Näitleja kui märk 
Vaariku farsiharjutus koduteatris

See ei ole see Cooney, kellega eesti farsisõbrad on mitmekordselt tuttavad, vaid tema poeg. Ja poeg on esialgu lahjem kui isa. Kogu tükk rajaneb ainsamal võttel, mida meeletuseni ekspluateeritakse. Tõsi, see võte on teatrikomöödia üks alustalasid. Sellel rajanevad pea kõik Shakespeare’i komöödiad. Asi seisneb isikute äravahetamistes. Kedagi peetakse kelleski, keda too tegelikult ei ole, ja sellest johtub ebaadekvaatne käitumine. Ja nalja tuleb kui käisest. “Rahauputuses” ei jää naljakohtade vahele praegu õhku. Osalt on põhjuseks näitlejate esialgne ebakindlus, mistõttu dialoog jookseb kohati kokku, sündmusi ei mängita suureks jms.
Et kirjutatakse tükke, kus iga repliik peab naerutama, viitab teleesteetika jätkuvale pealetungile. Sest eks ole “Rahauputuse” protokujuks TV-naljashow’d, kus iga repliik peab lõikama. Selle allakriipsutuseks lastaksegi iiveldama ajavaid kaadritaguseid rõkatusi. Publik aga hakkab teatriski arvama, et ju vist nii peabki olema. Igatahes muutusin ma esimese vaatuse ajal lausa õnnetuks, sest kõik tundus nii ajuvaba ega ajanud üldse naerma. Hea siiski, et teiseks vaatuseks jäin. Abielunõustaja lõi teravusi, sest seksiga sugeneb koomikasse alati lisadimensioon. Lõppeks on pooled lavalolijad ka staarid (“Tõnisson traditsiooniliselt “tummine”, Malmsten jälle vemmal, näe, Zorro kah laval” jne.) ja kokkuvõttes ikka midagi kujunes.
Aga tõeliselt huvitav oli kogu etenduses üks episood. See oli siis, kui juba päris lõpupoole tuli esimest korda lavale Ita Ever. Ja huvitav oligi just see tema tulek, sest mängida pole tal seekord pea midagi, peamiselt deus ex machina taoline lõpp välja kuulutada. Aga kui ta tuleb, siis miski läbistab publikuridu ja saal nagu elektriseerub. Sel hetkel aktualiseerus publiku teadvuses see, mida Ever on meie komöödiateatris korda saatnud. Jätkem praegu kõrvale, mis on nonde arvutute farsside suhe tõsisema tööga, mida Everil ei ole kahjuks nii palju olnud. Rõhutagem, et komöödias on ta olnud hiilgav. Ja sellest sündiski teatrisotsioloogiline-publikupsühholoogiline fenomen. Lavale ei tulnud näitleja, vaid märk, tuli ikoon, ja sellest piisas, et publik vaimustusse ajada. Ever ei pidanud üldse midagi tegema, aga publik tõusis tagajalgadele. Sihukest hetke tasub vaadata. 

MIHKEL MUTT