Pool contra pool
Tibutalitaja 2001

Contra totrus on popvõtteline värk, nüri riimitrukk ja edev enesekordus – mis tast ikka kirjutada.
Uh, kui lihtne olnuks mauhti nõnda öelda ja loobuda seesinase kirjatüki enda kaela võtmisest. Kahjuks olin ma Contra buklette, brošüüre, vihkusid ja isegi raamatukest lugenud. Seega ei saanud ma lollerakondliku lauaga lööma tulla. Sest vaieldamatult grafofiilse Contra pidurdamatus tekstirägas tulvab ajuti ridandusi, mida mingi lihtlabase pasa hulka kuidagi lahterdada ei tahaks.
Ilma nimeta klammerdis, mida siinjärgnevalt veidi vaatan, on üpriski punk. Kummaline, et eesti tähtpunk on alati vormistuselt härrandanarhne ja ilukõlblik olnud. Alates esimestest ametlikest, Trubetsky “Pogost” kodumaal ja Merca topeltlöögist Kanadas. “Pogo” kandis kaanel stiliseerit saksofone ja vorm oli määratud, ikka suurfoto esikaane pöördel ja annotatsioon tagaotsas. “MercAmerica” nägi välja kaunis ja kollamust, kommentaaridega Empire S. Building korrektselt kaane pääl. Traditsioon jätkus, mõni postkaardisuurune vihik vast välja arvata, mis lihtluuleliitlikult õhe ja õnnetu – siia liigituvad kujunduselt ka mitmed Contra nö. kogud. Akadeemilises ranguses antologiseerus me punk teosesse “Tagasi Prügimäele”. Ehk nüüd on rada hullusele lahti?
Contra käkike on üpriski punk, ütlesin. Ta on loobunud pealkirjast, tiitellehest, kogu määratlususest, rammib otseti rahvalikku tala vihkude ja annetena antud kirjanduse aegades. Mine tea, ehk hakkabki ta annetena tulema (on vahest senigi tulnud, ent miskipärast kohmetult päälkirju praktiseerinud?). Kahjuks pole ta julenud loobuda kaantest, õigemini kaanepapist. Välimised luuletised seisavad jämedamal materjalil kui muud. Oo õnnetust. Peale papipaksuse ei erista sisu ja külgkorvi siiski miski. Raamatus endas jookseb ent oluline murdejoon. See jookseb säält, kuhu on löödud klambrid. Ma ei tea, kas on see taotluslik, kuid esimene pool raamatust on ju jumala jama, ning täpselt keskel on vasak ja parem leht, mil mõlemil natuke heamat teksti ja natuke jampsi. Säält edasi aga viletsat luuletist enam ei leia. Kui, siis õige natuke. Teos keerab põnevaks kätte, unustab vaegseosse riimrahmeldamise, täpsustab oma mõtteivakesed ning vormistab luuleraamatusse kõlbuliku reaparaadi. Kaheksateistkümnes lehekülg sarnaneb selgelt Kivisildniku teatavatele lühitekstidele ja edasi tulevad mõned üpris hämmastavalt mittecontralikud tekstid, mis tugevad mis tugevad. Leheküljel nr. 17 on isegi sonett! Lehekülg nr. 22 näitab luuletaja piinarikast, ent edukat läbimurdmist harjumuspärasest värsiraamistisest! Leheküljel 24 pakub Contra puhast poeesiat ja ehmatab seejärel ise kah ära, tõmbub tagasi, harjunud kookonit eest ei leia, puskleb end ähkamisi tagakaanele ning uinub sääl vanas rasvas, vormumata enam vormi.
Et – ootamata kombel paistab masendavalt vanacontraalselt alanud raamatust põnevat valgust. Seda, et Contra on aina etem olnud iga ajastu Moguèist, olen ma salakesi arvanud kaua. Ses raamatus näen kontrasti kaudu ära, et kirjapildis ilmnõrgad tekstid omandavad ainsa võimaliku mõju moguutššes skandeeringus, kõrvus hakkab kõlama tuttavlik hääl. Mõnede autorite puhul on nii, et kirjaga märgitud tekst ilma autori ekstreemse presentsita vajub tuhkvikku. See ilma nimeta kaanetis siin annab loota, et vahva sõnur Contra hakkab nonde autorite hulgast välja saama. Sõnu talle selleks. 

KARL MARTIN SINIJÄRV