid veel juurde koolitada. Aga selles ongi
küsimus – mis kvaliteediga on need tõlked? Milleks koolitada
magistriõppes lihtsalt “filolooge”, kes hiljem tööturul niikuinii
hakkavad tõlkima, ilma et neil oleks selleks vajalik ettevalmistus.
Tõlkekoolituse järele on praegu karjuv vajadus, seda eriti Tallinnas,
kuhu paratamatult kogu tõlketegevus on koondunud.
Nii et tõlkeõpetuse laienemise taga pole mitte pelgalt rahvuslaste
idealistlik keelesäilituspüüd, vaid ka turunõudlus. Kellest on suurem
puudus, kas tõlkidest või tõlkijatest? Kavatsete keskuses avada uue
eriala. Millele see keskendub ja millised on nõuded õppijale? Kas on ka
vanusepiir?
Ma rõhutan: professionaalne tõlge on vajalik ka eesti keele
säilimise seisukohalt. Meil on palju tõlkimisega tegelevaid inimesi,
kuid vähe tõelisi professionaale. See ei ole mõeldud etteheitena.
Tõlkimise õpetamisel ei ole Eestis väga pikaajalised traditsioonid.
Paljud, kes tõlgivad, tunnevad ka ise vajadust täienduskoolituse
järele. Raske öelda, kas suurem vajadus on heade tõlkide või
tõlkijate järele. Vaja on mõlemaid. See vajadus võib kasvada
hüppeliselt, kui Eestist saab Euroopa Liidu liige.
Tahaksin täpsustada, et me soovime avada kaks uut eriala: kirjalik
tõlge ja suuline tõlge. Teatud osas õppekavad kattuvad, kuid
mõlemal erialal on oma spetsiifika, mis nõuab keskendumist. Kirjaliku
tõlke õppekava eesmärgiks on eelkõige valmistada ette tarbetekstide
tõlkijaid, st. majandus-, juriidiliste ja tehniliste tekstide tõlkijaid.
Suulise tõlke puhul on vajalik omandada kahe põhilise suulise tõlke
liigi tehnika. Need on järeltõlge (4-5minutilise kõne tõlkimine
pärast seda, kui kõneleja on lõpetanud) ja sünkroontõlge (spetsiaalse
tehnika abil originaaliga samaaegselt teostatav tõlge).
Õppida soovijaile vanusepiirangut ei ole, kuid kuna tegemist on
magistriõppega, siis on vajalik bakalaureusekraadi (või sellele vastava
kvalifikatsiooni) olemasolu. Maailmas on tavaks, et tõlkemagistrantuuri
võib õppima tulla mis tahes erialal kõrghariduse omandanud inimene,
tingimusel, et ta valdab väga hästi mõnd võõrkeelt või -keeli ja
läbib edukalt sisseastumiskatsed. Tõlkimine ei ole puhtfiloloogiline
eriala, sest keel on tõlkimisel ju ainult vahend sõnumi edastamiseks.
Mõne teise eluala teadmised tulevad tõlkimisel pigem kasuks. Näiteks
tehniliste tekstide tõlkimine tuleb ilmselt paremini välja hea
keelevaistuga inseneril – või filoloogilise haridusega
tehnikahuvilisel. Oluline on märkida ka seda, et mujal maailmas
tavaliselt tõlkemagistrantuuris keeleõppega ei tegeleta. Vastu võetakse
ainult selliseid inimesi, kelle keeleoskus on juba väga heal tasemel.
Siiski on meil kavas õpetada juurde teist võõrkeelt.
Kas tõlkimiserialadele kandideerijad peavad oskama sama hästi
tõlkida emakeelest võõrkeelde ja vastupidi – või peavad nad seda
oskama magistritena?
Üldiselt öeldakse, et tõlkimise puhul on kõige tähtsam
emakeeleoskus. Ma ei mäleta täpselt, kes nii ütles, aga on inimesi, kes
valdavad vaid üht keelt, on inimesi, kes valdavad mitut keelt, ja on
inimesi, kes ei valda ühtki keelt. Viimased ei tohiks kunagi tõlkimisega
tegeleda.
Lääne-Euroopas on tavaks olnud, et tõlgid ja eriti tõlkijad töötavad
valdavalt emakeele suunal ning vastupidine on pigem erand kui reegel.
Kvaliteedi seisukohalt on see kindlasti parim lahendus, kuid kahjuks ei
ole see vähem levinud keelte puhul võimalik (kasutatakse sellist
poliitiliselt korrektset eufemismi, kuna “väike” tundub hinnangulise
sõnana). Neid inimesi, kes eesti keelest oma emakeelde tõlgiksid, on
paraku väga vähe, et mitte öelda polegi. Seetõttu peame selle töö
ise ära tegema ja püüdma seda teha nii hästi kui võimalik. Seetõttu
testitaksegi erialadele kandideerijaid mõlemas suunas: tõlkida tuleb nii
emakeelde kui emakeelest. Katsete käigus siiski ei hinnata mitte niivõrd
seda, kui hästi inimene juba oskab tõlkida, vaid seda, kas tal on
eeldusi kujuneda heaks tõlgiks/tõlkijaks.
Kui kaua kestab suulise või kirjaliku tõlke magistriõpe? Kas õppida
saab ainult statsionaaris või ka kaugõppes; kas ka mõlemat eriala
korraga?
