Kontserdipeegel

Tunnetust ja sära
kaheksas “Raekontsert” 12. II oli klaverimuusika päralt. Esines EMA tudeng Age Juurikas, oma põlvkonna säravamaid andeid. Age Juurika jõuline, väga aktiivne, plahvatuslikki mänguviis meenutab mulle ikka pisut Martha Argerichi.
Erinevalt oma eakaaslastest ei vaimustu see noor pianist niivõrd Lääne-Euroopa romantikutest, vaid vene muusikast, eriti Rahmaninovist. Üks asi on vaimustumine, teine aga selle realiseerimine. Esmased nõuded Rahmaninovi mängimiseks on ju väljapaistev mängutehniline võimekus, nii vaimu kui füüsise tugevus, ka suur käeulatus. Paljudele klaveriõppijatele jääbki seetõttu Rahmaninovi (vähemalt hinnaalanduseta) esitamine kättesaamatuks. Age Juurikal on aga eelnimetatud kvaliteedid olemas. Nii lemmikhelilooja Rahmaninovi kui ka kõige muu mängimiseks.
Kontserdi esimese poole juhatas sisse Beethoveni sonaat E-duur op. 109, seejärel kõlas sonaat As-duur op. 110. Need sonaadid ei ole raskesti mõistetavad ega vaja kogenud “dešifreerijat” – nende temaatilis-harmooniline maailm on kaasakiskuvalt kaunis, proportsioonid inimlikud. Nad on kui turvalised oaasid kahe mõistatusliku hiiglase – Hammerklaviersonaadi ja op. 111 vahel. Age Juurika Beethoveni-tõlgenduses oli ennastunustavat ühtesulamist laulvate kujunditega, jäägitut kaasaminekut tantsulis-lendlevaga. Tema Beethoven on siiras, väga vahenditu, mitte kalkuleeritud.
E-duur on arvatavasti Beethoveni helge helistik, noorte daamide helistik (kui pühendusi vaadata). Op. 109 on ju palju kuuldud sonaat, kuid mõjus Age Juurika esituses väga värskelt, oli mängitud peenelt ja nõtkelt. As-duur sonaadi tõlgendus erines mõnevõrra traditsioonilisest “ideaalmudelist”. Küll tempode, adagio lausa lisztiliku väljendusrikkuse, III osa fuuga poi a poi di nuovo vivente ohjeldamatu tormakuse jpm. poolest. Kuulajana ei kahetse ma aga millegi puudumist ega ohtrust. Traditsioonide järgimine annab akadeemilise heakskiidu, individuaalselt tunnetatu elamuse.
Kontserdi teises pooles esitas Age Juurikas Rahmaninovi prelüüde oopustest 23 ja 32. Prelüüdid on kirjutatud väga lühikese aja jooksul küllap mingis erilises loomepalangus: op. 23 1903. aastal ühe kuuga ja op. 32 1910. aastal veelgi lühema ajaga. Rahmaninovi interpreteerides saab võtmeküsimuseks eelkõige muusikalise liikumise kujundamine (kujunemine), vabadus ühest küljest ja terviklikkus teisalt. Ilusasti rütmis mängimisega pole siin suurt midagi peale hakata. Seda liikumist ei saa ka välja arvestada – vaja on õiget tunnetust. Age Juurikal seda on. Üksnes mõnikord haaras teda liialt kiirusehasart: kuulsas g-moll prelüüdis op. 23 näiteks; mõnel üksikul juhul ka kõlatugevusehasart.
Pika hingamise ja pika kannatusega olid kujundatud kõik Rahmaninovile nii omased avaruste kohal hõljuvad meloodiad, lausa suurepäraselt üles ehitatud kulminatsioonid, mis tõusid kui hiidlained kõrgele ja kadusid langedes olematusse. Ja mõneski prelüüdis lihtsalt nautisin tema vaba virtuoossuse ilu.
Age Juurikas esitas prelüüde ühe katkematu ahelana, nagu pärjana. Pinget hoidis see võte hästi üleval, kuigi Rahmaninovi monumentaalsus vajaks ehk vahel vaikust ja rohkem aega uude kujundisse sööstmiseks. Ja ometi mõjusid prelüüdid ilusana kui lilled selles katkematus pärjas. Nopiksin välja veel mõned eriti säravad: op. 23 nr. 1 fis-moll, nr. 6 Es-duur, nr. 7 c-moll ja op. 32 nr. 10 h-moll ning nr. 13 Des-duur.

