|
|
|
Vesteldes Andrus Joonasega Punases majas “Aledoiast”
Istume sõna otseses mõttes sinu järjekordse näituse sees. Kuidas ise oma teose määratleksid? See on traditsioonilise maalikunsti ja performancei mix nagu ka erinevate ruumikogemuste mix – alates emaüsast ja lõpetades kodu kui kindlusega. See maal on keskkond, milles olen ise pool aastat sees elanud. Ja ilmselt sellepärast on tal teatud vägi, mälu ja mõju ning seepärast on “Punane maja” mulle ka väga tähtis. Sinu maali-installatsiooni nimi on “Aledoia 55 ehk Punane maja”. Millised on praeguse Vaala näituse ja eelmiste “Aledoia” maalide seosed? Kogu mu kunst keerleb kas “Aledoia” või kollase huntmehe teemade ümber. Need kaks peavad kunagi kohtuma. Ma lihtsalt nimetan oma teoseid aledoiadeks ja nummerdan neid. Visuaalselt sarnaneb Vaala “Punane maja” Raatuses toimunud “Aledoia” lillemaalinäitusega, kus olid samuti seksuaalselt väga pingestatud tööd. Mida üldse tähendab aledoia? Kuidas seda defineerida? Tegelikult on aledoia üks seisund või paik, kuhu tahaksin jõuda, omamoodi romantiline igatsus. Seda ei saa defineerida, sest ta on kõigi otsingute lõpp-punkt, mingi eesmärk, kuhu ma pole veel jõudnud. Aledoiade nummerdamine on juba piisav kompromiss. Siiski pole aledoia kontsept, kuigi teostes esineb tekst, mis koosneb juhuslikult meedias figureerinud fraasidest. Muuseas, arvuti “aledoia” sõnasse suhtuda ei oska. Tõlkides pakutakse välja naiste nimesid nagu Adele ja Adeelia, aga siis ongi arvuti mõistus otsas. Äkki on Aledoia hoopis kes? Ma ei tea. Pealegi on see konkreetne näitus välja mõeldud 9 aastat tagasi, enne kui ma Raatusest või Vaalast üldse teadsin. Elasin ju Pärnus. Kas üheksa aasta jooksul mõte hapuks ei lähe? Ei lähe, hoopis vastupidi. Kui inimesed on vanemad, siis on nad hapumad ja omavad seda, mida saab koguda ainult aja jooksul. Kiiremini pole see protsess võimalik. Nüüd on mul tunduvalt rohkem öelda ning omandatud rohkem tehnilisi oskusi. Oskan end maalis paremini väljendada, talletada maalile selle tegemise ja läbtunnetamise protsessi. Üheksa aastat ongi minimaalne aeg, et leida ideele optimaalne vorm. Pigem on mu varasem looming olnud eelmänguks “Punasele majale”. “Punases majas” püüdsin saavutada staadiumi, kus mõistan kogu seda elu müsteeriumi. Kas maalid maja seintel – naise suguelunditega sarnanevad objektid ja jänes ongi elu müsteerium? Alguses ma täpselt ei teadnud, mida ma akendele teen. Tavaliselt tuleb see töö käigus ja nii juhtuski. Naise suguelundites tekkis mingi korrapära, teatud tahumatus, igatsus ja ekspressiivsus. Selline on minu stiil ja otsustasin, et jätangi nii. “Punase maja” akendel pole sümboleid ega märke, pigem elu müstilise auraga kogemus. Jänes, ma kardan, saab tahtmatult ülisuure tähelepanu osaliseks, kuna näituse aeg nihutati just lihavõttepühade ette. See polnud nii plaanitud. Vähe sellest, et jänes on viljakuse sümbol, tema all on mitu maalikihti, mis läbi jänese kumavad, teosele jõudu annavad ja toimivad alateadlikult. Ja neid maale pole vaja teistel teada. Samas, kui võtta niipidi, et ikka veel seksitakse ja inimesi ei kloonita, siis vitt ongi elu müsteerium. Oled loonud endale oma mütoloogia – aledoia, kollane huntmees ja koletis. Kas Punane maja kuidagi ka su mütoloogia teiste tegelaskujudega ka suhestub? Loomulikult suhestub. Kogu mu kunst on tervik, kõik eelnev annab järgmisteks töödeks uut jõudu, võtab etapi kokku ja laseb edasi minna. Selles mõttes on seostamine hädavajalik. Üksikult võttes on maja koletis täpselt sama palju, kui ma ise ja sina ka. See pole hea ega halb, seksistlik ega moraliseeriv, pigem analüütiline protsess. Ma ei taotle moraalset ega seksuaalset reformi. Nii “Punane maja” kui mu teised teosed pole tehtud nn. etteantud teemal, pigem on nii materialiseerunud pika tööprotsessi jooksul läbielatud kogemused. Huntmees sai alguse 1994. aastal ja on mu personaalse mütoloogia tegelane. Seega osalt pseudomütoloogiline. Mütoloogia muutub ajas ja on tegelikult ainus tõeline väärtus, mida inimkond kanda saab. Praegune ajastu ja kapitalism tegelevad peamiselt sellega, et võtta ära ja lõhkuda personaalmütoloogiad, et orjastada pidetuid inimesi. Küsin vahele, et kas sa ise oled huntmees? Olen küll. Ja huntmehe lugu areneb pidevalt edasi. Kunstniku isik on tema kunsti osa, kas siis huntmees või keegi teine... Olen tihti kuulnud, et sa ütled, et kunst võib sinu juurest ära minna. Miks sa kunsti personifitseerid? Võibolla on see mu loomuses ja ugri-mugri maailmavaates. Minu jaoks on isiksused ka puu ja koer. Vastab tõele, et mingil ajal läheb kunst kunstniku juurest ära, kui viimane ei anna endale aru, et kunstnik on tegelikult inimene, kuigi ta teeb vahel jumalikke tegusid. Kui nii, siis jääb üle vaid loota, et sa kunstiga tülli ei lähe ja et ta su juures pikemalt peatub! Küsitlenud
|
