Meie väikest ja kihisevat kirjandusmaailma kummitab mingisugune eesti teooria tont ja poststrukturalism (jt. kummalised teoreetikud). Lisaks muule vaieldakse kirjanduse sotsiaalsuse ja sotsiaalse kirjanduse mõiste üle. Poststrukturalism tüütab eelkõige oma lõhkumise sooviga, mille baasilt olevat välja kasvanud praeguse ilma postmodernsus. Ainult et keegi ei saa enam aru, mis asi see pärastmoodsus õieti on, sest kui dekonstruktsioon kõlbab suurepäraselt teose analüüsiks, s.t. kirjandusteaduseks, siis loomiseks kindlasti mitte. Pole võimalik ühel ja samal ajahetkel taiest luua ja hävitada – nulltulemus. Lisaks kõigele ei saa teos sündida autori isiksuseta, tegu pole tööstustootega. Sestap veidi vanamoodsena sõnastasin ma enne “tegijaks” saamist manifesti, mida nüüd taas üritan kuulutada.
Leitud termin noorema kirjanduse suunale on intermodernism. Ta tähistab erinevate modernismivoolude põhitunnuste sulamit, olemata ükski neist. Jüri Talvet on katset teinud sellesarnast teooriat sõnastada, aga ta tegi seda natuke ennatlikult, suundumust polnud veel kujunenud. Pakun eesliidet inter-, sest iga suund on kui omaette modernism, siit ka modernismivaheline (modernismidevaheline). Mõeldud eelkõige luule käsitlemiseks ja loomiseks, kuigi ka proosat on võimalik samade tehnikate abil kirjutada.
*Luule iseeneses on tunnetuse ja elamuslikkuse avardaja, seega mitte puhtalt sõnakunst. Luule on sõnade kui tähenduslike üksuste abil väljendatud tundevoog, sugugi mitte konkreetne või puänteeritud. Uuema luule üks põhitunnus näib olevat saba ja sarvede puudumine, pole tarvis kindlat algust-lõppu, soovi korral jääb puänt lugeja välja mõelda. Põhilised intermodernsuse märksõnad on siis: eklektilisus-fragmentaarsus, kujundi- ja seosteküllus, pilt (ikoonidel klõpsin, järjest uusi maailmu avaneb), komplitseeritud struktuur, kõrvaltvaataja positsioon ja dünaamilisus.
Aastal 1998/99 ilmusid Doris Kareval ja Sass Suumanil Loomingus tekstid, mis ärritasid mind oma tuttavlikkusega: justkui keegi meie, noorte hulgast oleks nad sõnastanud. Seega pole selline modernismi sulam ehk ainult meie generatsiooni, vaid üldine ajamärk. Ent ühisjoonena ja loomemeetodina kuulub ta mõnede nn. 1997. aasta põlvkonna liikmete juurde, sest nende kirjutisi läbib see järjekindlalt ja on kuidagi ehedam.
Intermodernismi väikest manifesti hakati mingil määral pidama Tallinna Noorte Tegijate loosungiks, kuigi välja pakutud oli nimesid nii Erakkonnast, TNTst kui üksiküritajate hulgast. Pigem oli tegu ehk enesemanifesteeringuga, kuid praegugi vaadates tundub metoodiline tasand nende autorite vahel kattuvat. Vana TNTd lugedes, eelkõige almanahhi “Mõned ei tahtnudki”, leiame eest enam-vähem ühtlase impressioonilise massi. Nagu ka Erakkonna “Üheksavägisest”. seega ei paista sealt välja minu silmas peetud intermodernismi. Nägime ja kuulsime me ju üksteise tekste väljaspool trükisõnagi, sestap erines ka minu arusaam hetke kriitika omast. Mitmedki teadlased on rääkinud uuest ja üldisest modernismiajastust kirjanduses, kuid keegi pole andnud sellele nime ja määratlenud ilmselgeid ühisjooni. Luuletajana ei taha võtta võimupositsiooni ja sestap kutsun teisi kaasa lööma nende sõnastamisel. See siin vaid üks võimalikest variantidest (pealegi sõnastatud proosat täiesti puutumata).
Autorid, keda ma ikka intermodernistideks loen (peale enda) on kindlasti Aare Pilv ja Jürgen Rooste, vähemal määral Lauri Sommer, Berk Vaher ja Marko Kompus. Pilv intellektuaalsemate mängude harrastajana, Rooste jõulise ühiskonna kirjeldaja-kriitikuna, Sommer alateadvuslike vaimude peegeldajana, Vaher unise mulje hõljutaja ning Kompus sõnamaagina. Lisaks eelpoolnimetatud tunnustele ühendab meid kindlasti Andres Langemetsa tähelepandud seriaalsus (fragmentaarsus). Ligilähedasi tekste on viljelenud Hasso Krull, Tarmo Teder, Elo Viiding jt. Intermodernismi vastaspooluseks on alati olnud arbujalikud kirjanikud ja Tartu NAKi tuumik, kelle elurõõmus ja lobe lorilaul kannab pigem vormiluule tunnuseid kui kujundi ja sisu väärtust. Paistab, et uusarbujalikkust ilmub ka uue TNTga. Kuid nad on veel nõnda noored, et ennustamine oleks õelus. Igatahes olen rõõmus, et järjepidevus on Tallinnaski loodud.
Tegelikult on olemas veel rühm peatus!, mille põhitunnusena näibki peataolek, neil ei tundu üldse arusaamist olevat, mida nad kirjandusest tahavad. Mõne punktiga nende manifestis nõustuvad ju kõik esteetikapõhisemad loojad, teised ilmutavad lihtsalt kartust midagi valesti teha.
Mingil määral on intermodernism katse taastada autori kui geeniuse, s.t. tähtsaima (subjekti) positsiooni. Hoolimata sellest, et tekst hakkab oma elu elama, on tal ikkagi looja- ehk algtõuge olemas, see on andnud talle hingamise, mis ka lugejaid võib elustada. Seepärast võivadki autorid olla sisuliselt ja kujundipildilt vägagi erinäolised, vastavalt karakterile, kuid meetod on sama. Intermodernsus pole kindlasti massikirjandusele ülekantav võimalus, sest nõuab süüvimist, tihti mitmekordset ülelugemist, enne kui elamuse tekitab. Seega on tegu kunst-kunsti-pärast-suunaga ehk ikkagi kultuuriklikile mõeldud loominguga. Elitaarne. Keegi peab ka lugeja kaasaelamisvõimele rõhuma, mitte pudru ette nämmutama. Muidugi, sõnastaja rõõmustab salajas oma marginaalsuse üle.
Seega on intermodernism vaadatav mitmeti, küll loomemeetodina, mille tähtsaim komponent on voogamine ja vabadus, küll teksti ülesehitusena – fragmentaarsus, eklektilisus ja puänditus. Skeletiks saab pigem seoste või korduste voog.
Tegelikult tahaksin kogu teoreetilise jutu jätta teadlastele-kriitikutele, aga nemad kas vaikivad või räägivad hoopis muust, s.t. mitte teoste tunnustest ja võimalikest suundumistest – ühisnimetajatest. Pigem üritatakse leida mineviku eeskujusid (surnuid, müüte), laskmata uutel ärgata oma elule, kuid ometi on noortel oma elu elada ja kirjutada, nagu on ka ühine aeg ja luulevoog.

IVAR SILD,
uuspoeetik
* “Luule iseeneses”, Sirp 05.03.1999.