Ia Remmel

Koorimuusikat jaapanlastelt
Estonias esines 14. II Jaapani vanim koorikollektiiv, Waseda Ülikooli Meeskoor Tokyost, (asutatud 1907). Dirigeeris Chifuru Matsubara (1951), kes on juhatanud ka eesti koore. Eelinfo tõotas huvitavat kontserti, peale jaapani rahvusliku koorimuusika kavas ka jaapanlastele enestele eksootilised ainude rahvalaulud (ainusid on u. 20 000).
Tegelikkuses kontsert nii eksootiline ei tundunud. Kõigepealt koor ise – neid, kes ootasid maskuliinset kõla, jõulisi ja sügavaid basse, ootas pettumus. Jaapani koori kõlapildi iseloomustamiseks sobiks öelda pastelne ja isegi sametine. Suuremate kontrastideta ja ühtlaselt, ehk isegi liiga ühtlaselt väljapeetud kõlakvaliteet. Ekspressiivset väljenduslikkust oli nende laulmismaneeris vähe isegi siis, kui mõni lugu seda võimaldanuks või nõudnukski. Kui juba kõlakvaliteedist rääkida, tabas kõrv mitmes loos ebapuhast intoneerimist, muuseas esmapilgul lihtsate ja elementaarsete kolmkõla-harmooniate laulmisel. Omad plussid ja väljatöötatud trumbid olid kooril siiski ka, neist suurimaks tuleks lugeda paindlikku dünaamikat. Kuigi ekspressiivseid fortesid peaaegu ei kuulnud, olid kõik pianod see-eest kandvad ja koor tegi lausa kadestusväärselt ühtlasi diminuendosid.
Jaapani rahvalaulutöötlused olid üldjuhul lahendatud üsna lihtsakoelisel moel: ikka meloodia pluss traditsiooniline harmooniasaade, mis isegi meenutas euroopaliku rahvusromantismi stampe. Stereotüüpide ringist murdis iseloomulikul kombel välja jaapani nüüdisklassiku Michio Mamiya (1929) koorikompositsioon “Teine liikumine”, ootamatult temperamentne karakterpala. Kuid tervikuna polnud rahvalauluseaded siiski kuigi atraktiivsed. samas osutusid päris huvitavaks kanada helilooja R. Murray Schaferi (1933) “Loitsulaulud” (“Magic Songs”), kus võis kuulda rütmilist retsiteerimist ja polütonaalseid kõlaefekte. Need olidki esituslikult kava põnevam osa.
Lõpetuseks laulis jaapani meeskoor aga Veljo Tormise “Kalevala”-ainelist “Tormise mere loitsu”, mis kukkus tõlgenduslikult välja mõneti kummaline. Jaapanlaste silutud ja viisaka esituse tagant ei paistnud kuigivõrd Tormisele iseloomulikku jõulist ja ürgset väljendust. Aga küllap oleks liiga palju nõutud, et jaapanlased tunnetaksid soome-ugri runolaulu meie moodi.

IGOR GARŠNEK

Kontsert kuningalossi heaks
Nigulistes kõlas 15. II Tallinna Filharmoonia sarja “Diplomaatilised noodid” Leedut esindav kontsert, kavas muusikat Bachist Piazzollani, samas mitte ühtki leedu heliteost. Leedut esindasid hoopis kolm nende solisti, kellele eri ansamblites sekundeeris viis eesti interpreeti. Kuna kontsert toimus Leedu kuningalossi taastamise toetuseks, eelnes muusikale pooletunnine slaidiprogrammiga loeng ehitise ajaloost ning taastamisprotsessist.
Kontserti alustasid ja lõpetasid eesti interpreedid. Esimesena tuli ettekandele arran?eeritud süit Händeli ooperist “Il pastor fido”, esitajaiks Jüri Leiten ja Aleksei Saks pikolotrompetitel ning Pille Metsson orelil. Avamängus tundus korraks, et kaks trompetit isegi varjutavad orelit, kuid oreli registritemuutus taastas varsti ansambli kõlaühtsuse. Järgmistes osades võis kuulda huvitavaid seadevõtteid: mõnikord kordasid trompetid oreli motiive kajana, teinekord täiendasid oma teemakommentaaridega. Viimane osa “Fanfare” pani lõpuks kõlama ka polüfoonilise tekstuuri, kus kahe trompeti sünkroonmäng oli elavale tempole vaatamata pikemateski passaa?ides perfektne.
Petras Vysniauskas sopransaksofonil ja Bernardas Vasiliauskas orelil jätkasid Tommaso Albinoni Kontserdiga B-duur. pole muidugi uudis, et saksofoniga saab barokkmuusikat stiilselt esitada. Piisab, kui stiilselt fraseerida ning dünaamikat kujundada. Aeglases keskmises osas oli nauditav saksofoni tundeline toon samuti kui pikad kandvad legato-kaared. koguni nii, et unustad, et mängib saksofon, mitte mõni keelpill. Finaalis, kus Vysniauskas mängis artistlikult staccatodega, tuli see jälle meelde. Oreli ja saksofoni duolt võis kuulda veel Astor Piazzolla “Ave Mariat” – raske isegi uskuda, et nii romantiline meloodia on argentiina “tangokuninga” kirjutatud. Leedu soprani Gintare Skeryte ja Vasiliauskase esitatud paladest kõlas küpseimalt Giulio Caccini “Ave Maria” – siin mängis solist fantaasiarikkalt lüüriliste tõusudega ning kujundas kõik meloodilised liinid justkui ühtse hingetõmbega.
Kuigi kontserdi kava oli üsna kirju (et mitte öelda eklektiline), siis trio Jüri Leiten, Ain Varts (elektrikitarr) ja Andres Uibo (orel) programm oli selles mõttes terviklik, et nad mängisid klassikalise muusika evergreene nagu Saint-Saënsi “Luik”. Muide, “Luik” kõlas elektrikitarril huvitavamaltki kui tšellol, eriti niisuguste ülemtoonide värvides, nagu Varts oskas kasutada. Trio näitas, et isegi Albinoni ülileierdatud Adagiot on võimalik huvitava arenduse ja pingestatud kulminatsiooniga esitada. Tõepoolest, elektrikitarr ja trompet sobivad oreliga kõlaliselt hästi nagu ka omavahel.

