Katse kujutada kujutamatut

Andrus Joonase näitus “Aledoia 55 e. Punane maja” Vaala galeriis 17. aprillini.

Andrus Joonase näitus on tekitanud vastakaid arvamusi ning ega selle näitusega ei pruugigi olla kerge suhestuda. Kes läheb sealt otsima avangardkunsti, ei leia seda. Kes tahab taas kord kogeda huntmeheks kehastunud kunstnikukuju mütoloogilisi ja maalähedasi mänge, peab pettuma. Isegi nongrataliku skandaalimaigulise esteetika austajad kehitavad õlgu.
 
Võibolla on asi selles, et Joonas on seekord pöördunud talle siiani mitteomase intiimse maailma, võibolla isegi tinglikuna naiseliku energiaga seostuva tundmustevoolu kujutamise poole. Mingis mõttes on seda, mida ta edasi anda üritab, võimatu kujutada ning võibolla tekivad näitusel vastakad tunded justnimelt sellest aimatavast, kuid raskesti sõnastatavast kogemusest, mis on olemas meil kõigil, kes me naisest sündinud oleme.
“Punane maja” kui suletud intiimne ruum on kaunistatud lillesüdamiku või seemnekoja kujutistega, mida XX sajandi kunstiajalugu tunneb eelkõige Georgia O’Keeffe või hiljem 1960ndate naiskunstnike teostest. Võibolla on see lihtsalt isiklik kujutelm, mis kuldsete ornamentidega kroonitud punase koja naiseliku sfääri tähistajaks troonib, kuid kogu installatsioon toob meelde Jungi kirjeldatud arhetüüpse unenäo, mis tähistab üsasse tagasipöördumise ihaldust ja hirmu. Selles unenäos viis punane vaip punase troonini, Joonase installatsioonis aga vastanduvad ebamugavustunnet tekitavad määrdunud kardinatevood ihaldusväärsena esitatud punasele majale.
Kunstnik nõuab: “Astu sisse ja sulge uks!” Vaataja kuuletub. Ning satub ruumi, kus kleepuv-inetud seinad, kangad ja paar määrdunud alusseelikut panevad ta sellest keskkonnast peagi põgenema. Ihaldus seguneb hirmu ja vastikustundega. Igatsus ülima intiimsuse järele seguneb iseenda – oma ainulaadse ja eraldiseisva mina kaotamise hirmuga.
Joonase kunst on teinud huvitava pöörde. Kunstniku kirjalik sõnum ja selle keskne idee – väljamõeldud, kuid kaunina kõlav võlusõna “aledoia” – tähistas algselt tema uut tööde seeriat, mis koosnes nii lillemaalidest, mida küll näitusel väljas ei ole, kui ka seal eksponeeritud minimalistlikest valgetest maalidest. Lill kui traditsiooniline naiseliku alge piltsümbol on praeguses ekspositsioonis kasvanud terveks omaette reaalsuseks, mida esitab punane koda ja punased maalingud selle seinal. Dekoratiiv-sümboolne lillekujund on edasi arendatud südamiku meeleliseks kujundiks. Alateadvuse kihtidest esile kerkivate tundmuste ja mälestuste kujutamise katse meeleheitlikkust väljendab ka ainus autori-“selgitus”: miski nimetamatu, millele ta vastust otsib, on aledoia. See ratsionaalse kommunikatsiooniloogika kohaselt lihtsalt mõttetuna näiv tekst võibki olla mõttetu, kuid sama hästi võib see tähistada ka püüet väljendada midagi, mis on kultuuris sõnastamatu ja väljendamatu.
Tõsi, kunstnik küsib vaatajalt palju. “Punane maja” nõuab intuitiivset lähenemist, mitte lihtsalt kunstiajaloolist või ratsionaalset. Intuitiivset lähenemist mitte esitatud kunsti vormilistele väärtustele, vaid hoopis vaataja enda psüühikale. Ainult niimoodi on võimalik aimata, millest punane maja kogu oma kauniduses ja inetuses sündinud on. Millegipärast tekkis mul tunne, et mingis mõttes saan ma aru, mida Joonas üritab teha.

KATRIN KIVIMAA