Eestlase emakeel on tõlkijate teha
TPÜ avab tõlkealase magistriõppe

Eesti liigub Euroopasse. Kuigi praegu alles arutatakse, millisena Euroopa Liit ennast näha tahab, kas ja kui palju laieneda soovib, on selge, et nii liitumise eel kui pärast seda, aga ka siis, kui liitumine peaks mingitel põhjustel ära jääma, elame väikses keelekeskkonnas, kus suurem osa infost ja tekstidest on kas võõrkeelne või tõlgitud tekst. Keeleteadlane Krista Kerge on öelnud, et tänapäeval loovad ja kujundavad eesti keele tõlkijad. Viimased võõrkeelse infotulva aastad on aga viinud poolkeelsuse vohamiseni, mille põhjus saab olla vaid üks – ei osata ühe keele koodi teise keele koodiga asendada, st. tõlkida. Millal ja missugustel asjaoludel peeti vajalikuks asutada TPÜ Tõlkekoolituskeskus?
Tõlkekoolituskeskuse juhataja MERJE LIIV:
TPÜ Tõlkekoolituskeskus alustas tööd 2001. aasta 1. septembril eesmärgiga alustada suulise ja kirjaliku tõlke magistriõppega 2002/2003. õppeaastast. Loomulikult oli mõte keskus luua tekkinud juba varem. TPÜ filoloogiateaduskonnas õpetatakse ju mitmeid võõrkeeli ja selle raames on juba pikka aega tegeldud ka tõlkimise õpetamisega. Tõlkekoolituskeskuse eesmärk on seda õpet koordineerida ja luua uued erialad magistriõppes. Loomulikult on vajadus kvalifitseeritud tõlkide ja tõlkijate järele (rõhutan, et tegemist on kahe erineva erialaga – tõlk tõlgib suuliselt, tõlkija kirjalikult) muutunud eriti aktuaalseks just Euroopa Liidu laienemise kontekstis. Kuid hoolimata sellest, kas ja mis kujul toimub liidu laienemine, vajab Eesti ikkagi professionaalseid tõlke ja tõlkijaid. Ka Euroopa Liidus on seda tegelikult vaja ju meie enda jaoks. Et meie keel jääks püsima ja oleks võrdne teiste Euroopa keelte seas. Et Eesti saadik saaks Euroopa Parlamendi aruteludel osaleda teiste parlamendiliikmetega võrdsetes tingimustes, st. oma emakeeles. Et eestlasele oleks Eestis kehtiv Euroopa Liidu seadusakt kättesaadav emakeeles. See ei ole euroametnike poolt pealesurutud luksus, vaid meile antud võimalus oma keel säilitada.
Eestis ei ole veel piisavalt teadvustunud see, et ka tõlkimist on vaja õppida. Tavaliselt arvatakse, et iga filoloogilise haridusega inimene oskab ka tõlkida kui vaja. Et tõlkimiseks pole vaja muud kui natuke keelt osata. On kõlanud ka arvamusi, et tõlkimisega tegeleb juba niigi suur hulk inimesi, milleks neid veel juurde koolitada. Aga selles ongi küsimus – mis kvaliteediga on need tõlked? Milleks koolitada magistriõppes lihtsalt “filolooge”, kes hiljem tööturul niikuinii hakkavad tõlkima, ilma et neil oleks selleks vajalik ettevalmistus. Tõlkekoolituse järele on praegu karjuv vajadus, seda eriti Tallinnas, kuhu paratamatult kogu tõlketegevus on koondunud.
Nii et tõlkeõpetuse laienemise taga pole mitte pelgalt rahvuslaste idealistlik keelesäilituspüüd, vaid ka turunõudlus. Kellest on suurem puudus, kas tõlkidest või tõlkijatest? Kavatsete keskuses avada uue eriala. Millele see keskendub ja millised on nõuded õppijale? Kas on ka vanusepiir?
Ma rõhutan: professionaalne tõlge on vajalik ka eesti keele säilimise seisukohalt. Meil on palju tõlkimisega tegelevaid inimesi, kuid vähe tõelisi professionaale. See ei ole mõeldud etteheitena. Tõlkimise õpetamisel ei ole Eestis väga pikaajalised traditsioonid. Paljud, kes tõlgivad, tunnevad ka ise vajadust täienduskoolituse järele. Raske öelda, kas suurem vajadus on heade tõlkide või tõlkijate järele. Vaja on mõlemaid. See vajadus võib kasvada hüppeliselt, kui Eestist saab Euroopa Liidu liige.