Teatavasti minnakse Eestis järgmisest aastast üle uuele 3+2
süsteemile, mille kohaselt uus bakalaureuseõpe kestab 3 ja magistriõpe
2 aastat. Meie õppekavad on koostatud uue süsteemi järgi, seega kestab
stuudium kaks aastat. Esialgu on õppetöö mõeldud statsionaarsena ja
suunatud eelkõige noortele ülikoolilõpetajatele, kel suurem
tõlkimiskogemus puudub. Kindlasti aga kaalume ka tasemeõpet
töötavatele inimestele. Praegu oleme koostanud kaks eraldi õppekava,
sest, nagu ma enne mainisin, on mõlemal oma spetsiifika, mis nõuab
spetsialiseerumist. Samas on kahel õppekaval ühisosa, mis on suurem
stuudiumi algul ja väheneb lõpupoole. Võimalik, et seda ühisosa võiks
õpingute algul veelgi suurendada, kuid diplom antakse välja eraldi
erialadel.
Kas eriala lõpetanu saab ka ametikvalifikatsiooni näitava tunnistuse?
Kes määrab tõlketöö tegijate kvalifikatsiooninormid? Kas keskuse
töö suhestub kuidagi tõlkijate liidu tegemistega?
Tõlkide ja tõlkijate kvalifikatsiooninormid on Eestis alles
väljatöötamisel. See kuulub sotsiaalministeeriumi pädevusse ja sellega
tegeleb tõepoolest Eesti Tõlkide ja Tõlkijate Liit. Esialgu püütakse
alles selgusele jõuda, milline on teiste riikide praktika antud
valdkonnas. Seega ei saa me ka mingit ametikvalifikatsiooni näitavat
tunnistust välja anda. Pole ka kindel, kas selline tunnistus on tõlgi
või tõlkija elukutse puhul otstarbekas. Tegemist on küll teatud
määral kutsega, kuid see pole võrreldav näiteks treiali omaga. Esialgu
püüdleme selle poole, et meie tulevased lõpetajad oleksid võimelised
tegema kvaliteetest tööd, mis tähendaks, et diplomist saaks omamoodi
kvaliteedi garantii. Kuid sellest on esialgu veel vara rääkida.
Tõlkide ja Tõlkijate Liiduga koostööd näeme eelkõige selles, et meie
keskuses hakkaksid õppejõududena tööle ka selle liikmed.
Tõlkekoolituse puhul ongi kõige olulisem see, et tõlkimist peavad
õpetama praktiseerivad tõlgid ja tõlkijad.
Jaanuaris aset leidnud avalikul kohtumisel sarjas “Euroopa jutud”
nentis külas olnud Euroopa Parlamendi liige, soomerootsi kirjanik Jörn
Donner, et uus lingua franca on juba kasutusel – ja see pole
mitte inglise, vaid halb inglise keel. Tema arvates suudavad ehk Euroopa
suured riigid eurokitškultuuri vältida, kuid väikeriikide ja endiste
“sotsmaade” parlamendid peaksid looma tugeva kultuurikaitse süsteemi.
Koos vestluskaaslase Marju Lauristiniga leiti, et tuleviku euroopa vajab
multikultuurset haridust, kus keeleõpetusega kaasneks ka kultuurikoe
tõlkimine.
Tõepoolest, see, et inimesed räägivad üha enam inglise keeles, et
toimu mitte ainult Eestis, vaid igal pool. Ka näiteks Prantsusmaal.
Eestit hiljuti külastanud ja Tartu ülikoolis loengu pidanud tõlk ja
Pariisi III ülikooli õppejõud Philip Minns rääkis sellistest
tendentsidest Prantsusmaal. Prantslased, kes on tuntud oma keele
patrioodid, saavad üha enam aru inglise keelest ja veelgi enam,
räägivad üha enam inglise keeles. Kuid see ei tähenda, et tõlgi
elukutse hakkaks kaduma. Kui inimesed arvavad, et nad oskavad inglise
keelt hästi, pole kindel, et see tingimata ka nii on. Ühel hetkel saavad
nad aru, et lihtsam on kasutada professionaali abi kui end rumalasse
olukorda panna. Uus ajastu esitab tõlgile lihtsalt kõrgemaid nõudmisi.
Üha enam räägitakse sellest, et tõlgist on saanud “mugavusfaktor”.
Tõlgile tähendab see seda, et tema töö peab olema ülikvaliteetne või
muidu pole sellest lihtsalt mingit kasu.
Ka poliitik ei pea tingimata olema keelespetsialist. Selle töö, kuidas
oma mõtteid teises keeles väljendada, võib ta jätta oma ala
professionaalile, et ise keskenduda oma tööle. Kui Soome ja Rootsi said
Euroopa Liidu liikmeks, arvasid ka sealsed poliitikud algul, et tõlget
pole vaja ja asjad saab inglise keeles korda ajada. Nüüdseks on olukord
muutunud ja praegu ei ole küll kuulda, et nad tõlkest loobuda tahaksid.
Kirjaliku tõlke puhul on samamoodi. See, kui inimesed arvavad, et nad
oskavad isegi piisavalt hästi keelt, viib selleni, et tekib tohutul
hulgal vigaselt kirjutatud mõistetamatuid tekste, mida on vaja
korrigeerida.
Tõlkidelt ja tõlkijatelt nõutakse tänapäeval seetõttu üha kõrgemat
kvaliteeti. Nii on see vist igal elualal.
Vestles
AILI KÜNSTLER
|