Objekti määratlematus. Teater ja tema lisaväärtus
Ettekanne teatriloo konverentsil, mis käsitles teatri jäädvustamist ja teatrikriitikat

pilt

Pealkiri meenutab veidi Antonin Artaud’ kogumiku pealkirja “Teater ja tema teisik”. Mingeid paralleele ma siiski ei tõmba. Räägin teatrist, mille olemasolu õigustuseks on teatrihuvi, seega eesti teatrist eesti kultuuri osana. Räägin teatrist, mille olemasolu iseenesest on loonud uurimise aparaadi ja talletamise süsteemi, hoolimata kvaliteedist. Kvaliteet olevat välisekspertide sõnul hea. Küllap ongi, see pole praegu tähtis.
 
I
Teatrihuvi põhjenduseks on numbrid, kui palju inimesi aasta jooksul teatrisündmusi külastab. Teatrihuvi rahuldamiseks on loodud teatrid, mis päevast päeva valmistavad ette uusi teatritükke, mida õhtust õhtusse mängida. Ühelt poolt tegelevad teatrid missiooniga, et olemas olla, et neid saaks külastada ja nendes teatrihuvi rahuldada; teiselt poolt aga efektiivse müügiga; et toota võimalikult vähe ja müüa võimalikult palju. Ühelt poolt ollakse justkui rahvuskultuuri kandjad, kes võimaldavad osa saada eesti teatrist, ning on sellisena riigi doteeritud. Teiselt poolt ollakse etendusasutused, mille varjamatuks eesmärgiks on ots otsaga kokku tulla ning paremal juhul kasumitki teenida.
Need on kaks eri mõtlemist, mis ei välista üksteist. Klassikaline eesti teater on ühtaegu kultuurikandja ja ka kasumi poole püüdlev etendusasutus. Esimene pool toetub kultuuri- ja teatrihuvile ning piirdub oma tegemistest teadaandmisega. Teine pool ei saa loota ainult põlvest põlve ja pedagoogidelt õpilastele ja vanematelt lastele üle kantud kultuurihuvile ning ei saa piirduda teadaandmisega. See teatritegemise teine pool tegeleb väga aktiivselt teatrihuvi tekitamisega.
Üks võimalus teatrihuvi tekitada on huvitavaid näidendeid huvitavalt lavastada. Kõik, kes teatris töötavad, teavad, et sellest pole midagi lihtsamat. Kui huvitava näidendi huvitavale lavastusele liita ka huvitav kujundus ja huvitavad näitlejatööd, on suureks teatrihuviks justkui kõik eeldused loodud. Samas ei pruugi asi olla päris nii.
Samal ajal võib teises teatris tulla välja sama huvitav, kuid hoopis huvitavama lavastajaisiku käe all valminud lavastus. Veel hullem, kui see lavastus valmib teises Eesti otsas, kuid enamikule kultuuritoimetustele hoopis lähemal. Kultuuriajakirjanikke ja kriitikuid on küll mitu, kuid neid, kes tõesti huvitavalt kirjutavad, pole palju. Ning need lähevad kõik seda teist huvitavat lavastust vaatama ning teie kaup jääb letilepaiskamise hetkel tähelepanuta. Hiljem on see uudiseväärtuse kaotanud ning väga hea õnne peale näeb lavastuse pealkirja aastapreemia taotlejate nimekirjas. Aga aastapreemia on ju ometigi väga tähtis?
Ükskõik kui huvitav, jääb teie lavastus niisiis teatriüldsuse fookusest välja, sest kõik mõtlevad: huvitav, miks sellest keegi ei kirjuta? Ning ei kirjuta ise ka, sest ei taha rumalasse olukorda sattuda, et kirjutab sellest, mida üriid isegi vaatama ei sõida, sest on teada, et pole huvitav. Kirjutab ehk mõni marginaal, ent see teeb lavastusele rohkem kahju kui kasu. Kes on juba marginaal, see tunneb end kõrvaletõugatuna, ning kui tema kirjutab, et miks keegi sellest huvitavast lavastusest ei kirjuta, siis on kõigile selge, et ta tahab vaid tähelepanu võita ning lavastus pole huvitav.
 
