Hoffmann fecit

Veebruaris ja märtsis viiel pühapäeval toimunud loeng-kontserdid Oskar Hoffmanni (1851 – 1912) loomingu ülevaatenäituse saateks olid üsna rahvarohked. Eriti palju publikut kogus Heiki Mätliku koostatud baltisaksa muusika kava, samas kui parim sisuline dialoog XIX ja XX sajandi vahetuse kunstiga tekkis Rudolf Tobiase keelpillikvarteti (1902) puhul. Ka XVII ja XVIII sajandi kuninglik klavessiinimuusika ei jäänud näituse kontekstis võõraks, sest XXI ja XIX sajandi kultuuriline distants on mõõtmatult suurem kui XVII ja XIX sajandit lahutav. Klassikalise kunsti, selle (järjest ühe pildi näitel) tõlgendamise ja muusika sümbioos tekitas kordumatu museaalse õhkkonna. Järgnevad artiklid on kirja pandud suuliste ettekannete põhjal. Neid ühendavaks võib Hoffmanni loomingu kõrval pidada ka kohatunnetust: ühelt poolt respekteeritava ajalooga Rüütelkonna hoone, teisalt rahvusliku ärkamise aegne Eestimaa.

Talumees tubakakarbiga
1890. aastatel maalitud “Talumees tubakakarbiga” (õli puul) kujutab mehe poolfiguuri neutraalsel taustal. Mees on pöördunud otse vaataja poole, jõudeolekule viitavad tubakakarp käes ja rebasenahkne müts peas. Müts on Hoffmanni meheportreede iseloomulikumaid tunnuseid. See ei ole eestlase rahvuslik, vaid pigem seisuslik peakate XIX sajandi teisel poolel. Kerjus ega kehvik sellist karusnahkset mütsi ei kandnud, samuti käsitööline, kelle riietust täiendas nokats. Punakas dekoratiivne rebase- või mägramüts kuulus tavaliselt taluperemehele, tähistades elus edasijõudnud, enesekindlat olekut. Juba renessansiajast peale märkis karusnahk kostüümis prestii?i ja valge hermeliin oli lubatud ainult kuninglikule soole.
 
Kuid olulisem kui need vähesed atribuudid on Hoffmanni maalil eesti mehe avatud, kontaktivalmis ilme. Varasemate aegade estofiilid kujutasid eestlast sageli täisfiguurina, uurides teda kui objekti, mis/kes erines tunduvalt kunstniku enda elulaadist ja vaimsetest hoiakutest. Üks tähtsamaid estofiile XIX sajandi esimesel poolel August Pezold andis 1834. aastal küll oma modellidele nimed: Tarvastu mõisa Ants ja Eva Põltsamaalt, kuid ta nägi neis siiski kohaliku rahvarõiva kandjaid. Neil ei olnud veel perekonnanime, mida asendas kohanimi. Oskar Hoffmanni ei huvitanud etnograafiline täpsus. Tema maali talumees, tubakakarp käes, on üsna omasugune inimene kunstniku vastas.
Seoses inimese kujutamisega meenub Hoffmanni puhul võrdlus: Eestimaa Rembrandt, mis võib tunduda teenimatu. Seda võrdlust on kasutanud Tiina Abel oma etapilises kataloogis “Düsseldorfi koolkond eesti kunstis” (1980) ja Ervin Pütsep (1991), ei olegi selge, kes selle võrdluse lendu laskis. Võibolla sündis see 1913. aastal Hoffmanni mälestusnäituse ajal Riias. Kuigi koloriidis on lähedust, puuduvad Oskar Hoffmanni loomingus Faust, kadunud poeg, Saskia. On katkendlikke andmeid (Aleksander Tassa märkmetes EKLAs), et Hoffmann tegi hilisperioodil ka skulptuuri, sealhulgas triptühhoni, mille keskosas oli suur krutsifiks. Ent see töö ei ole jäänud kunstiajaloo sõelale ja näib, et nii religioosne kui ka inimlike kirgede temaatika jäi talle kaugeks. Ta loomingus puuduvad suured filosoofilised teemad, mille sügava käsitluse kinkis inimkonnale Rembrandt (1606 – 69). Kuid ühes valdkonnas puutub Hoffmanni looming Rembrandti omaga kokku ja see on “väikese inimese” toomine kunsti. Kalvinistist Rembrandt andis kerjusele näo. Nagu ka tema kaasaegne prantslane Jacques Callot (1592 – 1635), tõi ta alamkihid suurde kunsti. Rembrandt ei näinud sõdureid, kerjuseid ja mustlasi grotesksetena, vaid teda motiveeris niihästi nende maalilisus kui inimlik pale. Nii võimegi võrrelda: Oskar Hoffmann andis eestlasele näojooned kunstis. Hoffmann pühendus endast hoopis erineva elulaadiga eesti kihtide kujutamisele, kuigi tubakakarbiga talumees just alamkihti ei kuulunud.
Samuti nagu Johann Kölerit ei tuntud ka Oskar Hoffmanni kuigi palju oma ajajärgu sünnimaal. Kuid kui Köleri isa ja ema portree jäidki publikul nägemata – kunstnik tasuski isikliku tänuvõla –, siis Hoffmannil oli eesti talupoja suhtes just paras artistlik distants. Tema viis allasurutud, kuid pöördumatult iseteadvust koguva eestlase kuju (samuti nagu Eesti maastikud) Peterburi, Hollandi ja Saksamaa näitustele ja kümnetesse erakogudesse. Oma õpetajatest Düsseldorfi akadeemias Eduard von Gebhardtist ja Eugen Dückerist, kelle jaoks kodumaa põlisrahvas oli vaid üks element nende teoreetiliselt läbikaalutud kunstiloomingus, oli ta selles suhtes isegi järjekindlam ja siiram.

ANNE LÕUGAS