Globaliseerumine, mis ilmus terminina rahvusvahelisse kirjandusse 80ndate aastate keskpaigas, on saanud praeguseks ka eestikeelsetes diskussioonides üheks levinumaks, muutunud tavapärase retoorika osaks. Samas on õigusega väidetud (näit. Jecelyne Cesari), et mõiste teaduslik käsitlus on alles tekkimas ja näiteks selle kultuuriline, multikultuurilisusega seostuv aspekt alles läbitöötamise algusjärgus. Paljudes käsitlustes toimib mõiste pigem klieena. Positiivse suhtumise korral käsitletakse globaliseerumist tihti heas mõttes läänestumisena, negatiivse puhul mcdonaldiseerumisena, kusjuures kumbki arusaam ei hiilga oma süiste

Mõiste
Et mõista tänapäeva maailma, ei tuleks rääkida mitte ainult globaliseerumisest, vaid kolmest omavahel seotud trendist. Nendeks on üha enam revolutsioneeruv tehnoloogia (eelkõige infotehnoloogia, biotehnoloogia ja nanotehnoloogia areng ja nende omavaheline võimendus), globaliseerumine ja erinevate (kas eri arengutasemetel või eri trajektoori pidi kulgevate) elulaadide paralleelne ja senisest suurema kokkupuutepinnaga kooseksisteerimine. Globaliseerumine võimendab ülejäänud kahte trendi, annab neile suurema ruumilise haarde, samas tema arengutasemeid ühtlustav, homogeniseeriv mõju on jäänud, vähemalt esialgu, prognoositust väiksemaks. Samas on jälle tehnoloogia areng globaliseerimise üheks “mootoriks”.
Termini “globaliseerumine” võimas ekspansioon maailmas leidis aset 80ndate aastate teisel poolel ja seostub suuresti just USAst pärit gurudega. Peab siiski nentima, et suur osa uude terminisse pandud sisust oli sama, mida oli juba varem käsitletud rahvusvahelistumine mõiste raames. Laienes termini geograafiline haare (kommunistliku maailma avanemine ja alanud transformatsioon) ja lisandus siiski ka mõningaid sisulisi uusi momente. Ülevaatlikult võiks neid esitada järgmise, Peter Dickeni inspireeritud tabelina.

Esialgse uuest terminist vaimustumise järel on hakatud üha enam kahtlema selle adekvaatsuses. Kas või kuivõrd XX sajandi lõpu/ XXI sajandi alguse maailm ikkagi on kvalitatiivselt globaliseerunum kui varem? Esimese maailmasõja eelne maailm polnud vähemalt väliskaubanduslikult mitte vähem avatud kui 90ndate aastate oma (vahepeal toimus lihtsalt seoses rahvusriikide keskse arengumudeli mõjulepääsuga tugev tagasiminek avatuses). Ka koloniaalse perioodi õitseaja majandussüsteem oli vaieldamatult globaalne (majanduskäibesse tõmmati tooraine kõigilt kontinentidelt). Migratsioonivood olid seoses Ameerika ja Austraalia kolonialiseerimisega XIX sajandil suuremadki kui praegused. Kokkuvõttes: laiahaardeline globaliseerumine algas maailmas kui mitte varem, siis Vasco da Gama ja Kolumbuse avastusretkedega. Nn. kaasaegset globaliseerumist on korrektsem lugeda pigem globaliseerumise järjekordseks, teatud kindlas vormis esinevaks laineks. Kui aga nii, siis tuleb esiteks tunnistada, et kui senised globaliseerumislained tõid peale positiivse kaasa ka palju traagilist, lugegem kasvõi Tzvetan Todorovi, siis pole alust eeldada ka praeguselt vaid roosamannat. Teiseks ei saa vähemalt põhimõtteliselt välistada, et näiteks pärast võimalikke kriise võivad mingil järgmisel perioodil tugevneda uuesti sulgumistendentsid. Iga laine ju nii tõuseb kui langeb. Tõsi, pärast laine taandumist ei ole maailm enam selline, nagu see oli enne laine tõusu.
 
Maailm
Praeguse globaliseerumislaine tekke põhjusteks loetakse eelkõige kahte teineteist võimendavat tegurit. Nendeks on: a) tehnoloogiline progress infotehnoloogia ja transpordivahendite vallas, b) majanduslik liberaliseerumine, riikidepoolsete piirangute kaotamine kaupade ja kapitali liikumisele. Viimases osas on eriti võimas just rahvusvaheliste finantsinvesteeringute mahu kasv. Seega: kaasaegne globaliseerumislaine on tekkepõhjustelt valdavalt tehnoloogia- ja majanduskeskne. Teised eluvaldkonnad, ka kultuur, on sattunud olukorda, kus peavad eelnimetatud kahest vallast tulevate muutustega lihtsalt kohanema. Loomulikult tekitab see protesti. Lisaks lokaalsusele ja sulgumisele rõhuvatele globaliseerumiskriitikutele on olemas ka need, kes ei ole vastu mitte globaliseerumisele kui sellisele, vaid kitsalt tehnoloogia ja rahanduskeskse globaliseerumismudeli domineerimisele. Seda tüüpi kriitikute loosungiks võiks olla “Rohkem ja kvaliteetsemat globaliseerumist! Inimmõõdet arvestavamat ja targemalt korraldatud globaliseerumist!”