II
Muidugi, kirjutajate kirjutamised pole kõige tähtsamad, tähtsam on publikuhuvi. Kuid kirjatähel on veel jõudu, vähemalt paberil. Kui kellelgi publiku hulgast tekib ühel õhtul mõte, et teeks midagi huvitavat, siis kaldub ta selle teatri ja lavastuse poole, millest on palju huvitavalt kirjutatud. Juhul, kui sellel õhtul seda lavastust ei mängita, läheb ta niisama teatrisse, sinna majja, kus tehakse selliseid huvitavaid asju. Või läheb lihtsalt teatrisse, et sellises asutuses tehakse selliseid huvitavaid asju, et tahan ka näha. Temas on tekitatud teatrihuvi.
Igaühel on ka eelhoiakud, mis mõjuvad ennem ja rohkem kui mis tahes kriitika või ülistus mis tahes väljaandes kelle tahes autoriteedi suust. Eelhoiakud tunduvad väga isiklikud või seltskondlikud, grupilised – võivad aga olla samamoodi tekitatud, kallutatud.
Eelhoiakud eesti teatrite, lavastajate või näitlejate osas on vaadeldavad brändi ja kaubamärgi loogikat kasutades. Mõne peale võib kindel olla, mõne peale mitte. Mõni on ette rohkem kunstiteater, teine rohkem naeru peal väljas, mõni on muusikalilavastusega usaldusväärne, mõni üldse mitte, mõni ongi kohe novaatorlik teater, teine tegeleb lihtsalt tihti asjadega, millega teised veel pole tegelenud.
Mõned veel mõnikord tegelevad lihtsalt teatri tootmisega, enamasti kõik aga tegelevad tänaseks aktiivse teatraalse turundusega. Lavastus pole lihtsalt lavastus, vaid kaup, osa teatri kui kaubamärgi kindlustamise kampaaniast. Hea marketingi puhul saab teater kasu ka halvast, ebaõnnestunud lavastusest. Lavastust ei jõua vaatama paljud, igal juhul mitte üle 5% eestlastest. Korraliku reklaamilise ja suhtekorraldusliku pommirahe korral aga teavad vähemalt pooled eestlastest, et tegu on huvitava asjaga ja et on selline tootja, selline teater, kes tegi sellise huvitava asja. Et on tegijad. Et teinekord, kui pean valima, seisan nii-öelda kujuteldavate pepsi ja koka külmkappide ees, et kelle poolt ma siis hääletan. Kõige agressiivsema marketingiga ja oma brändi turule positsioneerimisega tegeleb Nukuteater, Draamateater on veel staadionijagu maas. Suvelavastuste osas on auhinnalised kohad teisiti jagatud, siis on medaliheitluses ka teisi.
On ka teistsuguseid kaubamärke, näiteks Linnateater, kelle letist läheks kaubaks peaaegu ükskõik mis ja ükskõik mis hinnaga. Ja et kõik, mis nende kammersaalides mängitakse, on üle keskmise eesti teatri taseme, on Linnateatri kaubamärk tugev. Näiteks nagu BMW, kes üksi oma nimega saab sama suurt kasumit kui Volkswagen, ehkki toodab 10 korda vähem autosid. Väikse brändiga teatreid peab lohutama vaid see, et kõik ei vaja BMWd ega ka Volkswagenit, sobib ka KIA. Tööd jätkub kõigile, turg on uskumatult suur, eriti suvel. Tuleb vaid leida õige nišš, katmata vajadus. Kunagi avastati teemasid, näiteks homo või eestlane olemine, avastati anre, näiteks noortemuusikal. Iga teema ja anriga läks kiiresti rebimiseks, reaalajas (st. mitte ajaloo pilgu ees – see tulemus pole veel selge) osutus võitjaks see, kes suutis pakkuda rikkamat teatrielamust. See tähendab, et pakkus kimpu erinevatest väärtustest, mis kokku tekitavad vaatajale suure elamuse tunde. Mis see kõik ikka olla saab? Ehk hea tükk heade näitlejate esituses?
Eelkõige on see rahuldus õigesti tehtud kaubavalikust. Teatrietendus kui kaup ei koosne aga mitte ainult laval olevast, vaid ka kohast, suhtumisest, nännist, mida kaasa antakse, eel- ja järelhäälestusest. Ehk siis ise- ja lisaväärtustest.
 
