Ühe aasta mehed

Tartu Kunstimuuseumi näitus võtab vaatluse alla seitse maalijat, kes sündinud 1902. aastal. Aastakäik on intrigeeriv, kuna eesti kunst rikastus siis seitsme eriilmelise kunstniku võrra – Adamson-Eric, Eduard Kutsar, Juhan Nõmmik, Karl Pärsimägi, Gustav Raud, Rudolf Sepp ja Johannes Võerahansu. Tegu on meestega, kes oma kunstiõpinguid alustasid vast iseseisvunud Eesti Vabariigis. 1920ndad olid meie kunstielus erakordselt kiirete muutuste aeg, mis võrreldav hiljem vaid 1990ndatega. Siis pandi kunstis alus neile iseloomulikele joontele, mida nüüd kutsutakse ajalooliseks järjepidevuseks ning mille vastu noored põlvkonnad ikka aeg-ajalt mässu tõstavad. Maalikunst on elanud läbi mitmeid tõusu- ja mõõnaperioode ning alles hiljuti tituleeriti ta suisa kaduvaks kunstiliigiks.

Näitus on ilma igasuguste mööndusteta maalikeskne. Kõik kunstnikud esindavad eesti maalikunsti pallaslik-maalilist suunda, sh. ka Adamson-Eric, kes ainsana sai kunstihariduse toonastes Euroopa kunstikeskustes Berliinis ja Pariisis. Kõigi Pallase-meeste unistuseks oli oma kunstihariduse jätkamine Pariisis, mis koondas sajandi esikümneil endasse andekaid noori kunstnikke kõigist Euroopa riikidest. Neist seitsmest mehest jõudsid sinna veel Juhan Nõmmik, kes nägi ainsana ka hilisemat sõjajärgset Pariisi; vahetult enne sõda vaid mõneks kuuks Johannes Võerahansu ning Karl Pärsimägi, kes Pariisi ja kunsti armastuse eest oma eluga maksis.
Seitsme mehe kunstnikutee annab võimaluse jälgida eesti kunsti- ja ajalookulgu alates 1920. aastatest kuni 1970ndate lõpuni. Samavõrd ettenägematud nagu muutused kunstielus, olid erinevad ka kõigi saatused. Avalikus elus lõi vaieldamatult kõigil aastakümneil kõige aktiivsemalt kaasa Adamson-Eric, kes sai küll valusalt kõrvetada, kuid ometi püsis ja püsib siiani väljavalitud persoonide pjedestaalil. (Tema suur isiknäitus avatakse augustikuu lõpus Eesti Kunstimuuseumis.) Võerahansut võib pidada sõna otseses mõttes pallaslike maalitraditsioonide edasikandjaks, kuna tema maaliõpetajakarjäär algas 1940. aastal Pallases ja lõppes 1973 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis. Juhan Nõmmik jätkas oma kunstnikuteed väljaspool sotsrealismi kammitsaid, puutudes Rootsis kokku kodumaatu kunstniku traagikaga. Eduard Kutsar elas sõja-aastatel valuliselt üle oma varasema loomingu hävingu ning hilisem saatus sidus ta väikelinn Elvaga. Gustav Raua ja Rudolf Sepa elupaigaks kujunes Tartu, kus nad viimaseil aastakümneil elasid küllaltki tagasitõmbununa. Karl Pärsimägi, kelle elutee katkes 1942 Oúwiecimi koonduslaagris, reformis neist enim meie kammerlikku, järelimpressionistlikus laadis maalikunsti. Tema matissilikult julgete, säravate värvide armastus mõjutas tugevalt meie toonaste nooremate kunstnike põlvkonda.
 
Kuidas eksponeerida saja-aastaste põlvkonda?
Kunstnike loomingu sarnaste ja erinevate külgede esiletoomiseks on mitmeid võimalusi. Kuraatorid Mare Joonsalu ja Tiiu Talvistu on jälginud seitsme mehe loomingus erinevate teemade käsitlust. Nendeks on autoportree, naine kui modell, reisimuljed, Eestimaa linnad, maastik, figuur kui ajastu muutuste kandja, visioonid unes ja ilmsi, vaikelu.