I. G.

Mustonen Vivaldiga
Suur Muusikaakadeemia 2: “Vivaldi ja tema kaasaeg” (17. II). Andres Mustonen (viiul), Ivo Sillamaa (klavessiin) ja Peeter Klaas (tšello).
Näen suurt sugulust kahe kunstnikuhinge, Antonio Vivaldi (1678 – 1741) ja Andres Mustoneni (1953) vahel: Vivaldi – kapellmeister, pedagoog, vaimulik ja viiulivirtuoos; Mustonen – viiuldaja, dirigent, ansamblijuht, uurija ja asjatundja. Kui kontserdisari “Vivaldi ja tema kaasaeg” on mõeldud nii nagu öeldud, siis ka ilma kaasaegseteta (J. S. Bach nende seas) vääriks ettevõtmine elutöö nime – sedavõrd mahukas on Vivaldi looming (näiteks Philipsi Vivaldi 300. sünniaastapäevaks välja antud heliplaadisari koosnes 49 LPst ega hõlmanud kaugeltki kogu tema loomingut!). Kuid autori ja interpreedi hoopis olulisem sugulus tundub olevat nende energeetikas, mis Mustoneni isikus oluliselt laiendab akadeemilise Vivaldi-interpretatsiooni piirjooni. Võiks konstateerida, et meil on oma itaalia baroki Päikesekuningas, tema vaimsust vääriv multimuusik.
Eelnimetatud kontserdil kanti ette Vivaldi viis viiulisonaati. Ilus sümmeetriline kavakonstruktsioon ilma vaheajata, tõeline Akadeemia kontserdivormina. Pigem nimelt kui juhuslikult reastusid teoste helistikud laskuva tertsina C-duurist D-duuri, raamiks vastavalt c-moll ja d-moll. Nagu öeldud, koosneb sonaatide esituskoosseis kolmest instrumendist: viiul, klavessiin, tšello – vastavalt Mustonen, Sillamaa ja Klaas, kõik akadeemilise kõrgharidusega ja hilisema spetsialiseerumisega varajasele muusikale. Suure, õigemini suurima kontserdikogemusega interpreedid oma ?anris. See enam kui paarikümneaastane kõrgtasemel kontserdikogemus ongi väärtus, mis lubab interpreedil end vabalt väljendada, publikule arusaadavaks ja vastuvõetavaks teha. Osavalt õigustati seekord sarja üldnimetust, lisades viiulisonaatidele klavessiinikontserdi F-duur J. S. Bachilt, kellele see pole sugugi ainuke teos, kus ta häbenematult kasutab Vivaldi loomingut. Nii hakkab vahel teos elama oma, st. autorist sõltumatut elu.
Siinkohal peab puudutama kavalehte: vastupidiselt nendele, kes ütlevad, et mis tähtsust sel on, pean annotatsioonide ja kavalehe akadeemilist täpsust kontserdi õnnestumise eeltingimuseks. Võibolla on see professionaalne kretinism, kuid arvan, et publikul on õigus adekvaatsele informatsioonile esitatava ja esitajate kohta. Selle kontserdi kavalehel oli sümpaatne pisiessee (“Tuli ja vesi”) Antonio Lucio Vivaldist, milles arvan ära tundvat A. Mustoneni mõtte- ja käekirja. Ka interpreetide annotatsioonid olid informatiivsed, kuigi teenimatult kidakeelsed. Kui nüüd ka esitusi puudutada, siis sonaatides, lisaks Mustoneni virtuoossetele kiirosadele, olid mõnusalt improvisatoorsed tema dialoogid continuoga, kus basso domineerimine ei häirinud. Muide, sonaatides olekski rohkem vaja kuulda klavessiinitämbrit, seal on ju rohkesti teksti. Siin võib olla mitmesuguseid põhjusi, taotluslikke või ka mitte. Kaldun arvama, et basso (P. Klaas) kõlaline domineerimine on küll loogiline, kuid ähmastab paiguti ansambli akustilist tasakaalu. Kõik need on detailid, mis kuigivõrd ei sega nautimast geniaalset muusikat heas ja originaalses esituses. Hästi omal kohal oli klavessiinikontserdi suisa teraapiliselt sugestiivne jutustus Ivo Sillamaalt. Publik, keda oli täismaja, korraldas esinejatele teenitud ovatsiooni. Kadrioru loss kui akadeemiline kontserdipaik eesti interpreetidele töötab suurepäraselt ja see on väga hea!

Toomas Velmet