Tahaksin täpsustada, et me soovime avada kaks uut eriala: kirjalik tõlge ja suuline tõlge. Teatud osas õppekavad kattuvad, kuid mõlemal erialal on oma spetsiifika, mis nõuab keskendumist. Kirjaliku tõlke õppekava eesmärgiks on eelkõige valmistada ette tarbetekstide tõlkijaid, st. majandus-, juriidiliste ja tehniliste tekstide tõlkijaid. Suulise tõlke puhul on vajalik omandada kahe põhilise suulise tõlke liigi tehnika. Need on järeltõlge (4-5minutilise kõne tõlkimine pärast seda, kui kõneleja on lõpetanud) ja sünkroontõlge (spetsiaalse tehnika abil originaaliga samaaegselt teostatav tõlge).
Õppida soovijaile vanusepiirangut ei ole, kuid kuna tegemist on magistriõppega, siis on vajalik bakalaureusekraadi (või sellele vastava kvalifikatsiooni) olemasolu. Maailmas on tavaks, et tõlkemagistrantuuri võib õppima tulla mis tahes erialal kõrghariduse omandanud inimene, tingimusel, et ta valdab väga hästi mõnd võõrkeelt või -keeli ja läbib edukalt sisseastumiskatsed. Tõlkimine ei ole puhtfiloloogiline eriala, sest keel on tõlkimisel ju ainult vahend sõnumi edastamiseks. Mõne teise eluala teadmised tulevad tõlkimisel pigem kasuks. Näiteks tehniliste tekstide tõlkimine tuleb ilmselt paremini välja hea keelevaistuga inseneril – või filoloogilise haridusega tehnikahuvilisel. Oluline on märkida ka seda, et mujal maailmas tavaliselt tõlkemagistrantuuris keeleõppega ei tegeleta. Vastu võetakse ainult selliseid inimesi, kelle keeleoskus on juba väga heal tasemel. Siiski on meil kavas õpetada juurde teist võõrkeelt.
Kas tõlkimiserialadele kandideerijad peavad oskama sama hästi tõlkida emakeelest võõrkeelde ja vastupidi – või peavad nad seda oskama magistritena?
Üldiselt öeldakse, et tõlkimise puhul on kõige tähtsam emakeeleoskus. Ma ei mäleta täpselt, kes nii ütles, aga on inimesi, kes valdavad vaid üht keelt, on inimesi, kes valdavad mitut keelt, ja on inimesi, kes ei valda ühtki keelt. Viimased ei tohiks kunagi tõlkimisega tegeleda.
Lääne-Euroopas on tavaks olnud, et tõlgid ja eriti tõlkijad töötavad valdavalt emakeele suunal ning vastupidine on pigem erand kui reegel. Kvaliteedi seisukohalt on see kindlasti parim lahendus, kuid kahjuks ei ole see vähem levinud keelte puhul võimalik (kasutatakse sellist poliitiliselt korrektset eufemismi, kuna “väike” tundub hinnangulise sõnana). Neid inimesi, kes eesti keelest oma emakeelde tõlgiksid, on paraku väga vähe, et mitte öelda polegi. Seetõttu peame selle töö ise ära tegema ja püüdma seda teha nii hästi kui võimalik. Seetõttu testitaksegi erialadele kandideerijaid mõlemas suunas: tõlkida tuleb nii emakeelde kui emakeelest. Katsete käigus siiski ei hinnata mitte niivõrd seda, kui hästi inimene juba oskab tõlkida, vaid seda, kas tal on eeldusi kujuneda heaks tõlgiks/tõlkijaks.
Kui kaua kestab suulise või kirjaliku tõlke magistriõpe? Kas õppida saab ainult statsionaaris või ka kaugõppes; kas ka mõlemat eriala korraga?
Teatavasti minnakse Eestis järgmisest aastast üle uuele 3+2 süsteemile, mille kohaselt uus bakalaureuseõpe kestab 3 ja magistriõpe 2 aastat. Meie õppekavad on koostatud uue süsteemi järgi, seega kestab stuudium kaks aastat. Esialgu on õppetöö mõeldud statsionaarsena ja suunatud eelkõige noortele ülikoolilõpetajatele, kel suurem tõlkimiskogemus puudub. Kindlasti aga kaalume ka tasemeõpet töötavatele inimestele. Praegu oleme koostanud kaks eraldi õppekava, sest, nagu ma enne mainisin, on mõlemal oma spetsiifika, mis nõuab spetsialiseerumist. Samas on kahel õppekaval ühisosa, mis on suurem stuudiumi algul ja väheneb lõpupoole. Võimalik, et seda ühisosa võiks õpingute algul veelgi suurendada, kuid diplom antakse välja eraldi erialadel.