Paljud läänemaade liberaalselt meelestatud poliitikud ja majandusteadlased on maalinud ilupilte sellest, kuidas globaliseerumine (õigemini siis: käesolev majandus- ja tehnoloogiakeskne globaliseerumislaine) toob kaasa kõikehaarava progressi: barjäärid riikide ja maailmapiirkondade vahel langevad, demokraatia, stabiilsus ja heaolu voolavad üle riigipiiride ja õnnistavad kõiki maid ja inimesi. Tegelikkus on olnud tunduvalt vastuolulisem: globaliseerumise tempo on eri eluvaldkondades ja isegi majandusvaldkondades ebaühtlane. Juba on olnud tõsiseid tagasilööke.¹ Riikide roll on küll mõneti vähenenud, aga maailma jaotumine üksteisega konkureerivateks suurteks majandusblokkideks on kui mitte tugevnenud, siis kindlasti mitte nõrgenenud. Blokkidesisene integratsioon on tunduvalt kiirem kui blokkidevaheliste suhete areng. Eksport küll kasvab, kuid otseinvesteeringud (mõnevõrra lihtsustatult: tööstuskapital contra finantskapital), on kasvanud aeglasemalt kui eeldati. On maid, kus ekspordimahu kasv on lõviosas välismaiste otseinvesteeringute saadus (näiteks Hiina), on aga ka kõvu (näiteks Jaapan) või tõusvaid (näiteks India) eksportijaid, kelle suhtes seda väita ei saa. Kapital küll lendab üle riigipiiride, ei muutu aga kaugeltki niisama lihtsalt seadmeteks, tootmishooneteks ja töökohtadeks.
Segavad nii madalast arengutasemest tulenevad keskkonnapuudused kui kultuurierinevused. Globaliseerumise ebaühtluse tõttu ja põhjusel, et eesliikujaks selles protsessis on väga labiilselt käituv finantskapital, mõjuvad üksikute maade ja regioonide kriisid teiste maade majandusele, mis võivad asuda kriisikolde asukohast vaadates ka maakera “kuklapoolel”, sõna otseses mõttes lõhkuvalt. Ei ole suudetud luua globaalprobleemide lahendamise või kontrolli all hoidmise (global governance) vähegi rahuldavat süsteemi. Riikidevaheliste probleemide lahendamise demokraatlike mehhanismide (näit. ÜRO) mannetuse taustal läheb probleemide lahendamise põhirõhk tugevamate võtmeriikide ühendustele (G-7, NATO), mis omakorda toob paratamatult kaasa proteste nõrgematelt riikidelt. Efektiivse demokraatia väljakujunemine globaalses ulatuses, lähtudes ühtsetest, eri riikide ja rahvaste poolt tunnustatud normidest ja rakendades vabatahtlikke mehhanisme konfliktide lahendamiseks, on esialgu vaid unistus.
Oluline ohusignaal on viimastel aastatel üha ilmsemaks saanud arenguvahede suurenemine maade vahel. Sama kehtib tegelikult ka riikide sees. Kõikvõimalikud arenguvahed, alates sissetulekutest ja lõpetades kultuuriliselt determineeritud hoiakute, hariduse või IT-kasutusega (nn. digital divide) ning nende arenguvahede enamasti vähe positiivset pakkuv dünaamika on saanud rahvusvaheliste foorumite traditsiooniliseks teemaks. Võimalik, et mingis staadiumis hakkab globaliseerumine mõjuma ka arengut ühtlustavalt, millal ja mis tingimustel see toimub, on aga vägagi segane. Teiseks võtmeteemaks on saanud erinevate süsteemide haavatavus. Keerukustunud ja laienenud süsteemid, ükskõik, kas jutt on finantssüsteemidest, tootmiseks vajalikest tarneahelatest, kaasaegsetest linnadest või toiduainete tootmise ja transportimise süsteemidest, on üha haavatavamad, seda nii pahatahtliku rünnaku, mehaaniliste välismõjude kui ühiskonna siseanomaaliate poolt. Kokkuvõtlikult: laienev rahvusvaheline läbikäimine koos suurenevate arenguvahedega ja süsteemide kerge haavatavusega moodustab küllalt plahvatusohtliku kokteili.
On siis käesoleva globaliseerumislaine jooksul tulnud ainult halbu üllatusi? Kindlasti mitte. Mitmed regioonid, mille osas veel hiljaaegu ei oldud optimistid (näiteks Ladina-Ameerika) või kus nähti suurt riski (näit. Hiina), on hakkama saanud paremini kui eeldati. Tervikuna pühitses inimkond uude millenniumisse astumist aga siiski küllalt murelikuna ja pärast 11. septembrit see mure süvenes. Teha järeldusi praeguse globaliseerumislaine suhtes on esialgu veel ennatlik. Kindlalt võib väita aga, et globaliseerumisrada on ohtlik ja inimkond ei ole veel välja töötanud toimivaid mehhanisme nende ohtude ületamiseks või pehmendamiseks.
