Tsehhov, Enquist, Mikiver

pilt

“Tehhovi kolm õ“Tšehhovi kolm õde”. Irina – Helena Merzin, Olga – Herta Elviste.

Per Olov Enquist, “Tehhovi kolm õde”. Draama kahes vaatuses. Tõlkinud Ülev Aaloe. Lavastaja Mikk Mikiver, lavakujundus Ervin Õunapuu, kostüümid Mare Raidma, muusikaline kujundus Riina Roose, valguskujundus Paavo Nõgene, lavastaja assistent Kais Adlas. Rollid: Herta Elviste (Olga), Külliki Saldre (Maa), Helena Merzin, Kärt Johanson (Irina), Margus Jaanovits (Andrei), Karin Tammaru (Nataa), Tõnis Mägi (Tusenbach), Ants Ander (Tebutõkin), Jaan Willem Sibul, Jüri Lumiste (Soljonõi), Indrek Taalma (Verinin), Aivar Tommingas (Kulõgin), Maimu Krinal (Anfissa), Ao Peep (mees meie ajast). Esietendus 21. septembril Vanemuise väPer Olov

Kolm arvustuse pealkirjas nimetatud meest – kaks näitekirjanikku ja lavastaja – suhtlevad Vanemuise uues lavastuses intensiivselt omavahel. Vahekorrad on põnevad ja mitte just kõiges lõpuni selged. Sobiks nagu kõnelda kolmnurgast, aga see see ilmselt ei ole. Enquist kirjutas Tšehhovi näidendi uuesti ja ümber. Lavastajal oli nüüd tahes-tahtmata ühekorraga kahe näidendiga tegemist või siis ühe näidendi kahe versiooniga, ehk on niisugune sõnastus täpsem.
Ei ole lihtne ka vaataja olukord, olgu ta siis Tšehhoviga varasemates suhetes, nagu paljud meist on, või niinimetatud valge leht. Küll on need kolme mehe vaidlemised ja valimised vaataja jaoks kokkuvõttes suhteliselt hästi lõppenud. Lavastuses jagub pidevust ja intensiivsust, esietendusel küll mõnede piano-kohtadega, kus rütm käest kadus. Rollid intrigeerivad, galerii on kirevam, kui me sellega Tšehhovi puhul harjunud oleme. Tšehhovliku sordiini asemel on sageli kuuldav-nähtav kokkupõrge. Väga kordaläinult on lavastajat toetanud tema meeskond, kõik kujundajad nii omaette kui üheskoos. Jõutakse tervikuni, aga mänguaine teatud amorfsuse tõttu on see olnud tavalisest keerukam ja küllap samavõrra siis ka tähtsam.
 
