Juhan Luiga kurtis 1914. aastal artiklis “Ülikool”: “Meie “teaduslik” noorsugu leiab “kunsti”-noorsoo kõrval võrdlemisi vähe tähelepanu, nii avaliku arvamuse kui ka kirjanduse ja ajakirjanduse poolt. See on ülekohus. Teaduslik meel nõuab niisama nagu esteetilinegi teatavat õhkkonda edenemiseks, omapärast süsteemi kasvamiseks”. Luiga kaebas veel mitmeski hilisemas artiklis, et loodusteaduslik mõttekultuur ei ole Eestis saavutanud samasugust tähtsust mis kirjandus ja kunst. Eestikeelseid raamatulette vaadates võiks sedasama väita ka praegu. Populaarteadus ei ole nii populaarne kirjandus?anr, et see end kirjastustele ära tasuks. Samas pole aga selle edendamiseks toetusfonde loodud. Luiga poolt mainitud “teaduslik meel” kasvab muidugi peamiselt ülikoolis, aga kusagilt peab ka ülikool oma kasvandikud saama ning tõenäoliselt on “teaduslikul meelel” öelda midagi ka neile, kellel teaduslikud ambitsioonid puuduvad. Populaarteaduslik kirjandus on üks peamisi meediume, mille kaudu teadus muutub kultuuris kõnekaks.
Samas on kujutletav ka vastuväide: kaasaegne kultuur on niigi teaduse poolt koloniseeritud, sellest üleni läbi imbunud ja seega pole sugugi tarvis “teadusliku meele” ja “õhkkonna” erilist edendamist. Teadus populariseerub niikuinii, esmajoones muidugi koolihariduse kaudu. Teadus ei anna elule tähendust, vaid rahuldab kõigest inimlikku uudishimu ning aitab oma tehnoloogiliste rakenduste kaudu elu mugavamaks muuta. Samas kätkeb tehnoloogia valitsemine nii moraalseid kui füüsilisi ohtusid. Teadus vaesustab igapäevamaailma, lamestab tavaelu hierarhiaid, söövitab väärtusi ja õõnestab nähtumusi. Juba romantikud ahastasid, et teadus röövib maailmalt lummuse.
On isegi võimalik, et teaduse ja demokraatia seni koos kulgenud teed lähevad lahku. Viimases Vikerkaares rakendab Jüri Eintalu teadusele poolnaljatlevalt demokraatia poliitilisi mõõdupuid, mille valguses osutub teadusinstitutsioon puudulikuks. Ühendriikides aga ähvardab rahva enamuse surve lõpetada evolutsiooniteooria õpetamise koolides. See ei pruugi tingimata olla märk tagasipöördumisest minevikku, vaid hoopis uuest hüppest demokraatia arenguteel. Demokraatlik protestantism võimaldas inimestel ilma kiriku suunamiseta otsustada ise oma usu üle. Nüüd võib koita ajastu, mil inimesed tahavad oma peaga ja ilma teadusekirikult küsimata otsustada ka selle üle, kas maa on lapik või ümmargune.
Teaduse kultuurilise tähenduse küsimuses on vist võimalik kolm seisukohta. (Kultuuri mõju teadusele on juba omaette teema, millega tegeleb sotsiaalkonstruktivistlik teadusfilosoofia.) Esiteks, teadus on või peaks olema tähenduselt neutraalne. Kui võtta kaks elu põhiküsimust – Mis on tähtis? Mis on võimalik? –, siis teadus võib anda vastuse vaid viimasele. Ta võib ka näidata, et mõni tähtis asi ei ole võimalik. Teiseks, teaduse kultuuriline mõju on pigem kahjulik, sest ta õõnestab tähendusi midagi tähtsat vastu andmata. Ja ka sellepärast, et ta sisendab, nagu oleks mõni võimalik asi lihtsalt oma võimalikkuse pärast tähtis. Näiteks inimese kloonimine või Marsile lendamine on võimalik, järelikult on see tähtis. (Ka teadusinstitutsioon õhutab teadlasi pöörama oma pilku probleemidele, mille lahendamine näib hõlpsam, mitte aga nendele, mille lahendamine on tähtis). Kolmandaks, teadus kätkeb tähtsaid kultuurilisi ja poliitilisi ideaale, nagu erapooletus, objektiivsus, tõetaotlus, rääkimata sellest, et ta toob jõukuse majja, ilma milleta poleks sünnis ühiskond võimalik.
