Autorsus uuemas luules

Nõnda nagu eesti traditsioonis üldiselt, on ka uuemas luules autor suhteliselt olulisel kohal – romantiline kujutelm püsib moes; luuletaja on ennekõike ikkagi kangelane, oraakel, kuulutaja, artist. Seda nägemust toetavad luuleõhtute suhteliselt suur populaarsus ning suulise esituse tähtsus: autori isiksus on tubli pool tema luuleminast.
Vaid erakkondlasi on siin-seal kuuldud lausuvat üht-teist autor-kangelase, geenius-kunstniku idee vastu. Aare Pilv ilmutas paar aastat tagasi luulekogu, kus autori nimi sai tagasihoidlikult tiitellehe pöördele tõrjutud (tekstid: Aare Pilv); kaasvõitleja Marko Kompus varjus ühes raamatus korraga kahe pseodonüümi (Max Rebu ja Ants Pasun) taha, jättes vaid autoriõiguste märgile järgnema isikukoodi reetliku numbrijada. Rühmitus Õigem Valem ilmutas ühise varjunime all luuletsükli Loomingus (5/2001) ning Tandem terve kogumiku Loomingu Raamatukogus (1/2002). Lisaks veel muidugi Valdur Mikita mängud ja luuletekitamisskeemid, kus “autor” annab vaid juhised, kuidas luulet luua, ning tegelikuks autoriks saab lugeja ise.
Tartu NAK näib ses vallas traditsioonilisem, ent on neilgi luulesarju (“Olen väike…”, pornoluuletused), mille puhul ei või kunagi päriselt kindel olla, kes parajasti teksti autoriks. Siin on tegemist pigem rahvaluuleliku arenguga; motiivi korratakse ja modifitseeritakse suurema rühma hulgas, algidee võis lähtuda kellelt tahes (ehk siis näiteks Veiko Märkalt).
Uuema luule suurim heeros on kahtlemata Contra. Imelikul kombel oli just tema see, kes möödunud aasta lõpus üllitas pealkirjata, autorinimeta, trükiandmeteta, kaanteta kogumiku, mis avaluuletuse järgi sai tinglikult nimeks “Tibutalitaja”. Alles mõnede signeeritud eksemplaride ilmudes mõistsid kriitikud ja lugejad, kes selle nalja taga peitub. Ning arvestades contraliku luulelaadi suurt matkitavust noorte hulgas ning mõningaid valikus sisalduvaid ebacontralikke värsistusi, võinuks kogu lugu müstifikatsiooniks jäädagi. Contra ise ütles, et ta tegi selle katsetuse peamiselt nostalgiast aja järele, mil nimi Contra veel lugejaile nimest “Tibutalitaja” suurt rohkemat ei öelnud.
Kahjuks jäi mäng seekord siiski vaid mänguks ning paarikümne aasta pärast pole kirjandusteadlastel mõistatamist, kes kurat… Aga ehk see veel tuleb, ehk genereeritakse lisaks sonetimasinatele (Väljataga) ning luulemängudele (Mikita) ka autor-tühimik mõne väärt teksti juurde. Ehk juba täna?

J. R.