Oskar Hoffmann oma aja graafikas

Me tunneme seitset Oskar Hoffmanni oforti, millised andis 1952. aastal Eesti Kunstimuuseumile üle Läti ja Vene Kunsti Muuseum Riias. Need osteti tema eelkäijale Riia Linna Kunstimuuseumile 1913. aastal sealselt Oskar Hoffmanni mälestusnäituselt. Ostetu initsiaator oli, loomulikult, muuseumi direktor dr. Wilhelm Neumann, kelle asjalik artikkel näituse ja üldse Hoffmanni kohta ilmus Rigaer Tageblatti märtsilisas samal aastal. Nii et Neumanni on meil põhjust kiita ka pädevuse eest graafika alal.
Seitse väheldast oforti, millest suurim on “Korvipunuja” (1881; 15,5 x 12,7 cm), on loodud aastail 1879 – 1883 Düsseldorfis, välja arvatud “Eestlane” (1883), mis on radeeritud juba Peterburis. Neid on publitseeritud mitmetes väljaannetes, näiteks, “Kolme eestlase vestlus” Düsseldorfi Radir-club’i III albumis (1879); just siis kutsutigi Hoffmann sealse akvafortistide ühingu liikmeks. “Korvipunuja” ilmus Leipzigi väljaandes Graphische Künste (1884), “Koole” (Liivimaa maastik. Pühajärv. 1883) – vene ajakirjas Vestnik izjaštšnõh iskusstv (1887). Ofordid on Hoffmannile omastes ?anrides: olustiku?anr, tugeva olustikulise elemendiga maastik, karaktertüübid. Nende aluseks on tema maalid; ka nende joone- ning heletumeduse käsitluses on tuntav side tema maalilaadiga. Düsseldorfi graafika uurija Paul Horn on pidanud ofortist Hoffmanni isikupäraseks ja peenetundeliseks (1928).
Võimalik, et Hoffmann sai tõuke ofordi tegemiseks Eugen Dückerilt, kelle maastikuklassis ta alates 1875. aastast õppis ja kelle mõju on märgatav tema maalides. Dmitri Rovinski nimetab oma vene gravööride leksikonis (1895) ainult kolme Wieni ja Düsseldorfi graafikaväljaannetes publitseeritud Dückeri oforti aastatest 1877 – 1879, millest vähemalt “Mereranna” (1878) tegi kunstnik oma maali järgi. Dückeri ofordiharrastust on meie kirjanduses seni vaid mainitud, seda praktiliselt uurimata. Võib oletada, et ta viljeles umbes sellist impressionismihõngulist realistlikku laadi nagu Otto Fischer Dresdenis.
Düsseldorflased üldse ja meie baltlased sealhulgas seisavad 1870. aastatel alanud saksa originaalofordi tõusu esikolonnis. Üks varasemaid Prantsusmaal ofordivaimustusse nakatunud kunstnikke oli tuntud Müncheni maalija Wilhelm Leibl, kelle ca 20 ofordist sündis enamik 1870. aastatel. Olgu märgitud, et Prantsusmaalt tõi ofordibuumi üsna varakult Venemaale ka Konstantin Somovi isa Andrei Somov, kelle initsiatiivil asutati juba 1870. aastal Peterburi Akvafortistide Ühing. Saksamaal oli esimeseks Weimari Radeerimiskunsti Selts 1876. aastal; sellele järgneski Düsseldorfi Radir-club oma esimese originaalofortide Heftiga aastal 1877. Järgnesid Berliini, Müncheni, Karlsruhe ühing oma aastaalbumitega 1886., 1892. ja 1894. aastal. Sajandivahetusel on originaalestamp juba tohutult populaarne, mis peegeldub nii näitusetegevuses, kunstiväljaannetes kui ka kollektsioneerimises. Baltlased läksid sellega üsna kenasti kaasa, eriti Riias.
Üldse loodi Eesti-, Liivi- ja Kuramaal XVIII sajandist kuni Esimese maailmasõjani tugev vundament siiani püsinud graafikatraditsioonile. Veel 1770. aastatel Saksamaal elades viljeles rokokoolikku oforti hiljem Põltsamaal ja Lohu mõisas tegutsenud Christian Gottlieb Welté. Ofordis oli juba enne asumist Tartu Ülikooli joonistusõpetaja kohale 1803. aastal töötanud Carl August Senff. Senffi ja tema ringi kõrval tuleks nimetada O. W. Masingu oforti jutule “Maddi Rein” Marahwa Näddala-Lehes (1821). 1810. aastate lõpul levib meilegi uus moodne tehnika – litograafia, 1830ndatel – puugravüür. Euroopas õilmitseb sajandi keskel reprodutseeriv vasegravüürgi. Näiteks, Düsseldorfi akadeemia professor Joseph von Keller (1811 – 73) graveerib aastatel 1846 – 57 tollal suurima vasegravüüri (ca 225 x 162 cm) Raffaeli fresko “La Disputa” järgi. Siinsetest kunstnikest haarab Hoffmanni ja Dückeri kõrval ofordi järele maalija ja kunstiteadlane Ernst Friedrich von Liphart (kunstniku isa ja ema portree, 1879). Järgmise sajandi algul tulid eestlased – Kristjan Raud, Mart Pukits, Nikolai Triik, Aleksander Uurits, Günther Reindorff... 

MAI LEVIN