Schiller on surnud!

6.jpg (10770 bytes)

“Salakavalus ja armastus”. Proua Miller – Külliki Saldre, Miller – Ao Peep, Luise – Marika Barabanštšikova. Rein Urbel

Friedrich Schiller, “Salakavalus ja armastus”, tragöödia kahes vaatuses. Tõlkija Hannes Villemson. Lavastaja Mikko Viherjuuri (Soome), kunstnik Ann Lumiste, võitlusstseenid Indrek Sammul (Tallinna Linnateater). Osades Tambet Tuisk, Marika Barabanštšikova, Piret Simson (Ugala), Ao Peep, Jüri Lumiste, Indrek Taalmaa, Janek Joost, Külli Saldre, Heikki Haravee, Helena Merzin. Esietendus 9. märtsil Vanemuise väikeses majas.
...ja vaatajad on kogunenud kadunukese ärasaatmisele. Just selline tunne võib saali saabuvat vaatajat vallata, kui ta näeb enne etenduse algust lava eesserval laiutavat seinasuurust musta ristkülikut, millele on projitseeritud Schilleri täispikk nimi. Nagu hiigelmõõtmetes mustast marmorist hauakivi – ainult sünni- ja surmadaatumid puuduvad.
Nüüd kogutakse viimasedki vaatajad saali ja natuke aega mängib muusika. Alles siis kustuvad tuled ja sündmused laval hakkavad hargnema. Justkui filmis: mustal taustal tiitrid ja neid saatev muusika, enne kui film ise pihta hakkab. Muusikaline kujundus on kogu etenduse vältel filmilik, näiteks juhatab stseenid sageli välja paarisekundiline meloodiajupp vmt. Nii et tegemist ongi filmiga! Aga millisega?
Kavalehel tsiteeritakse muidu põhiliselt Soomes tegutseva üsna eduka lavastaja Mikko Vahejuuri sõnu, mis lubavad kammervarianti, “mille õrnus ja jõud loodetavasti Tartu publikut liigutab”. Aga heas mõttes kammerlikkust, intiimsust, komforti, viimistletust ja otsapidi dekadentsi ulatuvat hoolimatut väljapeetust, võib leida vaid laval liikuvaid aadlikke kehastavate näitlejate kostüümides ja grimmis. Lavakujundus on minimalistlikult lakooniline, puhastes värvides. Laval on puidust musta värvi toolid ja laud. Ja kaks suurt musta värvi seina või paneeli. Neist üks on teisaldatav, osutub teiselt poolt erepunaseks ning sellega tekitatakse lavale dünaamiline ruum. Seina liigutavad nimetud punasesse riietatud tegelased, kes esinevad ka president von Walteri sõduritena ja sobivad sellistena sümboliseerima inimlikkusele ja armastusele vastandatud kurjust vmt. Ning seda seina ei liigutata mitte ainult stseenide vahetudes kui ruumivahetuse markerit – mehed punases panevad seina liikuma ja tegelased peavad liikuma vastavalt sellele ka stseenide sees. Lavakujunduses ja värvilahenduses on seega ilmselgelt sümbolijõudu. Ent see ei tee lavastusest veel kammerlikku.
Niisiis, filmiks ei ole mitte sugugi näiteks davidlynchilik punasesse brokaati mähitud mõistatuslikku maailma kujutav barokne müsteerium vmt. On lihtne teleteaterlik kiredraama, kuigi jah, põhjamaiselt maitseka minimalismi joontes disainitud. Mängustiil on seebi omaselt afektiivne, tegelased üsnagi tüüpilised. Vaid Indrek Taalmaa mängitud Wurm on tegelane, kelle kuju paneb mõtte liikuma. Alguses näib ta lihtsalt õelutseva kompleksides hädavaresena. Siis kaine intriigitsejana, loogikuna, presidendile võrdse kaaslasena. Ning lõpuks osutuks see presidendi sekretär justkui halliks kardinaliks, kes on algusest peale manipuleerinud juba lausa presidendi endaga. Lavastuses on küll õrn võimalus küsimuseks, kes on Wurm tegelikult, mis temas toimub, mida ta Luise vastu õieti tunneb. Sest tema ju külvab lavamaailma kaose, tema pisikestel plaanidel on ettearvamatult traagilised tagajärjed. Aga seda küsimust ei küsita, ei esitata ka lõpustseenides, kui konkreetselt president näeb oma sekretäri kõige põhjustajana. Kirgliselt kukutakse vaid üksteist süüdistama stiilis “sina süüdi oled, oled jah, oled küll, voh”.
