Uus meedia rahva- ja elitaarkunsti vahel

pilt

Troy Innocent. Artefact. Vt. www.iconica.org.

26. – 31. X toimus Nagoyas rahvusvahelise elektroonilise kunsti assotsiatsiooni ISEA (the Inter-Society for the Electronic Arts) kord kahe aasta jooksul üle maailma läbi viidav sündmus. Oselejateks planeeriti 1500 inimest 30 maalt, peeti 200 ettekannet ja sündmusega kaasnesid satelliitnäitused Nagoya avalikes kohtades, galeriides ja muuseumides.

Kena oleks kirjutada, et Sirp saatis Jaapanisse meediakunsti sündmusest ülevaadet tegema. See toimus siiski Eesti Vabariigi ja samal määral ka oma kulul. ISEA teema käsitlemine ei ole Eesti ajakirjanduses ja Sirbiski uudne1, nüüd lisandub asjaolu, et sündmus/konverents/näitus on Eestile lähemale nihkumas 2004. aasta ürituse kaaskorraldamise kaudu.
Sündmusega seotud konverentsi- ja peamine näitusekeskkond paiknes Nagoya sadama-alal, sadamahoones ning installatsioonid ja performanceid endiste ladude ruumides. Arhitektuuritervikuks kujundatud kant näib nagoyalaste eelistatud ajaviitmiskohana. Nagu paljud samateemalised üritused, oli ka Nagoya ISEA omajagu haaramatu. Kui tahtsid kuulata ettekandeid, jäi nii mõnigi kunst nägemata. Ja kuna sellelaadseid festivale ja konverentse toimub laias ilmas alatasa, jääb vastavast teemast detailse ülevaate saamine lootusetuks ettevõtmiseks.
 