Max Weberi kõnest “Teadus kui kutsumus” võib huvitaval kombel leida läbisegi kõik kolm seisukohta: teadlane peaks hoiduma ühiskondlikest avaldustest, kui ta ei taha muutuda valeprohvetiks; teadus kaotab maailmast lummuse ja süvendab nihilismi; ning teadusel on siiski oma kõlbeline mõte – luua selgust ja vastutustunnet. Tänapäeva teadlaste ja teaduse populariseerijate hulgas on samuti kõik need hoiakud esindatud. Steven Weinberg leiab, et füüsikal ja kosmoloogial pole kultuurile ja moraalile midagi ütelda. Sama arvab Richard Lewontin bioloogia kohta. Vastupidine arvamus oleks nende meelest põhjendamatu stsientism, mis oli 1960. aastatel levinud füüsikute seas ja viimasel aastakümnel sotsiobioloogide hulgas.
Meilgi on ühiskondlikke seisukohavõtte polsterdatud teaduse autoriteediga. Kuid selleks, et näha Eesti ühiskonna räiget kihistumist, pole tarvis olla sotsioloog. Ka ei teinud presidendi akadeemiline nõukogu mingit teaduslikku avastust, väites, et Eesti venelastes ei maksa näha vaenlast. Ning keeleteadlased, kellele ei meeldinud keelenõuete lõdvendamine, ei rääkinud kindlasti lingvistika nimel. Kõikidel juhtudel oli tegu lihtsalt kodanikuaktiivsuse ilmingutega, mitte aga Teaduse Sõnaga.
Demokraatliku rahastamise tingimustes ei saa teadus siiski lihtsalt rahulduda tähendusneutraalsuse ja väärtusvabadusega. Halvemal juhul hakkavad teadlased teadlikult bluffima, seletades rahastajatele, et mõni kallis riistapuu aitab meil jõuda inimloomuse, elu mõtte või Jumala enda jälile.
Täppisteaduse söövitavast ja nihilistlikust mõjust kõnelevad enamasti humanitaarid, kes paistavad eeldavat, et teaduslike teooriate üksikasju tundmata on võimalik tunda “teaduse kui sellise olemust” – teadus on kõikevalitseva tehnika teenijatüdruk, mille eesmärk on muuta loodus ettearvestatavaks jne. Filosoof arvab, et selle vaiba ots, mida mööda teadlased pimesi sammuvad, on juba ammu tal peos. Tõepoolest, kui teaduse olemus on juba teada, miks siis peaks mittespetsialist vaevama pead konkreetsete teaduslike teooriate tundmaõppimisega? Võibolla aga on see kujutlus mõnevõrra ennatlik, sest teadus võib ehk kujutada endast midagi märksa dünaamilisemat, nii et tema olemuski muutub ja levinud kujutlused teaduse olemusest peegeldavad ehk kõigest teaduse üleeilset, positivistlikku olukorda. Pealegi pole tehnika siiski sama mis teadus. Vastasel korral võiks väita, et iga arvutit kasutav koolipoiss on arvutiteadlane.
