Retk “Tagasi muinasmaalt”
Mõttemäng
 
Mängime üht väikest mõttemängu: vaatame ühe maagilise maailma kaarti ning seal toimuvat. Selle maailma suurjõuks on üks lahmakas riik, mis kontrollib suuremat jagu toimuvast, nii sõjaliselt kui majanduslikult kui poliitiliselt. Umbes nagu Ameerika Ühendriigid meie maailmas. Siis on sääl veel hoogsalt arenev nukake, kus jagub massiliselt odavat tööjõudu, kus vorbitakse valmis uusim tehnoloogia – umbes nagu Jaapan ja mõned arengumaad ta naabruses. Ja siis leidub veel väikeste ja suuremate riikide kogum; need olid kunagi (vähemasti läänepoolkeral) maailma võimukeskused, koloniaalmaad, majanduslikud ja sõjalised liidrid. Nüüd on nad küll kultuuri- ja hariduskeskusteks, sõjaliselt aga jäetud kannupoisi rolli ja majanduslikult pakuvad konkurentsi mõnel üksikul alal. Ameerika Ühendriikide moodi maal pole sest sooja ega külma, mis sääl toimub, ainult lapsi on hea turvaline õppima saata.
Millegipärast otsustavad need pisemad, kunagi olulist rolli mänginud maad ühineda. Umbes selliseks liitriigiks nagu Euroopa Liit. Ajalooliselt pole riikide suhted omavahel sugugi soojad olnud, sageli on lausa riidugi mindud, igaüks pidanud tähtsaks oma rahvuslist eripära. Nüüd siis äkki liitriik. Tagamaad on ilmselged – kuna muud asjalikku põhjust pole, jääb arvata, et vana võim tahab uuesti suureks saada, selleks peab ta aga oma jõud koguma. Peamiselt, ütleme, et Ühendriikide moodi riigile majanduslikult “ära teha” ning sõjaliselt võrdväärset rolli mängida.
Majanduslikuks kasvuks vajab too uus moodustis veel üht riiki, hiljutist ja kunagist suurriiki, lähinaabrit, millel looduse ruunamisele vaatamata paistab veel toorainet ja inimressurssegi jätkuvat. Too riik on umbes nagu Venemaa, nagu te juba taipasite. Ilma selleta mängiks liitriik taasleitud võimu, koos Venemaa moodi riigiga oleks võimalus tegelikult midagi ära teha. Kuningakojad olid ju veel sadakond aastat tagasi kõik omavahel seotud, kultuuritaust (pealiskaudsel vaatlusel) sarnane. Nii et kui kriisid tollel maal raugevad ning poliitiline olukord vähegi stabiliseerub, haaratakse ta endaga kaasa.
Väikestel riikidel pole siin suurt kaasa rääkida, nende rolliks jääb toetada ühtset vaimu kandvate kunagiste kolonialistide järeltulijate iha olla maailmas taas kord tähtsal kohal. Veel tähtsamal. Teisalt läheb väga raskeks pisikese riigina suure sisse või kõrvale jääda, et kui tahetakse kaasa rääkida ning endal suuremaid maavarasid või midagi maailma plaanis väga erilist pole, siis jääbki üle vaid kaasa kiita ning ühendusse ihaleda. Saaks ka teisiti, aga kusagilt ei leia tänapäeva maailmas enam selgroodoonoreid väikestele riikidele nagu näiteks Eesti.
Muidugi võib tolle liitriigigi sees säilitada oma kultuuri, näo ja eripära. Ka iseenda. Seda on varemgi olnud, et seadusandlus käib suurtes keeltes ning oma lihtsaid poe-, kõrtsu- ja tööasju aetakse maakeeli. Rahvusline vaim omandab küll mingi muuseumi- või kolkahõngu. Mõne suurema liidumaa väikesel naabril, kus elab hulgi veel okupatsiooniajast (koloniaalajast?) jäänud “muulasi”.
Omaette probleem tolle suure liitriigiga on rahva mõistusline lähenemine. Nimelt ühe sellise väikese riigi (umbes nagu Eesti) kodanike seas on riigikobakaga liitumise idee populaarsust juurde võitnud kahel puhul: kui selle maa esindajad võitsid suure lauluvõistluse ning teisel korral, kui võideti olümpiamängudel. Pärast neid sündmusi oli silmnähtav toetuse tõus. Et mõistuse ja mõttemängudega pole siin midagi tegemist.

JÜRGEN ROOSTE