Ever, Baskin ja hotell 

 

pilt

“Hotell California”: alati säravad Eino Baskin ja Ita Ever. TOOMAS TUUL

Neil Simon, “Hotell California”. Tõlkija Hannes Villemson. Lavastaja Eino Baskin, näitejuht Gunnar Kilgas, kunstnik Kustav-Agu Püüman, kostüümikunstnik Ene-Liis Semper, muusikaline kujundaja Jaak Ojakäär. Peaosades Ita Ever ja Eino Baskin. Teistes osades Pille Pürg, Anne Paluver, Vello Janson, Väino Laes. Esietendus 12. X Vanalinnastuudios.

Hakatuseks natuke teatriloolist norimist, mis ei puuduta lavastust. “Hotell California” esietenduse aegu kuulutati ajalehtedes: Ita Ever ja Eino Baskin olnud viimati koos teatrilaval 30 aastat tagasi. Kena ladus jutt, aga vale puha. Hermann Bahri komöödia “Mees, naine ja kontsert” Voldemar Panso lavastuses esietendus Draamateatris 1972, ent püsis mängukavas seitse aastat, tollal olid menulavastused pikaealised. 1979. aastal esietendus Ago-Endrik Kerge lavastuses Karoly Szakonyi komöödia “Saateviga”, kus Ever ja Baskin samuti abielupaari mängisid. Omajagu hooletud on olnud ka “Hotell California” kavalehe koostajad. Ülevaatest “Ita Ever ja Eino Baskin koos laval” puudub näiteks Vassili Šukšini komöödia “Energilised inimesed” (1975) ja see tõik teeb umbusklikuks: äkki on veel midagi vajaka? Lisaks on kavalehel rumal (trüki)viga: Ita Everi tele-show “Igihaljas vaatemäng” (1981) kannab pealkirja “Evergreen Rita”?!
Nii ehk naa on Everi- Baskini lavakohtumisi üllatavalt vähe, mõned kavalehel mainitud rollid pole näidendis otsesed partnerid. Vaataja mälus on duett Ever-Baskin hoopis püsikindlam, lahutamatum. Kindlasti tänu “Meelejahutaja” sketšidele, millest kolm nüüd ka Eino Baskini CD-l “Hea nali ajab naerma”, eredaim Priit Aimla “Nimi”. Lisaks “Reklaamiklubi” meelelahutusrubriigid “Doktor Ever ja Baskin” ning “Eino Baskini kirjakontor”. Varasemast mängufilm “Tagahoovis”… Muidugi on mõlemad publiku lemmiknäitlejad ka “ükshaaval”, suveräänsetena.
Nõnda siis on Ita Everi ja Eino Baskini kohtumine Vanalinnastuudio laval kaua-oodatud teatrisündmus. Meisterlikke ja isiksuslikke, elu- ja lavakogenud näitlejaid on ekstra huvitav laval näha. Iga põlvkond vajab näitlejaid, kellega koos vananeda; aga ka endast eakamaid. Nagu perekonnaski: isa-ema või vanaisa-vanaema lähedalolek sisendab turvatunnet. Naeratav nostalgia on väärtuslik, tänases päevas iseäranis hingekosutav. Publiku tänu Vanalinnastuudio saalis on nii meeliülendav kogemus, et paneb mõtlema: miks kasutatakse me näitelavadel talente võrdlemisi hajusalt ja juhuslikult, miks rajatakse suhteliselt harva repertuaari näitlejatele, kes seda väärivad? (Meeldiva erandina meenuvad Herta Elviste lavarollid Vanemuises.)
Nostalgilisena mõjub praegu ka Neil Simoni 1976. aasta hitt “Hotell California” (“California Suite”). Eks aus vanamoelisus ole ka üks kena asi (muusikaline kujundus tundub siiski pehmelt väljendudes igav...). Hotelli luksusnumbris toimub kolm lühikomöödiat, Ita Ever ja Eino Baskin esinevad esimeses ja kolmandas. Keskmine osa on seetõttu (paratamatult?) kesine vahepala, ehkki kahe paari jabur-jantlikke jagelemisi oleks saanud ka säravamalt etendada, karakterrolle ilmekamaks lavastada. Aga ju see polegi tähtis, kuna publik tuleb teatrisse Everit ja Baskinit vaatama.
Minu muljed pärinevad kolmandalt etenduselt, kus meisterdueti mängulust veel pigem mõõdukas kui ulakas, ent kahtlema stiilne ja maitsekas. Kiidusõnad tunduvad nii iseendastmõistetavad, et trafaretseid fraase on piinlik pilduda. Kindlasti muutub lavastus sissemängimisega särtsakamaks, heas mõttes ülemeelikuks.
Esimene anekdootlik lugu, “Külalised Philadelphiast”, sai liiga ruttu otsa: vaevu jõudsin lava-abikaasade duetti-duelli nautima hakata, kui juba lepitus käes! Siis tekkis uitmõte, et Ever ja Baskin vääriksid tuumakat, mitmekihilisemat materjali.
Kulminatsiooniks saab viimane lugu “Külalised Londonist”. Ita Ever – inglise filmi-näitlejanna Diana Nichols saabub Ameerikasse Oscari galale ja jääb kuldmehikesest ilma. Näitlejate maailm nukkernaljakas valguses on Neil Simonile südamelähedane: meenutagem komöödiat “Päikesepoisid”. Diana ilmub jahmatavas kuldkleidis (Ene-Liis Semper on kavandanud üsna groteskse kleidi, nagu ette nähtud!) ja närvitsevana, ta lavaelu on tulvil vaimukaid nüansse. Eino Baskin Diana abikaasa, antiigikaupmehe Sidney rollis on üdini inglaslik, ka välisilme stiilselt “disainitud”. Baskini tegelaskuju sardooniline kõrvalpilk näitlejate maailmale, tema napid kommentaarid on löövad, elegantsed, puändikad. Kui Ita Everi roll näis alles “tuure” koguvat, siis Eino Baskin oli oma sõiduvees, mängis naispartneri galantselt suurde plaani. Tekstis kõlas vallatuid lisanükkeid: Baskin ei jätnud ilmse mõnuga vihjamata Everi kuningas Leari rollile… Seda laadi improvisatsioon ainult kaunistab dialoogi.
Üks moment jääb siiski hingele kripeldama: Ita Everi Diana oleks väärinud pil(l)avalt uhket Oscarite kätteandmise show’d, seda enam, et ekraan lava kohale riputatud kui lubadus (“Kui püss on laval…”). Vaimukas Oscari-gala paroodia oleks tublisti huumorit lisanud. Seda enam, et kinostseeni külalislavastajaks nagu loodud Roman Baskin teatrimajas käeulatuses!


PILLE-RIIN PURJE