 
Eesti
Eesti nagu ka teised riigisotsialismist väljunud Euroopa maad asus oma majandus- ja sotsiaalseid struktuure moderniseerima ja mahajäämust tasa tegema tõusva globaliseerumislaine tingimustes. Globaliseerimiskontekst ei ilmnenud Eesti puhul küll tingimata otsestes suhetes kogu maailmaga (Eesti põhilised partnerid nii väliskaubanduse kui investeeringute liinis on lähisregiooni riigid), küll aga kaudselt, nii-öelda partnerite-partnerite kaudu. Eesti tööjõud lülitati ruttu vägagi laiadesse rahvusvahelistesse koostöövõrkudesse. Plusside poolelt tähendas selline olukord uusi võimalusi, lihtsamat pääsu välisturgudele, samuti muutis see praktiliselt võimatuks kohalike majanduslike lobby’de orientatsiooni status quo säilitamisele. Teisest küljest võttis ta aga ära võimaluse korrata varem oma arengutee läbinud riikide kogemust, kus järk-järgult suurendati ja tugevdati loodud ettevõtteid, loodi soliidne rahvuslik majandus ja asuti alles selle baasil “maailma vallutama”.
Eriti just mitmete rahvusvaheliste kriiside mõju tõttu oldi sunnitud küllalt ruttu loodud ettevõtteid välisomanikele müüma. Tekkinud olukord on pärast paljude suurettevõtete müüki üsnagi võrreldav Ungari omaga, kus juba 80ndate lõpust alates oli väliskapital peamine arengumootor. Ungarlane Andras Inotai on hästi formuleerinud ka Eesti jaoks väga olulise küsimuse: kas staadiumile, kus globaalsus vallutas lokaalsuse (st. väliskapitali hoogsa sisenemise etapile) järgneb staadium, kus sisenenud väliskapital (st. globaalsus) õnnestub mingis vormis lokaliseerida, muuta see stabiilsemalt kohaliku arengu huvides töötavaks teguriks.
Viimasel ajal on aktuaalne veel üks kibe tõde. Nimelt selgus, et just need valdkonnad, kus Eesti majandus saavutas kiire ja muljetavaldava rahvusvahelise edu (näiteks IT-sektor), olid kõige tundlikumad majanduskonjunktuuri muudatustele.
2000. aasta septembris-oktoobris loo autori ja Maia Didõki poolt kümnest Eesti majanduspoliitika generalistidest asjatundjast koosneva ekspertpaneeliga läbi viidud uuring näitas, et globaliseerumise kõige olulisemateks positiivseteks efektideks Eestile peetakse küllalt üksmeelselt järgmist: täiendav tööhõive eksporttootmise, sh. välisinvesteerijate poolt teostatava eksporttootmise tulemused; uue tehnoloogia ja oskusteabe sissevool välisinvesteerijate kaudu; konkurentsi tervendav toime, mis on kaasa toonud madalamad hinnad ja kvaliteedi parandamise. Oluliseks saavutuseks saab pidada ka elu ja elulaadi mitmekesistumist. Samas peab Eesti arvestama ka terve rea globaliseerumise negatiivsete efektidega. Neist kuus olulisemat olid ekspertide hinnangul: potentsiaalne ajude äravool (madalama kvalifikatsiooniga tööjõu massilisemat lahkumist tõenäoliseks ei peetud), rahvusvaheliste finantsturgude volatiilsus, rahvusvaheline kuritegevus oma moodsate all-liikidega nagu narkokaubandus jmt., elanikkonna tulude diferentseerituse soodustamine, tugev surve Eesti välja arenemata sotsiaalkaitsesüsteemile, kultuurilise identiteedi nõrgenemine.
Mida siis nende negatiivsete mõjude vastu ette võtta? Abinõude hulgast, mida eelnimetatud ohtude vähendamiseks või ärahoidmiseks tarvitada, hindasid eksperdid kõige perspektiivikamateks mitte protektsionistlikke (näiteks turu- või tööturukaitse), vaid just institutsionaalseid ja arengupotentsiaali loovaid abinõusid nagu finantsinstitutsioonide läbipaistvuse suurendamine ja kontrolli tugevdamine nende üle, kuritegevusevastane rahvusvaheline koostöö, haridussüsteemi arendamine, tugevdatud tehnoloogiapoliitika. Teiste sõnadega, ära sulgu ega varju, vaid korrasta oma maailmaga “haakumise mehhanisme”. Järeldus tundub igati õige ja progressiivne, siinkohal tuleb aga arvestada, et nimetatud institutsionaalsed abinõud on küll potentsiaalselt efektiivsed, nõuavad aga pikaajalist ja järjekindlat tööd ning ka küllalt palju raha.
Seetõttu ei saa kiiret edu loota.Teatud optimismi lisab EL-iga liitumise perspektiiv, sest erinevalt globaliseerumisest on Euroopa Liidu sisene integratsioon selgelt arenguvahesid ühtlustav ja meie elu ja arengu jaoks olulisi institutsioone tugevdav protsess.