ISEA – Rahvusvaheline
Elektroonilise Kunsti Assotsiatsioon
ISEA puhul on lühidalt tegemist 1988. aastal loodud assotsiatsiooniga elektroonilise kunsti organisatsioonide ühendamiseks ja erialase info vahetamiseks. 1996. aastast oli peakorter Montrealis, 2001. aastast on see Hollandis. 1998. aastast toimub ISEA kogunemine biennaalina eri riikides, toetudes kohalikule võõrustaja-organisatsioonile, millega peakorter aktiivselt koostööd teeb. Põhimõtteliselt kuulub sündmus ühte kategooriasse ca 15 – 20 üle maailma toimuva uue meedia rahvusvahelise festivaliga. Eestist võib lähedaste tunnustega üritusi leida kaks-kolm.
ISEA festival on mõneti eriskummaline, sarnanedes olümpiamängude tüüpi marginaalse kultuuriala sündmusega, mille iseärasus on muutuv toimumiskoht, kuhu eri paigust kohale sõidetakse. Nii nagu olümpiamängud toimivad tundmatute kohtade “kaardilekandjatena” ja majanduselu edendajatena, nii peaks ka ISEA üritus tõstma paiga “kvalitatiivset tõusu” – antud juhul uue meedia teadlikkuse alal. Eestis on paraku lood kurvad isegi kaasaegse kunsti alase üldrahvaliku ja ka “intellektuaalide” tolerantsi/kompetentsiga, kõnelemata spetsiifilisemast “uuest meediast”. Kuid ehk on sellel hoopis suurem haakumisvõimalus interneti ja arvutiasjanduse toel? Uue meedia nädalalõpulehtede ja internetiportaalide erid on ammu lugeda.
Uue meedia kunstiloome ja -uurimise, siis “elitaarne” territoorium toetub suures osas kunsti ja eriti XX sajandi kunstiajaloo tundmisele. Soodsaimas positsioonis on interdistsiplinaarse lähenemisega kunstnikud, graafilised ja multimeedia disainerid ja kunstiajaloolased. Tekstiproduktsioon uue meedia valdkonnas on märkimisväärne, et mitte öelda määratu, ja kõik kibelevad rongi peale, ehk oma kirjatükke, kunstiteoseid ja kuraatoriprojekte üllitama.
Uue meedia rahvakunstitasand on vigisevad telefonid meie taskutes, mis muutuvad järk-järgult hübriid-mobiilseks ID-kaardiks ja kontoriks, sisaldades video- ja fotokaamerat, märkmikku, telefoni ja arvutit, muust rääkimata. Jaapanlaste argipäevas on digitaalfotoaparaat ja mobiil ühendatud J-Phone’i telefonidesse, mis paistavad igal koolilapsel käes olevat. Siin reklaamivad Ericsson ja Nokia digifotoaparaadiga telefoni kui uuendust ja hüpet. Jaapani neiu teeb peegli puudumisel endast digipildi, et soengut kohendada, siis uuesti, et muudatustes veenduda – nõnda J-Phone’i toodangut reklaamitakse.
Orai
Sümpoosioni teemanimetus oli “Orai”, mis tähendavat Jaapanis minekut ja tulekut, kommunikatsiooni ja kontakti, nagu ka tänavaid ja liiklust. 200 aastat tagasi olevat Nagoyas kirjutatud raamat “Nagoya [Orai]”, mida kasutati tekstiraamatuna õpetamise ja kirjutamise jaoks. “ISEA 2002” püüdis selle korraldajate sõnul luua uut teksti elektrooniliselt võrgustatud ühiskonnas.
Mitmed ettekandjad püüdsid “Orai’ga” omal kombel suhestuda. Kuigi konverentsi alateemasid oli kümmekond ja enam, jaotaksin suuliselt esitatu nelja valdkonna vahel: teoreetiliste ja keeleliste finessidega tegelevad ettekanded; ühiskonnas või kunstis meediavahendite rakendamisega seotud projektid ja ülevaated nendest; nn. meediaarheoloogia valdkond, siis kultuurilised tehnikad ja vahendid, mida võib digitaalse meedia eellasteks lugeda, ja teemad, mis seotud kunsti ja meedia ajalooga, kus suhestutakse XX sajandil pooleli jäänud aruteludega avangardi üle (küsimused, kas uus meedia saab olla avangardne, kas selles on midagi “uut”), samuti arutelud, kus juureldakse uue meedia kunsti staatuse üle etableerunud kunstimaailmas.
Paljud ettekanded olid omajagu rabedad ja toored, millest tervikuna paistab välja, et kaevandatakse rasket teooria-maaki, selle rikastamise ajastu seisab alles ees.
Rachel Schreiberi ettekanne “The (True) Death of the Avant-Garde” (“Avangardi (tegelik) surm”) vaagiski avangardi teemasid. Teatavasti on seda puudutanud Lev Manovich oma raamatus “The Language of the New Media”, kõneldes 1990ndate uuest meediast kui 1920ndate avangardiprojekti jätkust. Tema väitel on 1990ndatel digitaalkunstis aset leidnu juurtega kinni sajandi alguse uuendustes. Schreiberi jutt oli sellega mõneti sünkroonis, viidates ka teatavatele uue meedia olemuslikele tunnustele nagu kordus ja autori tähtsuse kadumine, mis peaksid mitte-avangardsust piisavalt tõestama. Avangardi mõiste seos uue meediaga tuleks kustutada, see on kaasaegsete kunstide laiendus, mis oli omane sürrealismile, feminismile, kontseptualismile. Kõnelemine uue meedia avangardsusest ja uudsusest on pigem praegune hype, tegijate ja valdkonna müümise viis.
Philippe Codognet’ juhitud arutelul “Is Digital Art Contemporary?” (“Kas digitaalne kunst on kaasaegne?”) küsiti, kui palju on siis etableerunud ja institutsionaalses kunstimaailmas korraldatud uue meedia näitusi. Neid võib üles lugeda kahe käe sõrmedel. Prantsusmaal on igal kümnendil toimunud 1 – 2 elektroonilise kunsti näitust, olukord olevat kurb, uut meediat ei taheta vastu võtta. Kas peaks olema mingi strateegia, et seda lõhet ületada? Et muuseumid on artefaktikesksed, asjakesksed. Aga kunst ei ole kunagi olnud asjade tegemine. Mõelgem meediakunstis kuumale immersionile, mis tähendab siis kunstiteose sissetõmbavat-imevat võimet. Seda võib täheldada juba antiigi seinamaalingutes ja ruumikujundustes, kus illusoorne ja reaalne ruum omavahel läbi põimiti, või baroki laemaalides, kus seinte arhitektuurielemendid olid edasi maalitud.
Arutelus osalenud George Legrady arvas, et tuleb lihtsalt oodata, kuni institutsionaalne kunstimaailm neelab uue meedia, nagu see juhtus fotoga 1970ndate lõpus – see on aja küsimus.
Arutelu oli omajagu silmakirjalik. Ka uue meedia kunstimaailm on piisavalt etableerunud, eksisteerivad statsionaarsed muuseumid, nagu ZKM Karlsruhes, Ars Electronica Linzis, ICC Tokyos, omad klassikud ja “isakesed”. Kunstikõrgkoolides on uue meedia osakonnad ja eksisteerib uue meedia kõrgkoolegi, rääkimata igasugu laboritest ja keskustest. Lisada võib paarkümmend rahvusvahelist meediafestivali, mille läbiviimiseks töötavad aastaringselt kontorid. Ka etableerunud kunstimaailma suurüritustel võib leida uut, nagu on märgata olnud Veneetsia biennaalil ja “Documental”. Kuigi viimane “Documenta” oli pigem videokeskne, maksab meenutada video aktsepteerimist juba 1970ndate lõpu “Documenta’del”. Nõnda et uue meedia mainstreamiks muutumine ei ole mägede taga ja võitlus positsioonide nimel uues hierarhias on alanud (sellest ei räägitud, kuna arutlejad on ka ise positsioonimängude subjektid). Arusaadavalt panevad maailmas asja paika “power, money and technology”.
 