Niisiis keskendutakse lavastuses õilsa Ferdinandi kangelaslikule õhklemisele ja tema papa nii põhjatule kurjusele, mis õigupoolest ei paku mingit pinget. Muidugi on tänases seerias veel haaravaid võitlusstseene, mõõdukalt erootikat, armuavaldusi ja needmisi. Lõpuks on laval stiilikohaselt surnud tegelased.
Lavastaja on vaimustunud Schilleri tekstist ja nii järgib ta truult näidendi autori ideed ega vaevu otsima midagi konkreetsemat naiivsest must-valgest vastandusest. Schilleri maailma lavaletoomine on tema missioon. Ja see ongi suurim puudus. Näidendina on see maailm juba olemas, milleks tuua lavale mõttetu koopia, tekitada simulaakrum ja sellega Schillerit devalveerida. ““Salakavaluses ja armastuses” on kõrvuti nii hea kui halb,” nendib Vihejuuri kavalehel sügavmõtteliselt.
Kiitust saab Vihejuurile avaldada ladusa loo eest. Intriig käivitub nagu iseenesest ning pingestatud lugu kulgeb mõnusalt hoogsas tempos. Seda just esimeses vaatuses. Teise vaatuse alguse meeleoluks on üks suur hukk ja häving, mida saadab sentimentaalne nutt ja hala. Ning seda seisundit kantakse vapralt lõpuni. Lavastaja laseb näitlejatel esitada tüütut autoriteksti armastusest ja õnnetusest. Kahju küll, aga vähemalt laval ei kõla see kuigi mõttetihedalt ega poeetiliseltki. Etendus, mida siiani kandis põnev lugu oma intriigikudumistes, kaotab senise pinge. Tugevneb tunne, et no tekitame nüüd paar laipa ja lähme täna õhtuks laiali. Paratamatult on lavastus klišeelik, ja klišeelik on ka siinkirjutaja põhihinnang: see lavastus ei ütle mitte midagi uut, tähenduslikku ega sügavat ei salakavaluse, armastuse ega muu sellise kohta. Kahjuks mitte ka “Salakavaluse ja armastuse” või Schilleri kohta üleüldse, mida ehk ootasin. Ei avata tema loomingus mingit konkreetset, ammugi mitte uut võimalust. Uuenduslikkus jms. pole muidugi mingid universaalsed, esmased või olemuslikud kategooriad etenduse vastuvõtul, aga katarsist ka igatahes kahjuks ei kogenud.
Olgu, tegelikult on ilmselt tegemist konkreetsele sihtgrupile suunatud meelelahutusega. Sellisena väärib lavastus aplausi. Kokkuvõttes, arvestades eriti audiovisuaali kontseptsiooni ja efektset teostust, täpset ja puhast lavastajakeelt, loo kulgemise nauditavust ja ikkagi häid näitlejaid, ei ole ju tegu mitte mingil juhul halva lavastusega. Nii võiks ehk seda soovitada esiteks lihtarusaadavat ja meelelahutuslikku kultuuri otsivatele ja kvaliteeti väärtustavatele keskklassiinimestele (kavalehel nimetataksegi lavastust kodanlikuks tragöödiaks), teiseks romantismi, Schilleri jms. fännidele-humanitaaridele, kes leiavad alati mõnes detailis omas ringis diskuteerimisväärset. Ja kolmandaks sobiks lavastust vaadata kooliõpilastel, et saada kogemus klassikast elavas esituses. Viimase kontingendi üle oleks ilmselt eriline heameel ka teatritöölistel.

SILVER SIKK