Enquist ja Tšehhov
Mis näidend see ikkagi on? Kas kaks kõva kivi... või on seekord läinud kuidagi teisiti? Kavalehelt leiab vaataja Enquisti kommentaari. Piiripealne juhtum, ütleb ta oma näidendi pealkirja valikut põhjendades üsna umbmääraselt. Peaks meil olema tuntud näidendite töötlemisse ja uuestikirjutamisse puutuvalt rohkem teadmisi ja kogemusi, kui meil on? Saame me selle juhtumi läbi targemaks? “Tema (Tšehhovi) tekst on kogu asja tuum, mina olen vaid teatud teemasid fotograafiliselt suurendanud.” Oleks nagu üteldud midagi päris konkreetset, aga kas ikka on?
Kindlasti on oluline Enquisti seletus selle kohta, mispärast ta ülepea Tšehhovit ümber kirjutama hakkas. Kolm auväärsesse ikka jõudnud taani näitlejatari vajas tööd, sobivaid rolle. Pöörduti Enquisti poole, käidi peale, juhiti tähelepanu “Kolmele õele”. Mida rohkem Enquist Tšehhovit luges, seda rohkem hakkas teda häirima noorte naiste lüüasaamismeeleolu – “nagu oleks elu juba möödas”. Seda ta otsustaski oma versioonis neile ütelda.
See peaks olema Enquisti näideni mõistmiseks väga oluline punkt, sellesse on haakunud osa Vanemuise lavastuse arvustusest. Aga milleks ikkagi niisugune järeldus näidendi lõpu kohta? Kes seal end lööduks tunnistab? Kui elamise mõte Tšehhovi-järgse sajandi jooksul selgunud ei ole, kui maailma asjad on selgesti halvemale pööranud, ei järeldu sellest ju kuidagi, nagu oleks tšehhovlik “kui vaid teaks!” midagi naiivset ja kapitulantlikku.
Kolme aastates näitlejanna lavaletoomise probleemi lahendas rootslane nii, et viis oma “Kolme õe” oleviku aastasse 1917 – midagi seletamata. Sealt vaatavad vahepeal arusaamatult kiiresti vananenud õed Tšehhovi “Kolme õe” sajandivahetusel alanud sündmustikule tagasi, elavad seda uuesti läbi ja kaasa. Kahte aega etenduse algul lahutamas tervet lavaruumi jaotav klaassein, mis etenduse käivitudes oma esialgse tähenduse kaotab.
Kui oluliseks pidada, et Mikiveri lavastuses on 1917. aastas ja talle näidendis määratud eas ainult Olga? Maša ja Irina on vaatajate ees oma tšehhovlikus eas nagu teisedki näidendi tegelased, see tähendab – noorte naistena.
Enquist ei kommenteeri (mispärast 1917), Mikiver ei kommenteeri (mispärast õed kahes eri ajas). Võib arvata küll, et Mikiveri pakutud variant on vaatajasõbralikum. Ilmselt on Mikiver Enquistist paremini aru saanud, kui raske ja küsitav on Tšehhovit ümber teha ja pöörata.
 
Enquist ja Brook
Ei vaja vist seletamist, mispärast Enquisti vahendusel Tšehhoviga kokku puutudes tuleb meelde Peter Brooki muretsemine tõlke sisulise täpsuse pärast, kui ta “Kirsiaeda” lavastama hakkas. Aga Brookil oli südamel muudki, mis siin ja praegu mõtlemiseks ainet annab: “Oluline on mõista, et need ei ole näidendid tardunud inimestest. Me näeme ülivitaalseid inimesi tardunud maailmas, sunnitud dramatiseerima pisimaidki sündmusi kirglikust soovist elada. Nad ei ole alla andnud” (P. Brook, Nihkuv vaatepunkt. Tallinn 1993, lk. 120).
Kellega nõus olla? Brook on selles konfliktis insider, ta näeb Tšehhovi inimesi nende ajas, kultuuris ja ühiskonnas. Tšehhov on tema jaoks tervik. Mis oli (on) oluline Enquistile?
Mikiver on selles vaidluses erapooletuks jäänud. Mis tähendab, et ta on tunnistanud õdede õigust olla nemad ise.
 
