Sarimõrtsukate ilged terroriteod Eestis ja natsionaalbolševike püüd käkkida meie saatkonnahoonet Moskvas ärgitab taas siinset venevastasust. Gastrollinud noor mõrtsukapaar sigitab hämmingut: nii siledad, pealtnäha sümpaatsed paipoisid ja nii jõhkrad, mõistetamatud teod. Püütakse aimata kuritegude ajendeid ja arvatakse, et mehi tõukas mõrvaromantikasse tapjafilm “Brat”.
Seesugusel kahtlusel on idu sees küll. Kuid lugu pole üksnes ühesainsas filmis. Sajandeid on vene kultuuri küllastanud röövliromantism, pätipoeesia, platnoinostalgia, vargasentimentalism. Stenka Razinist ja Jemeljanka Pugatšovist loodi sadu imalaid laulukesi. Burlakid venitasid viise hulkurivabadusest. Ka klassikaline kunstkirjandus on röövimist-tapmist õilistanud, alates Puškini “Dubrovskist” ja lõpetades Dostojevski “Kuriteo ja karistusega” või Gorki näidendiga “Põhjas”.
Vene ühiskond oli alati löödud kahte lehte: vangid ja vabad. Kusjuures trellidetagustele tüüpidele kuulus rahva salaarmastus ja sümpaatia. Vangid lõhenesid omakorda kaheks, poliitilised ja krimkad. Meisse on püütud sugereerida arusaama, justkui vene vaba avalikkus suhtunuks sooja poolehoiuga poliitilistesse ja vihanuks kirglikult kriminaale. Tegelikkuses oli otse vastupidi. Just platnoiromantism veetles ühiskonda. Varaste subkultuur – keel, sümboolika, folkloor, tätoveeringud – levis avaruti hoogsa popkultuurina ja omas otsatut menu. Nõukogudeaegne tänava- ja tarbekeel võttis omaks vanglametafoorika, kõne järgi oli võimatu kindlaks teha, kes türmis istunud, kes mitte.
Iseäranis üldrahvalikuks omandiks sai aga platnoilaul. See ?anr pani aluse mitmetele poollegaalsetele lauluvormidele, näiteks hoovilauludele (pesni dvora) ja hilisemale nn. autorilaulule, mida harrastasid sajad tuhanded kitarritinistajad. Hoovilaul oli eriti levinud pärast sõda, mil Moskva kommunaalkorterite elanikud valgusid jõudehetkel kinnistesse hoovidesse ja esitas lõõtspilli saatel soleerivalt või kooris omaloomingulisi tekste ja viise. Hoovirepertuaaris segunesid igatsevad rindelaulud platnoipoeetikaga, vanglakoloriit andis sõjatemaatikale justkui väärtustava värvingu. Viiekümnendate lõpul tõrjus lõõtspilli välja kitarr ja tekkis tervet riiki epideemiliselt haaranud autorilaul.
Naturaalne platnoipoeesia kätkes endas Andrei Sinjavski sõnul nii venelaste iidset halemeelset seletamatut igatsust kui sama vana prassinguhimu, slaavi hinge maksimalismi, riskiiha, saatusele allumist, hooplemistarvet, enesehaletsust. Kõik see kokku lõi lauludele omamoodi sugestiivse aura, mis haaras ühtmoodi nii retsi kui tudengit, huligaani kui rahvakunstnikku, varast kui tööeesrindlast. Olen ise kuulnud vene tippnäitlejaid hasartselt meenutamas platnoilaulude vastupandamatut veetlust. Platnoipoeetika juurdus sügavalt vene muusikasse, d?ässi (meenutagem Leonid Utjossovi Odessa-motiive), šlaagrisse, nõukogude laulu, sotsialistlikku estraadi, praegusesse rokki. Kõik suured vene bardid (Võssotski, Okud?ava, Galitš) olid mõjutatud platnoilaulust. Okud?ava on ise kõnelenud, kuis kolmekümnendail aastail, mil ta bolševikest vanemad laagrisse kupatati, ta elueesmärgiks tõusis soov saada kuldhambaliseks suliks, võluvaks naeratavaks vargaks. Vaid alanud sõda raputas ta elu paika. Võssotski aga harrastas enne teravalt sotsiaalseks muutumist üksnes ehedaid platnoilaule. Kuulsaks platnoilaulude esitajaks kerkis Arkadi Severnõi, kodanikunimega Zvezdin.
Platnoilaulude tekstid on kümnete tuhandete anonüümide looming, aga pruukimisel on ka paljude tuntud ja sootuks vähem teatud poeetide värsse. Muidugi läks vanglates hästi Jessenin, ent näiteks on laialt levinud Vassili Nemirovitš-Dantšenko, suure lavastaja venna luuletusest tehtud vanglalaul: “Avage aknad nüüd, avage / elada vähe mul jäänud…”. Sunnitööst ja vanglast luuletasid Ogarjov, Koltsov, Nekrassov jpt., nende kohandatud tekstidele sätitud viise undasid nii tätoveeritud isendid laagrites ja kui vabad kodanikud linnades-külades.
Platnoipoeetika imbus vastupandamatult ka nõukogude filmikunsti, seriaal “Kohtumispaika ei tohi muuta” Võssotski ja Konkiniga peaosades sai ülimalt populaarseks eelkõige pätiromantika tõttu. Kurjategijaist figuure mängisid ülimalt sümpaatseks Jevgeni Jevstignejev ja Armen D?igarhanjan.
Nüüd on vene kuritegelikus maailmas paljugi muutunud. Omaks on võetud ameerikalik sihitu, mõnulev tapmisideoloogia. Ehkki mulle näib, et see on vaid vorm, sügavas sisus elavad sajanditega omandatud platnoitraditsioonid. Kokkuvõttes tähendab see ikkagi vaid ühte – vene hing on kuritegevusele avali.

Vaapo Vaher