Sõnumik:

TNT! Meistrite hoovi galeriis (28.10.2002)

Lähen eakamate kolleegide kirjandusõhtule – oleksin ise justnagu noorevõitu (on seda juhtunud, on). Lähen vastsemate omale – oleks nagu vana või? Ilmselge soodumus ealeski loodetavasti mitte saabuvaks “keskea kriisiks”, ent ometi selgumus tollest, et – mingu ma mäherdusele tindiõhtule tahes, tekste tuleb ja saab omaks võtta üksnes kui kirjandust.
Vanusest, soost, usutunnistusest ja mis nad kõik olid, sõltumata. Sest, olgem ausad, isegi religioosne, isegi kristlik kunst suudab ajuti pakkuda elamust. Elamusepakkujat sel moel latrisse lükata ei tihkaks. Miks söandaksin, miks ihkaksin noid paartsadat eestikeelset kirjutamist valdavat inimest veel lahterdama hakata! Sead või head, aga omad.
Umbes sellised mõtted käisid viuh ja prööt mu meelest läbi, kui lahkusin uue TNT! esimeselt (oli vist ikka esimeselt) avalikult esinemiselt Tallinna pedas. Umbes kuu aega tagasi. Ma jäin tund aega hiljaks ja üksnes natuke üle tunni too värk kestis, ühesõnaga ei kuulnud ma kedagi peale Vibu, kes mängis kitarri ja laulis. Siis ma läksin majast välja, tegin suitsu ja mõtlesin eelmainitud mõtteid. Sest kõik tüübid, kes ruumist lahkusid, tundusid nii tibukesed, et mitte öelda munakesed. Et mitte ütelda armsamini.
Möödus aeg. Möödusin mina. Ma möödusin Vene tänava Meistrite hoovist ja nägin silti. Silt kuulutas uut kirjandust. Sisenesin galeriisse. Sain uue võimaluse. Tõsi küll, Vibu ei mänginud enam gitarret. Aga noored inimesed (kas TNT! tähendab endiselt “Tallinna noori tegijaid” nagu vanasti, või midagi enamat? vähemat? enamvähemat? plahvatuslikumat?), jah, noored inimesed lugesid loodud sõnaühendeid. Kogu lootusele (olen vist ikka noor?) ja skepsisele (olen vast juba vana?) vaatamata kaesin ja kuulasin pakutavat kui tükikesi reservatsioonideta kirjandusest, üritades unustada ennast ja olukordi. Heh. Õieti tegin. Seal oli kirjandust ja kvaliteeti rohkem kui raha eest. Üritus muidugi tasuta. Mõnelgi korral kippus käsi haarama kirjapulka (mida kaasas ei olnud), et märkida üles üliteraseid kilde, lõike, riime paberile (mida samuti kaasas ei olnud). Hea oligi, et ei olnud. Sest mida tekst edasi, mida esineja edasi, seda valdavamaks sai tunne, et ma tahaksin noid tekste paberil näha ja vast ehk siitsealt maha kriipseldada. Teate küll, noorte värk, kohati lisatakse kogemata selliseid asju, mida just tingimata ei peaks, ja siis tahaks hirmsasti abimeheks, mis on üldiselt inetu ja häbemata soov. Õnneks võitis kunst ja vaga olek, vaatasin ja ootasin. Ning nad tegid oma esinemise heaks liht-etenduseks, kahe ringiga. Tõmbas kohe huvitlema, kui ilmselge hea tekst jäigi ainsaks, autor kadus lavalt, aga siis, järgmises raksus, andis veidi enam ning mõni, kes enne vähem, ilmus vaid hetkeks. Hea lavaplaan. Ja üsna-peaaegu ainumat korda kuulsin ma elavas esituses proosajuppi, mis mind selgelt kaasa elama pani. Kobisema ja kritiseerima ka, aga see oli kõva kama. Tahan lugeda.
Pärast ettelugemise lõppu palusingi võimaluse korral saata tekste silmadega nägemiseks, emaili peale, et äkki sõnan miskit targemat väikse mõtlemise järel. Tühjagi nad saatsid. Märk iseteadvusest? Hea. Märk ükskõiksusest? Halb. Märk sellest, et noortel puudub ligipääs arvutile? Eriti halb. Nii või teisiti, ma arvan, et uus TNT! väärib oma raamatut või raamatuid. Ärgu raisaku algul raha kapitaalsesse kõvakaande nagu eelkäija tegi, vaid rünnaku odavate ja laialevikuliste paksbroðüüridega. Kristalliseerumisele järgneb kanoniseerumine niikuinii, ja ka kõvad kaaned.

