Teod: Mati Unt
Eile jõudis Eesti Draamateatri suurele lavale
sinu uuslavastus “Potilaadale!”. Miks valisid tegemiseks Feydeau’
farsi (1910)? Mis sind selles huvitas?
Mind huvitas kodanliku farsi nn. ürgsem
algus, kui tast polnud saanud veel paljas naeru- ja rahamasin, nagu
praegu. Muide, olen selle 1991. aastal putšipäevil lavastanud ka Soome
Rahvusteatris, mis ei võimaldanud kontsentreerumist. Jäin seal ka
kuidagi kahe tooli vahele istuma: võõras maa, soe naljalugu tellitud...
astusin oma laulude kõrile. Nii et materjal jäi kripeldama.
Kuidas kommenteerid-tõlgendad-seletad lahti tüki määratluse “karmid
naljad”?
Ehkki seegi lavastus on suhteliselt akadeemiline, pole ta päris lobe
ja lahe. Näitlejad lubavad endale aeg-ajalt teatud subtiilsust ja teatud
vulgaarsust. Farsikeses, mille Feydeau kirjutas kodust põgenenuna
hotellis, enne lõplikku hulluksminekut, on midagi, mis ühendab
Strindbergi “Surmatantsu” ja “Nu pagadii!”.
Külalisena teeb kaasa Üllar Saaremäe. Miks kutsusid tema üht peaosa
mängima?
Ta on väga hea näitleja, meil klappis “Majahoidjas” päris
hästi. Üldiselt eelistangi häid näitlejaid, sest ma pole
süstemaatilise teatriharidusega ega oska halbadega midagi peale hakata.
Neile tuleb õpetada näiteks keha- ja kõnetehnikat, mille kõiki nippe
ma ei valda. Headega on lihtsam ja huvitavam.
Millised on su järgmised plaanid teatris?
Järgneb suuremapoolne etendus “Vend Antigone, ema Oidipus”
Vanemuises. See koosneb Euripidese “Bakhantidest” ja “Foiniiklannadest”,
Sophoklese kolmest tragöödiast (“Kuningas Oidipus”, “Oidipus
Kolonoses” ja “Antigone”), sekka törts Aristophanese “Konnasid”
ja Pasolini Oidipuse-filmi. See pole küll originaalnäidend, pigem väga
vaba tõlge või kompositsioon Teeba linna käsitlevatest näidenditest.
Teatrikoolis tuleb, jah, “Kärbeste jumala”-aineline lavastus
(lava Vanalinnastuudiolt), kus teeb kaasa kogu III kursus, viis tulevast
lavastajat kaasa arvatud.
Kuna kevadsuvel võib hakata igav ja koduteatris on lavastuste norm täis,
siis on olnud juttu veel Vahingu “Suvekooli” lavastusest
Rakveres.
Kas ilukirjanduslikuks tegevuseks ka teatritegemise kõrval aega
jääb?
Oh, aega jääks küll, aga ega ma eriti viitsi. Uuendasin omal ajal
eesti kirjandust, aitab nüüd küll. Aeg-ajalt kirjutan ajalehtedele.
Kirjanduses uluvad nüüd hoopis uued tuuled (Kender, Rakke, Kõusaar).
Jõudu neile! Kuid seal on ka palju meeldivat: peaaegu kogu uus luule, aga
ka näiteks Heinsaare, Ehlvesti või Wimbergi proosa, kui ainult mõned
üles lugeda.
|