Luulekultuuritus 

Irja Vaher, Kõrk kaamlite markiis. Varrak, [Tallinn] 2001. 40 lk

Luulekultuur
Ajastu luulekultuuri iseloomustab igasugune sellel ajastul kirjutatud luule, aga iga ajastu luulekultuuri sees eristub veel omakorda kultuurne luule ebakultuursest.
Juri Lotman ütleb selle kohta, et kultuuri määrav tunnus on “süsteemile pealdatud reeglite ja piirangute kogum”. “Kultuur eksisteerib vastanduses mitte-kultuurile – sfäärile, mis funktsionaalselt kuulub Kultuuri, kuid ei täida selle reegleid.”1 Eks luulekultuurist räägi ka ebakultuurne luule; aga kollektiivne luulekultuur ning isiklik luulekultuur jäävad eri asjadeks.
Eesti kultuurluulet koordinaadistavad eeskätt naisluuletajad: Lydia Koidula, Marie Under, Betti Alver, Viivi Luik, Doris Kareva... Irja Vaher ei sobi hästi nende keskele.
Sinna seltskonda pürgimuse võib aga tema autorihoiakust ära tunda küll. Kõrvutatagu nimiluuletuse katkendit kogumikust “Kõrk kaamlite markiis”:
 
Ei ole kannibal ma ega Aleksander,
kuid rooga raisata ei ole minu viis –
talt võtan kõik, mis saan,
Araab – kas ma ei öelnd siis,
et mina olengi kõrk kaamlite markiis?
 
ridadega Doris Kareva luulekogust “Puudutus” (1981)2:
 
Mööda nägematut nööri
läheb üksi tantsijanna,
päevavari väriseb.
 
– Eks ole, vahemaa on imepikk! Kuigi suundumus on tuntavalt sama.
Võrdlus noore Doris Karevaga näitab, kuivõrd odavsiiras-siirupine on “Kõrgi kaamlite markiisi” autori romantika. Eks pealkirigi oma agrammatilisuses (“kaamel” peaks käänduma nagu “album”) teisenda ju läbinähtavalt “Angélique’i, inglite markiisi”. Mäletatavasti tähendas “inglite markiis” romaanis/filmis kerjuste kuningannat. Moodsamas elus ütleksime: “prükkarite printsess” – ja prükkarite laulikuna Irja Vaher ju tõepoolest esineb:
 
Vanja hirmuunest ärkab;
ehh, on parem elu siin,
kus on laul ja naised, viin –
prügimäel, kus seltsiks sõbrad:
lõikav külm ja piinav nälg,
ja siis oma rõõmuks märkab:
alles on veel pehme säng.
milles hambutu Avdotja
magab, vanad kaltsud all,
õige varsti algab aga
kibe pummelung ja trall.
 
Irja Vahtra “prügimägede poeetika” pole aga sündinud mitte sotsiaalsest vastutustundest, vaid “allegooriliste trash-ballaadidena” (Marko Mägi3) – ega kohusta mitte millekski.
 
Kultuurluule
Veelgi prügimägisem kui Irja Vahtra luuletuste temaatika on nende spetsiifiline tundetoon. Hando Runnelgi kirjutab elu heidikutest4:
 
Päevade viisi võid elada,
heeringaid süüa,
turakat taguda,
tamkat või doominot lüüa,
kunstist ei kõnele keegi,
ei maldagi mõtelda Ilost,
jutt jookseb naistest ja naeristest,
mõisatööst, sõnnikust, silost,
mõni on raadiot kuulanud,
uduselt meenutab uudist
kellestki teisitimõtlejast, reeturist,
Venemaalt pagenud juudist,
seepääle nutma hakkab üks mees, purjus,
ütleb: “Mu kodu on Mordva!”,
lohutab teine sääl teist: “Tean, Mordvat ma tean,
ise olin seal kord ma!”,
hakkab siis laulma too üks, pikalt
laulma Mordva kodust ja külast,
maast, mis on rikas meest
ja kus lill on,
mis meenutab Eestimaal ülast.
 
