Kuraatorinäitus aastanäituse rollis: ei või jaa?

Eesti Kujurite Ühenduse näitus “Tempo di scultura” Tallinna Kunstihoones 9. XI – 8. XII.

Olemine jätkub harjumusest, nagu aeg kestab kestuseta hetkede korrapärases järgnevuses.

Gaston Bachelard

Eesti Kujurite Ühendus on tänavust (aasta)näitust tõsiselt võtnud. Kuraatorid Toomas Mikk, Mari-Liis Tammi ja Aili Vahtrapuu on näinud tõsiselt vaeva vettpidava idee väljatöötamise ja korrektse vormistamisega. Vahtrapuu on avanud idee pikemas essees (26. IV Sirp). Kuid potentsiaalsete osavõtjate harimisest pole veel küllalt, läbiva idee publikuni viimiseks on kuraatorid valinud Gaston Bachelard’i raamatust “Kaemuse hetkest” tsitaadid ning esitanud need Kunstihoone seintel. Tõsine töö on ka vilja kandnud – eksponeeritu vastab ideele, tekitab mõtteid ning loob meeleolu. Seda ka laupäevalõunases tühjas saalis, mis siis veel reedesest avamisemelust rääkida, kui Kaarel Kurismaa esitas performanceit, joodi veini ja nauditi üksteise seltskonda.
Mida siis ühelt (järjekordselt) väljapanekult veel tahta? Kõik näib ju igati õnnestunud, iseäranis kui kujurite ühenduse esinaise kuraator Mari-Liis Tammi kommentaari järgi esitati kaks või isegi kolm korda rohkem kavandeid ning kuraatoritel oli, mille hulgast valida. Väljajäänute seas oli nii kujureid kui muidu kunstnikke või aja ideega haakunuid.
Probleem algab näituse formaadist: kas see on aasta- või kuraatorinäitus, mis roll neil kunstielus on? Tallinna Kunstihoone seisukohast on ju ükskõik, kas ühe või teise väljapaneku taga on mingi institutsioon (kunstnike liidu allüksus) või see on kunstniku/kriitiku nutika idee visualisatsioon; peaasi, et eksponeeritu on tervik, sisaldab sõnumit, kompab mõnda aktuaalset probleemi, on ka visuaalselt veenev. Eesti Kujurite Ühenduse ning laiemalt skulptuuri olukorrast lähtudes päris ükskõik pole. Eesti skulptuuriga on midagi tõsist lahti. Küsimus pole võimekate skulptorite, ideede või teotahte puuduses, skulptorid, olenemata vanusest ja positsioonist, osalevad usinasti rahvusvahelistel sümpoosionidel ning mõned neist organiseerivad täiesti arvestatavaid rahvusvahelisi sümpoosione ka kodus, toimuvad isik- ja grupinäitused, kuid tänavapildis jääb skulptuure/monumente järjest väiksemaks. Ja ajal, mil monumendi teema nii metafoori kui reaalse objektina on muus maailmas äärmiselt aktuaalne. Kuidas seletada Vabaduse monumendi konkursi sisulist ebaõnnestumist? Või professionaalsete skulptorite vähest osalemist? Naiivne, vastutustundetu on kogu olukorra taga näha vaid üht tonti, hüperaktiivset Tauno Kangrot, kes nagu masin valab ühe suure kuju (monumendi) teise järel pronksi ning kaunistab nendega küll eraaedu, küll linnamägesid.
Mis puutub siia kõiki potentsiaalseid kujureid hõlmav aastanäitus – ega see pole olukorda lahendav võlukepike? Ega ole, aga pisut turgutaks ning koondaks kujuriteperet küll.
Kuraatorinäitusel on teised eesmärgid. Minule kuraatorinäitused meeldivad: idee- ja realisatsioonitasandid täiendavad teineteist, kuraatorimõte kutsub kaasa mõtlema ja tõlgendama. Aili Vahtrapuud on tiivustanud Bachelard, mind omakorda tema hetke tõlgendus ning vaataja ajju impulsse saatev nägemuse jälje idee. Nende kaudu omandab Annika Tontsi installatsioon “Oma saar” topeltmõtte: teose ajendi on Tonts saanud Gustav Suitsu Autori otsingute unikaalsust ning tulemust manifesteerivast luuletusest (1903) ning visualiseerinud selle protsessi ülistusena. Tontsi installatsioonis hulbivad valgetes supitaldrikutes erksinises vees valge linaga kaetud laual imetillukestel saartel plastmassist mehikesed. Imetabane hetk – minevik, olevik, tulevik – on üheks saanud, Autor on vaid kaasautor ja kõik on juhitav. Täpselt sama juhitav kui Jüri Ojaveri kullatud radiaatori puhul. Nii võib kogu väljapaneku läbi käia, sest “rütm värskendab vaikust nagu olemine hetkedevahelist ajalist tühjust” (Bachelard).
Ja ikkagi – kui kuraatorinäitused asendavad edukalt üldväljapanekuid, vajab skulptuur laiapõhjalist näitust. Kas nüüd just igal aastal, aga siiski.

REET VARBLANE