|
|
|
Maalimine pole kunst, mis lubab teha kõike
“Maal 2002” Tallinna Kunstihoones
Süvenedes praeguse maali ülevaatenäitusesse Tallinna Kunstihoones, meenub Georges Braque’i väide: “Tuleb alati meeles pidada, et maalimine ei ole kunst, mis lubab teha kõike”. Just seetõttu on ka antud väljapanek sümpaatne – maalikunsti pole asutud defineerima video-, foto-, või kõikvõimalike digitaalsete vahendite abil (nagu seda juhtub viimasel ajal graafika ja skulptuuriga), vaid teos manipuleerib ikka kanoonilise värvi- ning alusmaterjaliga. Näituse kujundajatena on Tiina Tammetalu ja Erkki Kasemets jõudnud arvestatava resultaadini. Väljapaneku üldmuljes torkab silma mõningane ruuminappus. Kasinat hingamisruumi kompenseerib piltide hüplev paigutus, mis meenutab visuaalselt elektrogardiogrammi, aga mõjub kokkuvõttes positiivselt. Näituse dünaamilist ja igas mõttes mitmedimensioonilist olukorda põhjendab ka tõsiasi, et sel aastal puudub ühtne teema ja tihtipeale ületähtsustatud kontseptuaalsus. Kujundajad oleksid justkui lähtunud Daniel-Henry Kahnweileri 1961. aasta raadiointervjuu kuldsetest sõnadest: “Kui maalikunst on kiri, nagu ma väidan, on selge, et iga kiri on kokkulepe. Järelikult peab seda kokkulepet tunnustama, seda kirja õppima”. Sellises visuaalses lingvistikas on omavahelisele kokkuleppele jõudnud ka Tammetalu ja Kasemets, luues ka osavaid kompromisse piltide atmosfääris, kus kõrvuti olid eksponeeritud Tjika Rebase müstifitseeritud ristsõnamängud, Sigrid Uiga realistlik maastik ja Rein Kelpmani jõulist ekspressionismi väljendav töö. ?ürii karmi ja õiglase, kuid kindlasti ka subjektiivse valiku tõttu on näituselt välja jäänud mitmed marginaalsed kunstigurud (Sorge), nüüdseks juba ajaloolise “Sobolevi märatseva kamba” liikmed, aga ka mõned aktiivsed ja tunnustatud nimed eesti maalikunstis (Kristiina Kaasik). Eksponeeritud on aga noored ja vitaalsed pintslihoidjad Tallinnast, Tartust, Pärnust. Seda suundumust võib illustreerida hüüatusega Marko Mäetamme pildiallkirjalt: “Ooh Baby! I’m postively shocked!”. Uue põlvkonna arhitekt-kunstnikku esindab August Künnapu, kelle naivistlikult sürreaalsed maalid äratavad tähelepanu eelkõige teravmeelse sisu tõttu. Poleemikat tekitab ka (non)grataka Chintise radikaalne kollaa? “Jumal all paremas nurgas”. Vaieldamatult omanäolise ja originaalse pildikeele poolest torkab silma Alice Kase “Tahmaluuk”. Kujunduslikult oleks kahest taiesest koosneva teose puhul tahtnud ehk näha monumentaalset piginägu luugi ees, aga mitte distantseerununa eemal seinas. Omamoodi tendentsiks ja ajastunäitajaks võib pidada aga tõsiasja, et ükski kunstnik ei tegele ei subkultuuri vägivaldsuse ega agressiivse grafiti imiteerimisega. Erandiks on Jaan Elkeni didaktiline maal, kus visuaalne oponeerib verbaalsele, kuid seegi kuulub tsiviliseeritud subkultuuri hulka. Rafineeritud religioosset popkultuuri esindavad Mall Nukke ja Marko Mäetamme eksistentsiaalseid ideid reflekteerivad teosed. Religioosse absoluudi ja Jumala ning Kuradi kumamine läbi nähtavate vormide on loovutanud koha tinglikule pseudoreaalsusele. Sealjuures on positiivne, et töödes puudub rõhutatult poliitiline alatoon ja mõne aasta tagune massiline mäng euroimagoga. Kadunud on ka kõikehõlmav mäss ja ideoloogiline opositsioon päevakajalistele küsimustele. Tundub, et maalikunstis on üleminekuprotsessid möödas. Pole enam tähtis liikuda metropolist perifeeriasse ja esitada oma töid maanteedel, nagu seda tegi Andrus Joonas, adekvaatse sõnumi võib maalispetsiifiliste vahenditega edasi anda ka näitusesaalides. Tundub, et eesti maalikunst on vabanenud jäljendamisalti alaealise seisundist. RIIN KÜBARSEPP
|