Küllalt kindlates ?anripiirides püsis Juhan Nõmmik (1902 – 1975), kelle loomingus domineerib vaieldamatult maastik. Tema on antud pallaslaste valikust ainus, kes lõpetas meisterateljee Nikolai Triigi käe all. Ta jäi läbi aastakümnete truuks analüüsivale ning kindla vormitunnetusega maalilaadile, mis hilisemais töis muutus üha lakoonilisemaks. Varasemad motiivid pärinevad suviselt Saaremaalt ja talvisest Lõuna-Eestist. Rootsis köitis teda mererannik, hilisemad matkad viisid teda lõuna poole: Provance’i, Hispaaniasse ja Tuneesiasse, kus ta avastas helendavate majakarpide võlu, mis tõi ta töisse atraktiivsema rütmi. Analüüsiva vaimuga kunstnikuna süvenes ta motiividesse, puhastas need üleliigsetest detailidest ning jõudis kompositsioones kohati pea abstraktsete lahenditeni.
Ado Vabbe meisterateljee lõpetajaist kujunesid vägagi eriilmelised kunstnikud. Eduard Kutsari (1902 – 1972) närviline, püsimatu natuur avaldas mõju ka tema loomingule. Ta õppis Pallases väga kaua, 1919 – 37, lõpudiplomini jõudmata. Tema looming on kohati abitult naivistlik, kohati ekspressiivselt tundepaatoslik. Kutsari haigushoogude ajal valminud fantaasiapildid on meie kunstis aga üheks omapärasemaks eneseväljenduseks. Neis on põimunud ajastu pained, isiklikud läbielamised ja nägemuslikud fantaasiad. Kunstniku epistolaarne pärand on sama rikkalik kui ta kunstiline looming. Lisaks veel tema abikaasa, hea haldja Elisabet Sild-Kutsari päevikud, mis vaatavad kunstniku elukäiku naise silmade läbi.
Võrumaalt on pärit kolm meest Karl Pärsimägi (1902 – 1942), Rudolf Sepp (1902 – 1980) ja Gustav Raud (1902 – 1968). Kõige esimesena asus neist Pallases õppima Pärsimägi 1919. aastal, Sepp ja Raud tulid mõlemad 1923, nende õpiaeg koolis venis küllalt pikaks, nii et lõpetamiseni jõudsid nad alles 1930ndatel. Pärsimägi ja Seppa sidus kooliaegne sõprus, nad elasid lühemat aega isegi ühises korteris. Hiljem, kui Pärsimägi oli juba Pariisis, püüdis Sepp, vaatamata majanduslikele raskustele, vähehaaval ka sõpra toetada. Kõik kolm meest on portreteerinud Rudolf Sepa teist abikaasat Ira Sepp-Kellerit, kelle tõi modelliks tema poolõde Elsa Kauping. Sepale kujunes Irast modell ja muusa aga kogu tema järgnevaks eluks. Ka Johannes Võerahansu üks kaunimaid 1930. aastate naiseportreid on maalitud Ira järgi. Kunstnike maalilaadid tulevad suurepäraselt esile, kui vaadata kõrvuti Ira kujutamist. Võerahansu on suurepäraselt tabanud tüpaa?i ning tundliku koloriidiga; Pärsimägi mõjub atraktiivse värvipindade mänguga, kus modell vaid ajendiks, Sepp hingestatud ning portreteeritava nägu esile tõstva laadiga, Raud maalilise, kujutatava vahendusel ajastut iseloomustava käekirjaga.
Pärsimägi on näituse kõige intrigeerivamate autoportreede autor. Kaasaegsete mälestustes on ta tagasihoidlik, isegi uje noormees. Legend räägib, et kui teised eesti kunstnikud Pariisist sõjahirmus kodumaale naasesid, jäi tema kohapeale, kuna sai päranduseks endale teiste maalitarbed ja asus usinasti tööle. Pärsimäe väikseformaadilised, kuid erakordselt värviküllased ning suisa mitte-eestlaslikult intensiivsed maalid olid toonases eesti kunstipildis kindlasti kõige novaatorlikumad. Need avaldasid mõju noortele ja andekatele Pallase lõpetajatele Elmar Kitsele, Endel Kõksile ja Lepo Mikkole.