III
Iseväärtus on see, mida võime lugeda ja analüüsida teatrikriitika vahenditega. Lisaväärtus aga kõik see, mis seda ette- ja järelhäälestab ja väärtustab. Ehk siis enamus, mis tihti meelde jääb, suvelavastuste puhul tihti ainus, mis meelde tuleb. Kõik temaatilised toidud-joogid, erilised etendamispaigad, erilised näitlejakoosseisud, autori kohalviibimine, kokkulangemised juubeliaastatega, presenteerivad teemaüritused enne esietendust, seemnepakk või kondoom kavalehe vahel, kavaleht isegi – kõik see on lisaväärtus, millega tekitavad teatrite müügiosakonnad lavastuste vastu huvi ning kujundavad nende vastuvõttu. Lavastuste sisu ja kvaliteeti nad kontrollida ei saa ning selle eest ei vastutagi. Tihti juhtub aga nii, et õnnestunud müügikontseptsioon jätab lavastuse iseväärtuse ehk sisulise headuse varju, sest algusest peale on esiplaanile lükatud aktsente, mis on sisulisest küljest sekundaarsed, huvitavuse poolest aga primaarsed. Pole aga midagi parata, see on tööõnnetus. Ette õhumüümises tuleb seda ette. Teemad enam XXI sajandil ei müü, ainult stiil ja lähenemine. Näidendid ei ole XXI sajandil enam head või halvad, on ainult huvitavad ja ebahuvitavad lavastajad, kes teevad kas huvitavat või ebahuvitavat teatrit materjalist, mis inspireerib. Huvitav lavastaja on hea juba sellepärast, et tema kaubamärk “huvitav lavastaja” müüb. Kui pole huvitavat lavastajat, pole lavastust. Kui pole lavastust, tuleb suurem töö ära teha müügigrupil – tuleb teha oma lavastus.
Sedamööda, kuidas teatrietenduste tootmine ise läheb aina masinlikumaks ja arvestatumaks, muutub kogu ümbritsev aina teatraliseeritumaks. Kõik või ütleme igaks juhuks “kõik” – müük, koolitus, suhtlemine, meedia jne. – muutub varjamatult teatraalseks, st. rollimänguliseks, etendavamaks.
Kaubad ja teenused ostavad teatri spetsii-
fikat oma reklaami väljendusrikkamaks muutmiseks. Draamateraapia on tuntud asi. Koolitusteater pole enam mingi uudis, täna, praegu etendub Draamateatri suures saalis terve päeva kestev koolitusetendus “Lendava piisoni tsirkus”. Tondi jutusaade väljendab selgelt televisiooni rollimängulisust. Keegi ei saa öelda, et tobe Richard Tont pole saatejuht, mis siis, et ta on tegelaskuju. Samamoodi on tegelaskuju seksikas Aleks Lepajõe või tark Hannes Võrno või kes tahes. Kuivõrd nad ise samastuvad oma teletegelaskujuga, on omaette küsimus.
Sama lugu on muusikutega, näitlejatega, kunstnikega, kirjanikega või nendegagi, kellest keegi ei tea, millega nad tegelevad peale fotode peale jäämise või endast rääkimise ja iseendana esinemise. Nendegi avalik elu on üks etendus, mis jõuab meieni erinevate meediumide kaudu: üks päev pilt ajalehes, teine päev pikem tegevusekirjeldus ajakirjas, kolmandal päeval arvamus telesaates ja osalemine raadio-show’s. Siis paar nädalat vaikust ja küsimus mõnes meediumis suurele ringile – miks vaikus? Ning siis vabanemine ja mõistatuse lahendus, pildidki juures.
Aina rohkem ja rohkem pakutakse igal pool midagi, mis väliselt meenutab teatrit ning võib-olla ongi seda. Ainsaks erinevuseks see, et enamasti tehakse seda riigi dotatsioonita.
Teatrisündmus pole üksi enam mingi sündmus. Õigemini pole lavasündmus enam päris üksi teatrisündmus. Peab raputama üldsust, vähemalt äratama elavat huvi. Seepärast on paljude lavastuste väljatulemised peaaegu sama suured lavastused. Mõeldakse teadlikult või ebateadlikult selgeks aktsendid, mis teevad lavastuse just selleks lavastuseks – aktsendid, mida igal pool rõhutada. Kas see on eriline toimumispaik, kas see on eriline toimumiskoht, kas on eriline koosseis – keegi on viimast korda laval, keegi üle pika aja jälle, keegi kellegagi (näiteks eksabikaasaga) jälle koos jne. Need on punktid, mis teevad lavastuse eriliseks, silmapaistvaks ja huviäratavaks. Seda nii publikule kui ajakirjanikele, kriitikutele kui ajaloolastele.
 