– Aga see on kultuurluule, kus olmekoomikasse sulandub poeetiline kvaliteet, nostalgiline rahvalaululisus ning ilu.
Irja Vaher pakub “natuurluulet”. Tema autorimina on animaalselt soe. Säärasest “laudasoojusest” arvas Thomas Mann “Doktor Faustuses” muusikaga seoses: “Seadus, iga seadus mõjub jahutavalt, ja muusikal on nii palju omasoojust, laudasoojust, lehmasoojust, ütleksin ma, et talle kulub ära mistahes mahajahutus seaduste abil.”5 Ohjeldust võiks soovitada Irja Vahtra luule puhul.
Klassika kui kunsti mõõtkava valemi sõnastab Heiti Talvik luuletuses “Dies irae 12” (1934)6:
 
Meie kohus on sundida saledasse stroofi
elementide pime raev.
 
Klassika mõõtkavas pole “Kõrgil kaamlite markiisil” vähimatki väärtust. Tegemist on madala juhuluulega à la tðastuðkad, kus elegantsi asendab edvistus, kus selgust asendab lohakus ja kõik annab kokku mingi Hongkongi märulkomöödia, täis eksootikat, actionit, sentimenti, muinasjuttu ning häbenematut lapsikust.
 
Natuurluule
Irja Vaher on lahtise luuleanniga. See on natuurluule voorus. Seal, kus autor nikerdama ja nakitsema hakkab, laguneb terviktekst prügipuruks (avaluuletus “Ma sind ei ohusta”), aga neis tekstides, mis on valminud ühe tuhinaga, mis ühes tükis välja kukuvad, tuksub arvestatav natuurluule.
Seal kappab tema luuleratsu (või olgu: -kaamel) üle ird- ning assonantsriimide: hurm – kurb, poeg – soe, saak – praad, vagur – kadus, nälg – säng, roa – toas... ning üle riimide üldse, jättes maha orbvärsse. Sealt tulevad sõnavormid kaamlite ja kõhusse, sealt sihitise vead: et võiks teha vägev pulm.
Paraku ei valitse autor oma natuuri. Mingi piirini kehtib luulevabadus, licentia poetica, aga üldmuljeks jääb, et ratsanik ei ohja hästi oma luulelooma ja kaotab enesekriitika. Mõnikord kätkeb kogu luuletuse materjal ühesainsas reas:
 
Ei rauge iialgi sind raiuda mu ind...
 
– Kui ilus! (Veel parem olnuks: mul ind.) Aga milleks ülejäänud kakskümmend kaheksa rida seal ümber?
Pealetulev luuletuhin võib Irja Vahtrale kinkida tõeliselt nauditavaid leide, näiteks kogumiku parimas luuletuses “Ivani unenägu”, kus tuvastame tähelepanuväärset vestelisust:
 
Karjamaal, sa näe, kas mitte pole kaunis sale mära,
ajaks ta’ga pisut juttu, hiiliks nõndaöelda ära.
Siis, kui Ivan jagab käske oma telgist tagalas,
pistab salakaval hobu sõjastaabist plagama.
 
Niisuguse loomuliku lobeduseni, kerguseni ei jõua ballaadis naljalt Betti Alvergi. Võrreldagu, kui krampis on selle kõrval “Kaht saarlast” (1939)7:
 
Ja kohtunik nii kalk ja noor, näost kaame nagu kasekoor,
tal vastab pilke moega:
“Kui pääd sult nõuabki me viis, kas pääta ülem päästa siis
ei saa mõnd mehepoega?
Kõik poisid rivistugu teel, ja kellest mööda joosta veel
sa pärast nuhtlust jõuad –
priid olgu, nagu nõuad.”
 
Irja Vaher küünib oma parimates ridades Contra tasemeni (keda ma vemmalvärsis pean kõige tugevamaks). Kuid erinevalt Contrast puudub Irja Vahtra luulemasinal töökindlus.
 