Sepp on üks neid kunstnikke, kes 1950ndate lõpul hakkas taas erilise intensiivsusega maalima. Ta kirjutas ka pikki arutlusi oma kunstist ja elust. Kompositsioonidel seeriast “Dialektikat kodukoldel” on tähenduslikud pealkirjad – “Teel tõele”, “Teel ellu” jne. Kohati on neil sugestiivseil motiividel suisa religioosne alavarjund.
Gustav Raud, antud kunstnikest ehk kõige asisem maalija, annab oma varasemais hoogsates linna- ja maastikuvaadetes kompositsioonidele atraktiivse ülevalt alla suunatud rakursi ja põnevate värvipuäntidega kohati ekspressiivse alatooni. Raud on korraliku maalikooliga kunstnik, kes on loonud hulga meie omaaegsete kultuuritegelaste portreid.
Johannes Võerahansu (1902 – 1980) oleks võinud seitsme mehe seast välja arvata, kuna näituse ettevalmistamise käigus selgus, et kunstniku sünniaasta on tegelikult 1900. Maestro ise pidas aga kõiki tähtpäevi vale daatumi järgi ja järgigem siis seda traditsiooni. Võerahansu kujunemisele on sügava jälje jätnud tema algusaastate õpingud Ants Laikmaa ateljeekoolis, kuna paljud sümbolistliku alatooniga teemad – “Ootajad”, “Põud”, “Teel” – ning samuti Saaremaa maastikud jäävad teda saatma läbi kogu loomingu. Hilisemad kompositsioonid muutuvad enam olustikulisteks, neis domineerivad maalilised väärtused jutustava ainese üle. Võerahansu koloriit on summutatult rikkalik, nõuab vaatajalt pingutust, et kõiki nüansse tabada.
Seitsmest mehest kunstipublikule enim tuntud on kindlasti Adamson-Eric (1902 – 1968). Ta on kunstiloolaste poolt kõige rohkem uuritud, kuid kindlasti mitte ammendavalt. Huvi peaks pakkuma kunstniku eluloolised seigad, mis on väga tihedalt seotud muutustega meie kunstipoliitikas. Tema elulugu on täis keerdkäike. Tegemist on ühe vähese eesti kunstnikuga, kes tänu vanemate majanduslikult heale järjele sai rahulikult pühenduda kunstniku ametile ning samas asuda juba nõukogude võimu esimesel aastal sellega koostööd tegema. Adamson-Eric evakueerus 1941 NSV Liitu; aitas Jaroslavli koondada eesti kunstnikke; oli 1943 – 44 ENSV Kunstnike Liidu esimees; 1945 – 49 Tallinna Riikliku Tarbekunstiinstituudi direktor; 1950 – 55 Kunstnike Liidust välja heidetud. Tema looming on samuti intrigeeriv. 1936 maalis ta kompositsiooni “Noor Kalevipoeg”, mis sobis toonase ametliku kunstipoliitikaga, mis rahvuslikku temaatika taas aukohale tõstis. 1940ndatel lõi Adamson-Eric hulga, sama anakronistlikult kui varasem rahvuseepose kangelane mõjuvaid, sotsrealistliku temaatikaga töid. Kunstniku üheks põnevamaks perioodiks on varajane 1920ndate otsiva vaimuga looming, kus ta katsetab mitmeid eri laade. Pariisi perioodi sürreaalsete sugemetega kompositsioonid on meie kunstis aga uunikum. 1939. aasta kuue kunstniku näitusel vaimustub kriitika Adamson-Ericu impressionistlikest maastikus maalitud aktikompositsioonest. Adamson-Ericu maalilaad on hillitsetult peenekoeline ning enamasti spontaansust välistav. Sama on tunda ka tema hilistes 1960ndate poolabstraktsetes ja abstraktsetes töödes, kus ta endiselt “ehitab kompositsiooni, kuid nägematute tellingutega” (Hanno Kompuse iseloomustus kunstniku varase loomingu kohta).
Seitsme mehe loomingu ülevaade oleks nõudnud kindlasti avaramaid ruume, kuna kõigi loomingust on esitatud arvuliselt väga tagasihoidlik valik. Samas on mõnede kunstnike tööd tõeliseks avastuseks, kuna Rudolf Sepa, Eduard Kutsari ja Gustav Raua viimastest isiknäitustest on möödas juba mitukümmend aastat. Kurb, kui kasvavad ülesse uued põlvkonnad, teadmata eesti kunstilugu. 

TIIU TALVISTU