Mis teaduse nihilistlikkusse puutub, siis armastavad ka populariseerijad ise võtta heroiliselt eksistentsialistlik-nihilistlikke poose, et purustada oletatavaid illusioone. Richard Dawkins kirjutab: “Vaadeldaval universumil on just täpselt need omadused, mida võiks oodata siis, kui selle alustes ei leiduks mingit kavandatust, otstarvet, ei head ega kurja, ei midagi muud peale sihitu ükskõiksuse.” See loob samasuguse võõritusefekti, mille abil kriðnaiidid oma järgijaid karskusele kutsuvad: “Inimene pole muud kui nahkkoti täis konte, verd ja sitta – ja sina tahad seda veel suudelda ja kallistada!” Reduktsionismiga on tegu ka siis, kui jutlustatakse, et inimene pole muud kui arvuti või kimp isekaid geene. See retoorika võib isegi saavutada oma eesmärgi, sest inimene on ju suurel määral see, mida ta arvab end olevat, ja kui ta hakkabki end pidama arvutiks, siis jõuab kätte igatsetud siht: arvuti muutumine inimesesarnaseks.
***
Paarkümmend aastat tagasi võis nimekas sotsioloog Hermann Lübbe väita, et teadus on muutunud “ideedepoliitiliselt” ebahuvitavaks, kultuuriliselt steriilseks ja minetanud inimtegevust suunava jõu. Populaarteadusliku kirjanduse diletantliku lugejana on mul seda üha raskem uskuda. Vahemärkusena tuleks mainida üht selle ?anri ohtu – see võib luua lugejas asjatundlikkuse illusiooni. Olles läbi lugenud paar-kolm raamatut evolutsiooniteooriast või lõpmatuse matemaatikast, võib tekkida tunne, et nüüd on mul asjad üldjoontes selged. See on umbes nagu algharidust omandamata kohe doktorantuuri pürgida.
Populaarteaduslikud arutluskäigud liiguvad sageli seitsme penikoorma saabastega või tõusevad kõvalt teaduslikult pinnalt imekiiresti spekulatiivsetesse kõrgustesse. Viimase aja populaarteaduse lennukus ei jää maha kunagise teadusliku fantastika ehk ulme ehk science fiction’i omast. Surematus, ajareisid, Jumala mõistuse kaardistamine, golemite loomine, kõikvõimalikud tehnoloogilised imed ja filosoofilised paradoksid ei ole enam peamiselt ulmekirjanike teemaks nagu Asimovi, Clarke’i ja Lemi ajal, vaid on kolinud populaarteaduslikesse raamatutesse. Võibolla just selle pärast, et populaarteadus on need teemad ulmekirjanduselt ära võtnud, on tänane ulme pöördunud rohkem inimese siseelu ja moraalsete probleemide poole.
Lisaks ulmekirjanduse teemade hõivamisele läheb populaarteadus sageli ka väga julgelt filosoofiliste küsimuste kallale ega kohku tagasi ka müstitsistlike või tavamõistusevastase järelduste eest. Filosoofid ei julge enam ammu endale niisuguseid spekulatsioone lubada, sest neid kammitseb pedantne soov panna igale i-le punkt ja kindlustada oma argumente võimalike vastuargumentide vastu. Ka teadlane ei saa “päristeadust” tehes väga kaugeleulatuvate spekulatsioonidega riskida. Kuid populaarteaduslikes raamatutes lasevad nad ennast vabaks ja seal kohtab sageli pimestavat segu filosoofilisest naiivsusest ja metafüüsilistest välgatustest. Bioloogid kalduvad rohkem moraalsesse ja poliitilisse jutlustamisse, aga matemaatikud ja füüsikud jõuavad mõnikord lõpmatusest, ajast, teadvusest, tahtevabadusest, inimteadmise piiridest või isegi ilust kirjutades väga sügavatesse vetesse. Uute teaduslike teooriate alt võib näha vilksatamas muistseid müüte ja maagilisi käsitusi universumist kui keelpillist ning mikrokosmose ja makrokosmose vastavustest. George Gamow, Martin Gardner, Rudy Rucker, John Barrow, Douglas Hofstadter, Paul Davies, Richard Feynmann, Roger Penrose, David Bohm ei ole üksnes suured kirjanikud, nad on võibolla ka viimase aja suurimad metafüüsikud. Kahjuks on nad eestikeelsele lugejale peaaegu tundmatud.

MÄRT VÄLJATAGA