Kuuldavasti valiti hiljuti Tallinna Kunstihoonele uus juht. Kuuldavasti valiti selleks Reiu Tüür. Kuuldavasti oli kandideerijaid teisigi ja kohaliku kunstimaailma vererõhk püsis juba mõnda aega keskmisest kõrgem.
Tallinna Kunstihoone on üks olulisemaid näitusepindu Eestis, selle asutuse juht järelikult meie kunstielu üks olulisemaid tegijaid. Kui endise KH juhi lahkumine kodumaalt võeti vastu ajakirjanduse põhjendatult suure tähelepanuga ja sellega seoses esitati kõrgelennulisi tulevikuplaane ka Kunstihoone arengute ja verevahetuse suhtes, siis aegamööda see huvi rauges ning asendus sündmuste arenedes peaaegu piinliku vaikusega. Sirp avaldas küll valiku kunstiinimeste (ja institutsioonide) Kunstihoone visioone, sisuline diskussioon aga jäigi olemata. Nüüd, kui otsused – kuuldavasti – tehtud, kuuleme ilmselt veel pikka aega justkui paisu tagant vallanduvat nägemuste, seisukohtade ja solvumiste jada. Tahtmatult tekib küsimus – miks alles nüüd? Nii keskse positsiooni täitmine on ometi üks viimase aja kunstipoliitiliselt olulisemaid otsuseid ja kahtlemata põrkusid siinkohal vastakad huvid ja nägemused. Miks siis ometi jääb mulje, et konkursi korraldajad ei võtnud toimunut täie tõsidusega, miks ei kujundatud konkursist sisulise kaaluga sündmust? Kultuuriavalikkus kuulis juba tehtud otsustest tuttavatelt kohvikutes või luges ainsana operatiivselt reageerinud väikese leviga maakonnalehest, otsustajad ise sellele ilmselt uudisväärtust ei omistanud. Ebakorrektse vormistamisega kahjustas Tallinna Kunstihoone nõukogu aga eelkõige oma otsuse tõsiseltvõetavust ning tegi nii “võitjale” kui “kaotajatele” edasise (koos)töö oluliselt raskemaks. Ka avalikkusega suhtlemine on kultuur ja vaikimisest võib välja lugeda manifestatsiooni. Ju siis Kunstihoone nõukogu ei pea avalikkust oluliseks, või ei peeta piisavalt oluliseks Kunstihoones toimuvat. Aga kui juba professionaalid kunstielu marginaalseks peavad, mida siis avalikkuselt oodata? Jääb ainult üle loota, et KH uus juht arvab teisiti. Siiski kahju, et Eesti kunstimaailma on valitsema jäänud kuulujutukultuur.

MARIA-KRISTIINA SOOMRE