ISEA ja Eesti
Ürituse huvitavaim episood oli ISEA üldkoosolek, kus kaaluti assotsiatsiooni olukorda muutunud maailmas ja edasisi plaane ning asuti metatasemele ehk iseennast vaatlema. Arvamusi olid igasuguseid. Veteran Roger Malina arvates on assotsiatsioon sügavas eksistentsiaalses kriisis nii sisu kui vormi osas. Autoriteedi hinnangutele reageeris paindlikult Tapio Mäkela, püüdes säilitada positiivset atmosfääri ja etteheiteid kummutada. Mäkela on 2004. aasta ISEA festivali programmijuht ja temal on koostööõhkkonna säilitamisel mõistagi kõige suurem roll. Inimeste aruteluvalmidus ja aktiivsus jättis koosolekul reipa mulje, tegu oli isikliku arvamuse kandjate ja tulevikust huvitatutega.
Eesti esindus Nagoyas oli igati väärikas: kunstiakadeemiast Ando Keskküla, Mare Tralla ja Andres Kurg, allakirjutanu oli kunstnikuna (oma tööde, mitte töökoha tõttu). 2004. aasta üritus püütaksegi läbi viia Soome, Rootsi ja Eesti koostöös augusti pimedatel õhtutel. Eestist on kontaktpartneriteks Eesti Kunstiakadeemia ja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, nemad viivad läbi “Eesti osa”. Näituse koordinaator on Sirje Helme ja peaprodutsent Liisa Pakosta. Täpsemat infot soovitan hankida internetiaadressilt http://www. isea2004.net.
Aasta 2004 on peaaegu et järgmisel nädalal ja kui küsisin Nagoyas Keskkülalt, et mida üritus Eestile annab, peale korraldajate kogemuse, siis arvas rektor, et ilmselt tuleb koostamisele retrospektiivne Eesti meediakunsti näitus. Üritus on planeeritud meeleolukaks konverentsiga laeval, mis peaks sõitma Stockholmi – Tallinna – Helsingi vahel.
Huvitav ongi, et neid riike ühendav Läänemeri oma valu (mõelgem “Estoniale”) ja iluga ei ole kokkusaamise piirkonnana asustatud. Ei ole üllatav erilaadsete ürituste kavandamine “vesisele” teljele: ISEA oma kõrvale võiks tuua kunstiharidusega seotud õpetajate ja kuraatorite kongressi “InSEA on SEA – Navigating New Waters” järgmise aasta augustis, http://arted.uiah.fi/insea/inseaonsea/.
Tokyos ei olnud kõik endine. NTT privaatne meediamuuseum ICC Tokyo Opera Citys http://www.ntticc.or.jp/ oli poole võrra kokku tõmmatud kompanii jagunemise ja ülalpidamiskulude vähendamise tõttu. Eksponeeritud olid performancei ja meediakunsti rühmituse Dumb Type tegemised. Rühmitus andis muide alles eelmisel kuul etenduse Tartus – http://www.tants.ee/dumbtype/dumbtype.html.

RAIVO KELOMEES

1 Vt. 1995. a. Montrealis toimunud ISEAst: Raivo Kelomees, Vahtrasiirup ja elektrooniline kunst. – Kultuurileht 27. X 1995.