IV
Ma ei julge kinnitada, kuid ei usu, et teadlased, kriitikud ja niisama ajakirjanikud või teatrist kirjutama sattunud teevad vahet lavastuste erinevate väärtuste vahel. Kas nad eristavad seda, mida näitab näitleja, sellest, mida näitab müügiosakond? See müügiosakond ei tähenda arvuti ääres ja telefoni küljes rippuvaid nohikuid. Kõige parem müügimees võib olla ka teatri direktor või peanäitejuht, kes räägib kus tahes, kui head teatrit tehakse ning mis on missioon ja mis on mõte. Teatri juures hinnatakse kokkuvõtteski ju enamasti lisaväärtusi, seda, kuidas silma hakkab. Teater peabki olema silmahakkav, muidu see, kes näeb, kes vaatab, ei märka äkki.
Me ei tea enam, millest me kirjutame või mõtleme, kui me kirjutame või mõtleme teatrist, lavastusest või etendusest. Meie kui publiku peas aetakse sassi lavastuse iseväärtused ja selle müügiks loodud ja/või esile tõstetud lisaväärtused. Kogenud kriitikudki ei anna endale aru, et hindavad teatrit sekundaarsete väärtuste alusel, lisaväärtuste kumulatsioon tekitab ju täisväärtuslikkuse tunde. Väga tihti kirjutavad teatrist aga need, kes ei valdagi lavastuse ja/või etenduse analüüsi instrumentaariumi. Ja/või ei teegi neil sõnadel vahet. Sel juhul enamasti kirjutataksegi lisaväärtustest, sest need on “inimkeeles”, st. poolseeditud, kätte mängitud.
Iseväärtus ei anna ennast nii lihtsalt kätte, lisaväärtused küll. Eriti peened lisaväärtused on lavastuse sees homogeensed osad – nende peale arvustus üles ehitada pole patt?
Aga võib-olla see polegi probleem? Reklaam on ju ka kunst? Marketing ja suhtekorraldus ka? Miks ei võiks teatrit XXI sajandil vaadelda kui lavakunstide ja kontorikunstide sünteesi? See annaks tööd teatriteaduselegi, sest need loominguliigid tuleks eristada ja analüüsida nende sünteesi, nagu lavastamist, kujundamisi ja näitlejatöidki. Seega – meil on ees suur töö. Selle töö esimese teetähisena ilmub tänane artikkel teatriuurimise-sõbralikus ajalehes Sirp. Sirp on meediapartner ka edaspidi sellealaste kirjatööde pressis vahendamisel. Palun siia Sirbi teatritoimetaja Margot Visnapi, et allkirjastada sümboolne koostöölepe.

IVAR PÕLLU