Inimene on üles leitud!
Vanemuise teater on kasutanud lavastajana värsket
verd välismaalt ning ikka ja jälle variseb kokku müüt Tartu tolmunud
kombinaatteatrist. Soomlase Mikko Viherjuuri lavastatud saksa klassiku
näidendis ei leia mingit kostüümidraamat ega mõttetut publikusse
õhkamist, mis kahtlemata nii mõnelegi seostub sõnaga “klassika”.
Selle asemel on hoopis efektne minimalism ja kaasaegne mõte, mida muu
hulgas annavad edasi ka tasemel näitlejad.
Visuaalselt on lavastus ilmselt praeguse eesti teatri üks mõjuvamaid.
Lavaruumi mahub vaid suur ratastel liigutatav paneel, mille
funktsionaalsus on imepärane. Selle abil muudetakse ruumi suurust ning
sellega ka mõju vaatajale. Samuti on ääretult lihtne muuta kiirelt
mängupaiku ning ka stseeniks vajalikku atmosfääri. Siinkohal on oluline
kunstnikutöö (Ann Lumiste) loomulikult koostöös lavastajaga.
Lavastuse värvid on ainult must ja punane, pisikesed valged detailid ja
kolm halli kostüümi välja arvatud. Ülalpool kirjeldatud paneel ongi
ühelt küljelt must, teiselt punane. Ka kostüümid on kujundatud
ideaalse (ajatu) stiilitundega ja tähendusliku värvigammaga. Nii kindla
värvikontseptsiooniga lavastust eesti teatrites meelde ei tulegi, vahest
ehk Tiit Ojasoo “Armastusega ei naljatleta” Draamateatris. Vanemuise
lavastuse puhul hakkavad mõtted kohe liikuma värvisemantika suunas.
Punane kui ohu värv, kui vihkamine, kirg, iha. Aga ka punane kui
armastuse värv. Must kui universaalsus, kui süngus ja põhjatus. Ning
nende kahe värvi terav vastuolulisus. Kõik need märksõnad oma
kontrastsusega kehtivad ka lavastuse puhul. Põhjendamatust ja
juhuslikkust lavastaja Viherjuuri endale lubanud ei ole.
“Kontrastsus” ongi lavastuse üks paljudest märksõnadest; tuleneb
see muidugi romantismiaegsest näidendist endast. Kõrgemast seisusest
noormehe armastus kodanikusoost neiu vastu kui näidendi pealiin, kõrvale
must-valged head-halvad tegelased. Ka lavastuses on must-valget skeemi
rõhutatud, aga üheülbalisus ei domineeri labaselt. Uudsus peitub
arusaamas, et rõhutatud must-valgus võib tõesti olla peen, põhjendatud
ja nüansseeritud.
Nagu juba mainitud, mängib olulist rolli lavastuse visuaalne külg.
Kirjeldan veel paari väikest efektset detaili. Presidendi sekretär Wurmi
(Indrek Taalmaa) soeng turritab kui kuradil, rõhutades tegelase üdini
minevat kurjust. Presidendi ja tema sekretäri söömaaeg koosneb liua
peal toodavast “tulepraest”, mida siis “pahad” tegelased endale
taldrikusse tõstavad. Kujundi staatusesse tõstetakse ka hõbedased
ketid, mis toimivad kahes funktsioonis – peksmisriistana ning presidendi
armukese Leedi Milfordi (Piret Simson) käevõruna. Ketid muutuvad
ahelateks nii kurjade kui heade kätes, millest lahtirebimine nõuab
peaaegu üleinimlikku meelekindlust ja tahtejõudu.
Lavastus üllatab ka oma suhtelise kehalisusega. Pean eelkõige silmas
armastajate Luise (Marika Barabanštšikova) ja Ferdinandi (Tambet
Tuisk) stseene. Väga plastilised stseenid, kus kehaga öeldakse
rohkem kui sõnadega ning see juba on midagi muud kui tavapärane klassika
interpretatsioon lubaks. Kehalisuse tipuks lavastuses on kindlasti
Ferdinandi ja atašee von Kalbi (Janek Joost) võitlusstseen – ei
mäleta statsionaarse teatri lavalaudadel nii efektselt teatraalset
võitlust, selle elamuse eest suur tänu stseeni seadjale Indrek
Sammulile.
Järgmine oluline märksõna Vanemuise lavastuse puhul on “atmosfäär”,
see ähmane ja palju ekspluateeritud termin, siinkohal küll rohkem
tähenduses “energia”. Lavastus on terav ja sädelev paljuski tänu
näitlejatele. Lavastaja on mitmes intervjuus öelnud, et Tambet Tuisk on
Ferdinandi rolliks kui loodud. Sama mõte tuleb ka vaatajana saalis
istudes. Tohutu energia ja veenvus, mida näitleja laval üles näitab, on
imetlusväärne. Pärast etendust jäi kummitama ka Piret Simsoni mileedi
roll. Väliselt staatiline, aga sisemise energia ja ärevusega mängitud.
Vanemuise lavale on niisiis toodud kaasaegse mõttega klassika.
Käsitletakse inimlikkuse või pigem inimese otsingut meie
materiaal-tehnilises maailmas. Puudutav. Paralleel tekib näiteks
skandinaavia teatriga, kus klassikat lavastatakse küll ja küll, kuid
moderniseeritakse sedavõrd (mobiiltelefonid, ülikonnad, hiphop-riietus),
et mõte kaob ning vaatajatele antakse tarbida vaid kest. Lavastus “Salakavalus
ja armastus” on liigutav traagiline armastuslugu, kus humanistlike
mõtetega Ferdinand ei ole mitte pelk idee eest võitleja, vaid üles on
leitud inimene. Etendus kestab vaid 2 tundi ja 10 minutit, seega igati
sobiv kultuuriinvesteering tänapäeva kiires maailmas.
MADLI PESTI
|