Terv! KMS karl.martin@mail.ee


Uus tibuparv pürgib Tallinna kirjandustaevasse

Paari-kolme aasta eest suhteliselt kuulsusrikkalt hääbunud Tallinna Noorte Tegijate (TNT) järelkasv debüteeris 30. oktoobril akadeemilisel laval ehk Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis.
Uue TNT! kokkusaamise ja esinemise fakt on iseenesest nii rõõmustav, et peale kiidusõnade muud öelda ei tahakski. Ikka on parem, kui noored millegi asjalikuga tegelevad, aga mitte narkootikume ei süsti ega uusi noorteajakirju ei asuta. Aga ka sisuliselt esitlesid uued tegijad end Wimbergi, Rooste, Silla, Hedda Maureri ja teiste väärikate mantlipärijatena.
Kuivõrd uus TNT näitas end nii üksikautoritena kui esinejate kollektiivina, peab neist ka kirjutama nii ükshaaval kui kogumuljes. Üldisest küljest torkas negatiivselt silma proosa ülemäära suur esindatus ning madal tase. Proosat on nagunii raskem kirjutada kui luulet, esitada veel hoopis raskem. Olnuks siis tegu miniatuuride, aforismide või muu ultralühidaga. Enamik lugudest olid kuidagi ebamäärase pikkuse ja sisuga nagu klassikirjandid teemal “Minu päev”. TNT! luule aga kõlab endiselt uhkelt.
Birgit Jaanusele langes alustaja vastutusrikas osa ja kiita saab teda hea ettekande eest. Lugu jäi korraliku arenduseta, ometi saaks oravatest nii palju huvitavat kirjutada. Sellest hoolimata oli jutt liiga pikk.
Tarvo Truus näitas end andeka, aga kuidagi laisa luuletajana. Põlemist jäi väheks. Omapärased teemad, nagu tublide mesilaste võitlus kurjade robotitega ja seebikate hõõguvsilmseid latiinosid jõllitavad koduperenaised, näitasid, et tegu on rühma sotsiaalselt tundlikema natuuriga. Tekstid olid mõttevärsked, kuid liiga sõnaohtrad. Meelde ta igatahes jäi. Truus on uue TNT! Ruitlane.
Johanna-Mai Vihalem luges luuletusi, mis hinge läksid, ja lubas oma salli kuule kinkida. Usun, et kuul oleks hea meel ja “nähes und ta ära viiakse”. Õhtu üks parimaid etteasteid.
Veelgi võimsama mulje jättis Kaarel Kressa – mees, kes jookseb puhtast kurjusest vastu puud ja näitab, et isegi riim “kolm-tolm” võib mõjuda elegantselt. Read “maailm tahab suhu võtta, aga mina ei lase” olid õhtu pärl ja sobiv rühmituse motoks.
Rolf Liiv lubas, et “maitseb õige oma mõrkjaid mõtteid” ja suutis ka kuulaja samale lainele häälestada.
Andres Lindemanni essee “Kas eestlusel on tulevikku?” jättis üsna segase mulje, hoolimata läbivast ideest, et tulevik on meil üsna võigas. Aga õhtu lõpujutt oli stiililiselt kõige parem proosapala üldse. Pärtel Peeter Pere ehk Päu kohta suutsin möödunud kolmapäeval kirja panna vaid ühe lause: “ei saagi aru, mis on”.
Maria Siimoni “Artur ja Anna” erines oma tundelise sisu poolest muust proosast ja ka muust luulest, Vihalem välja arvatud. Julged, sirgjoonelised, vabad, naiselikud (või täpsemalt tütarlapselikud) tunded. Täielik vastand kertturakkelikule konnaperspektiivile. Nagu oleksime tagasi varakeskaegses Euroopas, kus lapsed mööda maad ringi käisid ja inimesi ristisõtta minema õhutasid. Siimon on uue TNT Marie Myrk. Kuna loo sisu täiendas vastav esinemismaneer, oli mulje väga hea, seda enam, et lool oli kergesti tabatav sü?ee. Aga kas sama mulje jäänuks ka lihtsalt lugemisel, selles ma nii kindel pole. Riimilis-rütmilisse vormi kätketuna saaks “Arturist ja Annast” ainet tervele Terminaatori plaadile.
Esinemised olid seotud vahetekstidega. Midagi oluliselt uut noorkirjanike ega neid ümbritseva keskkonna kohta need ei andnud, aga see oligi hea. Ka tellissein ei seisa ilma mördita koos, ammugi siis korralik kirjandusüritus.
Tauri Hütti kitarrisaade oli samuti õnnestunud leid. Ei häirinud, ei nõudnud tähelepanu endale, aga andis lisavarjundi. Kokkuvõttes oli kava koostatud silmapaistvalt maitsekalt.

VEIKO MÄRKA