Kas eriala lõpetanu saab ka ametikvalifikatsiooni näitava tunnistuse? Kes määrab tõlketöö tegijate kvalifikatsiooninormid? Kas keskuse töö suhestub kuidagi tõlkijate liidu tegemistega?
Tõlkide ja tõlkijate kvalifikatsiooninormid on Eestis alles väljatöötamisel. See kuulub sotsiaalministeeriumi pädevusse ja sellega tegeleb tõepoolest Eesti Tõlkide ja Tõlkijate Liit. Esialgu püütakse alles selgusele jõuda, milline on teiste riikide praktika antud valdkonnas. Seega ei saa me ka mingit ametikvalifikatsiooni näitavat tunnistust välja anda. Pole ka kindel, kas selline tunnistus on tõlgi või tõlkija elukutse puhul otstarbekas. Tegemist on küll teatud määral kutsega, kuid see pole võrreldav näiteks treiali omaga. Esialgu püüdleme selle poole, et meie tulevased lõpetajad oleksid võimelised tegema kvaliteetest tööd, mis tähendaks, et diplomist saaks omamoodi kvaliteedi garantii. Kuid sellest on esialgu veel vara rääkida.
Tõlkide ja Tõlkijate Liiduga koostööd näeme eelkõige selles, et meie keskuses hakkaksid õppejõududena tööle ka selle liikmed. Tõlkekoolituse puhul ongi kõige olulisem see, et tõlkimist peavad õpetama praktiseerivad tõlgid ja tõlkijad.
Jaanuaris aset leidnud avalikul kohtumisel sarjas “Euroopa jutud” nentis külas olnud Euroopa Parlamendi liige, soomerootsi kirjanik Jörn Donner, et uus lingua franca on juba kasutusel – ja see pole mitte inglise, vaid halb inglise keel. Tema arvates suudavad ehk Euroopa suured riigid eurokitškultuuri vältida, kuid väikeriikide ja endiste “sotsmaade” parlamendid peaksid looma tugeva kultuurikaitse süsteemi. Koos vestluskaaslase Marju Lauristiniga leiti, et tuleviku euroopa vajab multikultuurset haridust, kus keeleõpetusega kaasneks ka kultuurikoe tõlkimine.
Tõepoolest, see, et inimesed räägivad üha enam inglise keeles, et toimu mitte ainult Eestis, vaid igal pool. Ka näiteks Prantsusmaal. Eestit hiljuti külastanud ja Tartu ülikoolis loengu pidanud tõlk ja Pariisi III ülikooli õppejõud Philip Minns rääkis sellistest tendentsidest Prantsusmaal. Prantslased, kes on tuntud oma keele patrioodid, saavad üha enam aru inglise keelest ja veelgi enam, räägivad üha enam inglise keeles. Kuid see ei tähenda, et tõlgi elukutse hakkaks kaduma. Kui inimesed arvavad, et nad oskavad inglise keelt hästi, pole kindel, et see tingimata ka nii on. Ühel hetkel saavad nad aru, et lihtsam on kasutada professionaali abi kui end rumalasse olukorda panna. Uus ajastu esitab tõlgile lihtsalt kõrgemaid nõudmisi. Üha enam räägitakse sellest, et tõlgist on saanud “mugavusfaktor”. Tõlgile tähendab see seda, et tema töö peab olema ülikvaliteetne või muidu pole sellest lihtsalt mingit kasu.
Ka poliitik ei pea tingimata olema keelespetsialist. Selle töö, kuidas oma mõtteid teises keeles väljendada, võib ta jätta oma ala professionaalile, et ise keskenduda oma tööle. Kui Soome ja Rootsi said Euroopa Liidu liikmeks, arvasid ka sealsed poliitikud algul, et tõlget pole vaja ja asjad saab inglise keeles korda ajada. Nüüdseks on olukord muutunud ja praegu ei ole küll kuulda, et nad tõlkest loobuda tahaksid.
Kirjaliku tõlke puhul on samamoodi. See, kui inimesed arvavad, et nad oskavad isegi piisavalt hästi keelt, viib selleni, et tekib tohutul hulgal vigaselt kirjutatud mõistetamatuid tekste, mida on vaja korrigeerida.
Tõlkidelt ja tõlkijatelt nõutakse tänapäeval seetõttu üha kõrgemat kvaliteeti. Nii on see vist igal elualal.

Vestles
AILI KÜNSTLER