Tšehhov ja mitte-Tšehhov
Tšehhovist lähtuva vaataja jaoks, nagu me oma kogemuse järgi ju suures osas oleme, on Vanemuise etenduses läbivalt vastamisi Tšehhov ja mitte-Tšehhov. Ei ole lisatud midagi uut – toimib pildi osade väljasuurendamine, nagu Enquist sellest rääkis. Ühel pool on tšehhovlik vaimne inimene – õed – oma humanistlike väärtuste, idealismi, unistuste ja küsimustega, millele ei ole vastust. Nende vastas, ka neid otse ahistamas on primitiivid – võimuhull, enesekesksusse kängunud Nataša, karikatuurne konformist Kulõgin, küünikuks mandunud Tšebutõkin. Kurjus ja nõmedus, mis Tšehhovi näidendis sordiini all, panevad end maksma. Prozorovite majas lähevad asjad aina halvemini. Väljasuurenduste hulka kuulub Andrei elu nurjaminek (ka Margus Jaanovitsi tõhus roll). Peaksid õed midagi ette võtma – kuidas seda kujutleda? Maša olukorra perspektiivitus – armastuseta, lapseta, töötamisvõimaluseta – tõuseb Külliki Saldre jõulise rollikäsitluse läbi samuti esile. Peaaegu traagiliselt mõjub Maša klammerdumine Veršininisse – meeleheitekarjatus, mille perspektiivitus vaatajale aegsasti näha. Sest seekordne Veršinin (Indrek Taalma), suur, härrandlik, flegmaatiline, on ootamatult ära- ja üleolev. Mispärast ta Prozorovite juures käib? “Halli tooni” jääb miskipärast ka Tusenbach (Tõnis Mägi) – värvitu, inertne, nagu võõrast teksti kõnelev? Mispärast see mees armastusest kõneleb? Hoopis lihtsam on uskuda Soljonõi tunnet Irina vastu, eriti kui sellest kõneleb Jaan Willem Sibul. Vastandus ideaalipuhaste silmadega maailma uudistava Irinaga (Helena Merzin) muidugi missugune, kui ainult teaks, mispärast ja milleks. Irina tõuseb selles karmis ümbruses n.-ö. iseenesest esile, aga väärib esiletõstmist ka väljastvaates. Ülinappide vahenditega, suuresti just tekstiväliselt loodud roll.
Kas Olga rolli võiks seekord nõudlikuks ja tänamatuks nimetada? Tänamatusse puutuvalt tõestab Herta Elviste nagu muuseas vastupidist. Küll võib tänamatusest kõnelda Kulõgini puhul: näitleja väga professionaalne sooritus, aga partituur iseenesest ju lihtsakene.
Elviste Olga tekitab huvi Enquisti näidendi esimese lavastuse vastu, kus laval oli kolm kiiresti vananenud õde. Aga see on omaette mõte, mitte rahulolematus Mikiveri pakutud lahendusega.
 
Meeskonna kiituseks
Lavastuse kujundajate head tööd ja koostööd on eespool juba põgusalt nimetatud. Nende panus on tegelikult suurem, ulatuslikumat vaatlemist väärt.
Kas Riina Roose on olnud neist kõige minimalistlikum? Vaataja küsib niiviisi ehk ka seepärast, et see napp muusika, need kajad ja katkendid tulevad nagu kaduvast, õieti juba kadunud maailmast, mille viimaseid asukaid mälestuslikes piltides näeme. Dramaatiline lõpu-vinjett hoopis teisest salvest, aga samuti väga täpselt oma kohal. Mare Raidma on kogu kireva seltskonna valgesse riietanud, seejuures kedagi ja midagi nivelleerimata. Meeldetuletus sellest, kui keeruline tahab tegelikult olla nende realistliku tegumoega piltide suhe argise tegelikkusega. Tundub, et on lähtutud eelkõige Tšehhovist ning tulemus on õige, nii summana kui osade kaupa.
 
Lõpetuseks
Enquisti näidendi valimine viitab nagu lavastaja elitaarsetele kavatsustele? Nähtud etendused seda oletust päriselt ei kinnita. Lavastaja on kujundanud oma versiooni ja seejuures tähelepandavalt sõltumatu olnud. Mis dramaturgilise ainese dualismi oluliseks pidades ka igati loogiline tundub. Tšehhovi teksti on ta usaldanud rohkem kui selle töötleja pakutud kontseptsiooni. Ei arva, et Enquistile liiga tehtud oleks, tema suhe Tšehhoviga on mitmes tükis vaieldav.
Vaatajate ja teatri jaoks on muidugi kõige olulisem, et nii keerulise lähtepositsiooniga ettevõtmine korda läks. On nii, nagu Enquisti pealkiri ütleb: Tšehhovi kolm õde.

ÜLO TONTS