 
Harimatu luule
Meie natuurluuletaja ebakultuursus ei torka mitte kusagil silma selgemini kui seal, kus ta võtab rääkida kultuurist. Tulemuseks on võõrastavad kirjavead ja katakrees (eksimused kontekstis). Kaamelikapak läbi kultuuriloo pole enam mitte andelaadi eripära, vaid harimatuse märk.
Ebakultuurses luules sünnivad kujundikonfliktid – prügi tuiskab. Haritud inimene näiteks ei saa endale lubada metafoori surmast kui prükkarite “Heroodesest”. Ning antiigi ja mitteantiigi katakriitline segu värssides
 
sa teadma pidanuks, et Kirke arm on oht –
sest muidu milleks sulle jumal andis aju?
meenutab legendaarse saksa professori Johann Georg August Galletti anakronismi: “Pärslased sattusid Marathoni all niisugusse paanikasse, et nad hüüdsid: “Issand Jeesus, ateenlased tulevad!” ja viskusid merre.”
Iga kultuurilootegelane nii madalalt haritud raamatus, isegi avaluuletuses mainitav Aleksandr Puðkin, paistab paratamatult parvenüü.
 
Mida teha?
Luuletamine on vaimutegevus. Juba Goethe hoiatas8:

“...Vaime tegutsema panna
olgu ainult meistri asi.”
 
Kui Irja Vahtrast endast meistrit polnud, pidanuks kutsuma toimetaja. Mõne luuletoimetaja võiks meie kirjanduskultuuri punasest raamatust välja otsida ja Kultuurkapitali raha eest palgata küll. Kui paljud vastsed värsisepad vajaksid meeldetuletust, et luule on enamat kui lühikesed trükiread!
 

Linnar Priimägi

Veel sajandivahetuse eesti luule poeetikast
Linnar Priimägi
: Ehtsuse poeetika. [Andres Noormets: Siesta oktoobris.] Kultuurileht 07.04.1995.
Linnar Priimägi: Kadunud originaal. [Doris Kareva: Hingring.] Looming 1997, nr. 12, lk. 1709-1710.
Linnar Priimägi: Lüürika publitsistikas. [Andres Langemets: Lüroeepika.] Eesti Päevaleht 13.03.1998.
Linnar Priimägi: Ainult iseendast. [Indrek Hirv: Pärlhall.] Looming 1998, nr. 12, lk. 1911-1912.
Linnar Priimägi: Imagoloogiline etüüd. [François Serpent: Valgete kaantega raamat.] Looming 2000, nr. 10, lk. 1575-1581.
Linnar Priimägi: Fagira valemid. [Juku-Kalle Raid, Jan Kaus, Fagira D Morti, Kalju Kruusa: Õigem valem; Fagira D Morti: Normaalsuse etalon.] Sirp 31.08.2001.
Linnar Priimägi: “Tolmu ja värvide” põrmust. [Marko Kompus: Make love not love.] Eesti Päevaleht 23.11.2001.
 
1 Jurij Lotman: Stat’i po tipologii kul’tury. = Materialy k kursu teorii literatury, I. Tartu (Tartuskij gosudarstvennyj universitet) 1970, s. 6-7. (Vn. k.)
2 Doris Kareva: Puudutus. Tallinn (Eesti Raamat) 1981, lk. 11. Vt. Linnar Priimägi: Mälestuste muusika. Sirp ja Vasar 09.04.1982.
3 Marko Mägi: Tartu vaimu noorperemehed. Eesti Ekspress 20.01.2000.
4 Hando Runnel: Punaste õhtute purpur. Tallinn (Eesti Raamat) 1982, lk. 14.
5 Thomas Mann: Doktor Faustus. Das Leben des deutschen Tonsetzers Adrian Leverkühn erzählt von einem Freunde. Frankfurt am Main, Hamburg (Fischer) 1967, S. 71.
6http://www.math.ut.ee/~helger/luule/arhiiv/TalvikH.php3#Dies%20irae%20(1934)
7 Betti Alver: Tähetund. Valik luuletusi ja poeeme. Tallinn (Eesti Raamat) 1966, lk. 84.
8 Johann Wolfgang Goethe: Luuletusi. Tallinn (Eesti Raamat) 1968, lk. 151-154. (Tlk. August Sang.)