Inimene on üles leitud!

Vanemuise teater on kasutanud lavastajana värsket verd välismaalt ning ikka ja jälle variseb kokku müüt Tartu tolmunud kombinaatteatrist. Soomlase Mikko Viherjuuri lavastatud saksa klassiku näidendis ei leia mingit kostüümidraamat ega mõttetut publikusse õhkamist, mis kahtlemata nii mõnelegi seostub sõnaga “klassika”. Selle asemel on hoopis efektne minimalism ja kaasaegne mõte, mida muu hulgas annavad edasi ka tasemel näitlejad.
Visuaalselt on lavastus ilmselt praeguse eesti teatri üks mõjuvamaid. Lavaruumi mahub vaid suur ratastel liigutatav paneel, mille funktsionaalsus on imepärane. Selle abil muudetakse ruumi suurust ning sellega ka mõju vaatajale. Samuti on ääretult lihtne muuta kiirelt mängupaiku ning ka stseeniks vajalikku atmosfääri. Siinkohal on oluline kunstnikutöö (Ann Lumiste) loomulikult koostöös lavastajaga. Lavastuse värvid on ainult must ja punane, pisikesed valged detailid ja kolm halli kostüümi välja arvatud. Ülalpool kirjeldatud paneel ongi ühelt küljelt must, teiselt punane. Ka kostüümid on kujundatud ideaalse (ajatu) stiilitundega ja tähendusliku värvigammaga. Nii kindla värvikontseptsiooniga lavastust eesti teatrites meelde ei tulegi, vahest ehk Tiit Ojasoo “Armastusega ei naljatleta” Draamateatris. Vanemuise lavastuse puhul hakkavad mõtted kohe liikuma värvisemantika suunas. Punane kui ohu värv, kui vihkamine, kirg, iha. Aga ka punane kui armastuse värv. Must kui universaalsus, kui süngus ja põhjatus. Ning nende kahe värvi terav vastuolulisus. Kõik need märksõnad oma kontrastsusega kehtivad ka lavastuse puhul. Põhjendamatust ja juhuslikkust lavastaja Viherjuuri endale lubanud ei ole.
“Kontrastsus” ongi lavastuse üks paljudest märksõnadest; tuleneb see muidugi romantismiaegsest näidendist endast. Kõrgemast seisusest noormehe armastus kodanikusoost neiu vastu kui näidendi pealiin, kõrvale must-valged head-halvad tegelased. Ka lavastuses on must-valget skeemi rõhutatud, aga üheülbalisus ei domineeri labaselt. Uudsus peitub arusaamas, et rõhutatud must-valgus võib tõesti olla peen, põhjendatud ja nüansseeritud.
Nagu juba mainitud, mängib olulist rolli lavastuse visuaalne külg. Kirjeldan veel paari väikest efektset detaili. Presidendi sekretär Wurmi (Indrek Taalmaa) soeng turritab kui kuradil, rõhutades tegelase üdini minevat kurjust. Presidendi ja tema sekretäri söömaaeg koosneb liua peal toodavast “tulepraest”, mida siis “pahad” tegelased endale taldrikusse tõstavad. Kujundi staatusesse tõstetakse ka hõbedased ketid, mis toimivad kahes funktsioonis – peksmisriistana ning presidendi armukese Leedi Milfordi (Piret Simson) käevõruna. Ketid muutuvad ahelateks nii kurjade kui heade kätes, millest lahtirebimine nõuab peaaegu üleinimlikku meelekindlust ja tahtejõudu.
Lavastus üllatab ka oma suhtelise kehalisusega. Pean eelkõige silmas armastajate Luise (Marika Barabanštšikova) ja Ferdinandi (Tambet Tuisk) stseene. Väga plastilised stseenid, kus kehaga öeldakse rohkem kui sõnadega ning see juba on midagi muud kui tavapärane klassika interpretatsioon lubaks. Kehalisuse tipuks lavastuses on kindlasti Ferdinandi ja atašee von Kalbi (Janek Joost) võitlusstseen – ei mäleta statsionaarse teatri lavalaudadel nii efektselt teatraalset võitlust, selle elamuse eest suur tänu stseeni seadjale Indrek Sammulile.
Järgmine oluline märksõna Vanemuise lavastuse puhul on “atmosfäär”, see ähmane ja palju ekspluateeritud termin, siinkohal küll rohkem tähenduses “energia”. Lavastus on terav ja sädelev paljuski tänu näitlejatele. Lavastaja on mitmes intervjuus öelnud, et Tambet Tuisk on Ferdinandi rolliks kui loodud. Sama mõte tuleb ka vaatajana saalis istudes. Tohutu energia ja veenvus, mida näitleja laval üles näitab, on imetlusväärne. Pärast etendust jäi kummitama ka Piret Simsoni mileedi roll. Väliselt staatiline, aga sisemise energia ja ärevusega mängitud.
Vanemuise lavale on niisiis toodud kaasaegse mõttega klassika. Käsitletakse inimlikkuse või pigem inimese otsingut meie materiaal-tehnilises maailmas. Puudutav. Paralleel tekib näiteks skandinaavia teatriga, kus klassikat lavastatakse küll ja küll, kuid moderniseeritakse sedavõrd (mobiiltelefonid, ülikonnad, hiphop-riietus), et mõte kaob ning vaatajatele antakse tarbida vaid kest. Lavastus “Salakavalus ja armastus” on liigutav traagiline armastuslugu, kus humanistlike mõtetega Ferdinand ei ole mitte pelk idee eest võitleja, vaid üles on leitud inimene. Etendus kestab vaid 2 tundi ja 10 minutit, seega igati sobiv kultuuriinvesteering tänapäeva kiires maailmas.

MADLI PESTI