Norra on hädas ooperiteatri ja kunstimuuseumiga. Kas tõesti?

Laupäevases 2. II Kuku raadio “Keskpäevatunnis” said kaks stuudios viibijat, Hans. H. Luik ja Tõnis Palts kolmandalt, eemalviibivalt Tartu aselinnapealt rõõmustava teate Norrast. Üllatav-üllatav – Norras polevatki ooperiteatrit ning käivat suured vaidlused selle ehitamise ümber. Norrakaid panevat muretsema kahtlus, et esialgu pakutud 4 miljardi Eesti krooni asemel kasvab ehituse maksumus tunduvalt suuremaks. Luik ja Palts said kondi hambu ning hakkasid kahtlustama samasugustes mahhinatsioonides Eesti Kunstimuuseumi kavandatavat ehitist. Muinsuskaitseline pank ja lammutatavad sõjaväehaiglad Lasnamäe nõlval jäid neile kui teadlikele kodanikele niikuinii lisaks südame peale kripeldama. Luik teadis veel lisada (millest paistis läbi teatud annus kahjurõõmu), et rikastel norrakatel pole oma kunstimuuseumigi. Nähtavasti on TOP-i müümise/mittemüümise tunnusteema asendunud nendes laupäevastes minutites kavandatavale kunstimuuseumile kantsiku näitamisega. Luige antipaatia kunstigaleriide suhtes pärineb ehk enam asfaldijoonistuste võistlusest õpingute ajal Tartu ülikooli Pälsoni ühiselamu ees, mille korraldamise eest ta ühikavanemana organite ees vastust andma pidi.
Siiski oleksid lugupeetud saatejuhid, kes aegade jooksul on ilmselt olnud suutelised rahastama oma puhkusepäevi Norras, võinud kodutöö korras tutvuda Norra kultuurilooga, kasvõi kiirelt kätte tuleva Interneti vahendusel. Nimelt on Norra rohkem kui 500 muuseumi seas 60 kunstimuuseumi. Nende Rahvusgalerii pealinnas Oslos asutati 1837. aastal. Juba 1882. aastal avati selle ekspositsiooni jaoks spetsiaalselt ehitatud hoone (arh. Adolf Schirmer), mida on hiljem pidevalt laiendatud. Seal on eksponeeritud enamuses norra kunst (E. Munch!), aga ka Euroopa kunsti II maailmasõjani. Oslos on ka hilisema kunsti kogusid eksponeeriv moodsa kunsti muuseum. XX sajandi algusaastail ehitati ka omapärases norra juugendstiilis Rahvusteatri hoone. Erinevalt Estonia teatrist on see jäänud norra kultuuris tugeva sõnalavastusliku teatri käsutusse. Alates 1958. aastast pidevalt tegutsev Norra Kuninglik Ooper ja Ballett on maailmas tuntud, aga nende püsihoone on tänaseks kitsaks jäänud. Seega on jutt neli miljardit krooni maksva uue teatrihoone püstitamisest, milline idee on ju Eestis ammu maha maetud.
Seega on “Keskpäevatunni” kommentaarid kultuuriehitiste teemal tunduvalt vähem väärt kui käsklus “Nutt ja hala!” filmis “Arabella”. 

ENRIKO TALVISTU