Teod: Mati Unt

Eile jõudis Eesti Draamateatri suurele lavale sinu uuslavastus “Potilaadale!”. Miks valisid tegemiseks Feydeau’ farsi (1910)? Mis sind selles huvitas?
Mind huvitas kodanliku farsi nn. ürgsem algus, kui tast polnud saanud veel paljas naeru- ja rahamasin, nagu praegu. Muide, olen selle 1991. aastal putšipäevil lavastanud ka Soome Rahvusteatris, mis ei võimaldanud kontsentreerumist. Jäin seal ka kuidagi kahe tooli vahele istuma: võõras maa, soe naljalugu tellitud... astusin oma laulude kõrile. Nii et materjal jäi kripeldama.
Kuidas kommenteerid-tõlgendad-seletad lahti tüki määratluse “karmid naljad”?
Ehkki seegi lavastus on suhteliselt akadeemiline, pole ta päris lobe ja lahe. Näitlejad lubavad endale aeg-ajalt teatud subtiilsust ja teatud vulgaarsust. Farsikeses, mille Feydeau kirjutas kodust põgenenuna hotellis, enne lõplikku hulluksminekut, on midagi, mis ühendab Strindbergi “Surmatantsu” ja “Nu pagadii!”.
Külalisena teeb kaasa Üllar Saaremäe. Miks kutsusid tema üht peaosa mängima?
Ta on väga hea näitleja, meil klappis “Majahoidjas” päris hästi. Üldiselt eelistangi häid näitlejaid, sest ma pole süstemaatilise teatriharidusega ega oska halbadega midagi peale hakata. Neile tuleb õpetada näiteks keha- ja kõnetehnikat, mille kõiki nippe ma ei valda. Headega on lihtsam ja huvitavam.
Millised on su järgmised plaanid teatris?
Järgneb suuremapoolne etendus “Vend Antigone, ema Oidipus” Vanemuises. See koosneb Euripidese “Bakhantidest” ja “Foiniiklannadest”, Sophoklese kolmest tragöödiast (“Kuningas Oidipus”, “Oidipus Kolonoses” ja “Antigone”), sekka törts Aristophanese “Konnasid” ja Pasolini Oidipuse-filmi. See pole küll originaalnäidend, pigem väga vaba tõlge või kompositsioon Teeba linna käsitlevatest näidenditest.
Teatrikoolis tuleb, jah, “Kärbeste jumala”-aineline lavastus (lava Vanalinnastuudiolt), kus teeb kaasa kogu III kursus, viis tulevast lavastajat kaasa arvatud.
Kuna kevadsuvel võib hakata igav ja koduteatris on lavastuste norm täis, siis on olnud juttu veel Vahingu “Suvekooli” lavastusest Rakveres.
Kas ilukirjanduslikuks tegevuseks ka teatritegemise kõrval aega jääb?
Oh, aega jääks küll, aga ega ma eriti viitsi. Uuendasin omal ajal eesti kirjandust, aitab nüüd küll. Aeg-ajalt kirjutan ajalehtedele. Kirjanduses uluvad nüüd hoopis uued tuuled (Kender, Rakke, Kõusaar). Jõudu neile! Kuid seal on ka palju meeldivat: peaaegu kogu uus luule, aga ka näiteks Heinsaare, Ehlvesti või Wimbergi proosa, kui ainult mõned üles lugeda.