Ööbikud ja kondorid

Tartu Noorte Autorite Koondis. Emajõe kondor. Toimetaja ja koostaja Veiko Märka. Tartu, 2002.

Kirjandusrühmituste või -ühendustega kipub ikka nii olema, et avalikkus näeb liikmete seas värvikama attitude’i või välimusega liikmeid. Nii ka NAKi puhul (nt. Aapo Ilves ja tema punased juuksed – Kõige Ilusam Eesti Kirjanik). On teatavad liikmed, kellele viidatakse kui tuumikule. Selles pole midagi taunimisväärset, aga sama mudelit ei tohiks rakendada organisatsiooni ühisteosest kirjutamisel.
NAKi (tuumiku) avalikke esinemisi ei taha ma mitte maha teha. Kuid NAKis pole ju pelgalt kadrilli löövad “ööbikud”, vaid on ka “kondorid”, kel puudub “lauluhääl” ja kes on seetõttu varju jäänud1. Seega on huvitavam jälgida viimaste tekste. Märka, Ilvese, Ruitlase, Pehki ja Contra kirjutatut on siin-seal kogu aeg ilmunud.
“Emajõe kondoris” sisalduvatest proosatekstidest on tugevaim Piret Jaaksi novell “Lihalik”. Läbiva zweigliku alatooniga ja lihtsa, kuid töökindla kompositsiooniga. Noore naise jälkustunne oma keha suhtes on esitatud skisofreenilises mina- ja tema-vormi vaheldumises. Tekstil on kaksikjaotus. Esimene osa kruvib pinget, tekitab küsimusi ja veidi “segab vett”. Teise osa dünaamilisus – gaasipedaal põhja! – viib küll trafaretse, kuid läbikirjutatud ja lugeja pinget maandava lõpuni. Küsimusi ei jää, ja milleks esitadagi vihjeid, torkida “narratiivseid mädapaiseid”, kui vastused jääksidki tulemata. Jaaksi teine novell “Viies peatükk” mängib sarnaste ülesehituslike võtetega, miinuseks jääb aga kaadritaguse niiditõmbaja topeltefekti tekitamine.
Ardi Ringvee kirjutab luulet uljalt nagu “ööbik”, kartmata mõjuda Veiko Märka epigoonina: “Olen väike püromaan/ niikui tikud kätte saan/ õhtul süütult süütan halge/ pärast kogu öö on valge”. Sugugi mitte halvem kui Märka. Kuigi read “olen väike…” tundusid siiani olevat Märka firmamärk (vt. Märka “Keel tarretises”). Ringvee on täiesti naklik selle tuntumas tähenduses. Samuti on seda Priit Liiviste (punkbändist Vedel Leib), kelle tekstid, tundub, on kirjutatud laulusõnade pähe või koomiliste vahepaladena. Hirmsa tahtmise korral nokime välja ka ühiskonnakriitika: “pussitati sõpra atsi…”. Kuni 20 aastat vanusevahet NAKi lavatähtedega näitab, et järelkasv rambivalgusse on kindlustatud (see kehtib nii Ringvee kui Liiviste kohta). Nendest kahest soovitaks eemale jäädagi Caspar Topsil, niisamuti nagu soovitan luuletuste ridade vahele õhku ja sõnade vahele veel sõnu. Või vastupidi.
Sisult tihedamate vahepaladena töötavad hästi Mihkel Kera “Kohvikuhaikutused”. Kui jätta “konks” meeleheitlikult alla neelamata, siis jääb naerupahvatus tulemata ja seda sümpaatsemalt “haikutused” mõjuvad. Nt. “kahvliks sirp/ joogiks koka/ salvrätikuks euroopa liidu lipp ”. Haikutama ajab.
Ajakirja Sitatorn toimetaja Leo Luks torkab silma sellega, et lausa paugutab ühiskondlikul teemal, raiudes, et prostitutsiooni legaliseerimine on Eesti Nokia. Luksi essee, mis sobiks, küll veidi töödeldult, SL Õhtulehte või täiemahuliselt KesKusi, meenutab üht Tallinna kunagist abilinnapead… Luks muidugi läheb kaugemale. Rajada tuleb kutsehariduskoolid prostituutidele: “Külalitsiks saab õppida peale üheksa klassi läbimist!” No jõudu tööle. Luks vürtsitab keeleliselt head teksti anekdootidega, mis sobiksid olematusse kogumikku “Valdo Jahilo does hardcore”.
Wimbergi lühipoeemid härra Padakonna seiklustest elektri ja kummitusega näitavad autorit lastekirjanikuna, mida ma ammu näha igatsesin. Kuuldavasti tõlgib Wimberg veel ETV-le “Tweenie põngerjaid”.
Teine potentsiaalne väärt lastekirjanik on Kadri Pettai. “Näärilugu” sisaldab aga miskipärast liigset ballasti näidendipärase tegelaste loetelu näol (miks siis mitte ka tegevuskoha kirjeldus?). Nääriööl ilmub kuuse alla pakk, milles on soovikast. Pisi-Kaarel ütleb kasti: “Nänn-nänn”. Algab kolmas millennium. Väga ladusa lauseehitusega lugu kogu perele.
Vahur Afanasjevi proosatekstid, eelkõige deliiriumi, kompav “Linnaliigutajad”, lubavad arvata, et kui autor päeviku-mina sisekõnede slummist tegelase-minana narratiivi seiklema nügiks, siis võib luuletaja Afanasjevi otsus proosa kasuks head tõotama hakata. “Soomusrong” vajaks jällegi “saba ja sarvi”, “Kahe saia vahel” aga trügib Ürg Helbe mängumaale, kus ei ole Afanasjevi koht. “Sigade kuningas” keksleb Kenderi “Iseseisvuspäeva” lauseehitusega samas rütmis: “Mõlemad on jalul, mõlemad lähenevad. Kiiresti. Telefon. Helistan.” Mis see nüüd on – paroodia või aastaarvu vaadates juba camp?
Otseselt päeviku-minale panustab Jan Rahman, kes pajatab võru keeles lookese sellest, kuidas sai Soomes käidud. Hasso Krullil oll’ vähembalt kats’ kotti ja Frantsuaal oll’ üten vihmasirm’, mis tegelikult oll’ myyk. No ja mis siis? Kuigi autori enda esituses – olen ise näinud – oleks lõbus ja ajaks naerma.
Samuti proosat kirjutav Priit Salumaa varjab nähtavasti kehva jutuveeretamise oskust tegelase otsekõne kasutamisega. Sü?eed ei ole, lugu ennast aga rohkem kui kirja jõuaks panna, üleliigset nihelemist seejuures kõige rohkem. Võib-olla töötaks paremini audio-esituses. Detailitruudusest ei saa rääkida, ideedest aga Salumaal puudust ei tule: “Loos” jõuab Guatemalast New Yorgi kaudu Eestisse (kohvris!) keegi, kes on arvatavasti alaealine ja tõenäoliselt meessoost tegelane. Siis tulevad kolm punkti (…). Ja siis tõmbab Tõnu koos Peetri ja Lehoga vist kokaiini. Võib-olla oli see kõik uni? Phuuhhh…
Elo Kuuste on lasknud raamatusse panna esmapilgul e-kirja, mis edasi lugedes tundub olevat päevik, mis moondub mingit sorti teksti mustandiks. Siinkohal oleks sobilik paratsiteerida underground-luuletajat Andrus Ehznachi: “Postmodernismist ammu saanud post posti otsas”. Mina nii kõrgele ronida ei julgeks.
Kogemusi ja oskusi jutu veeretamisel esindab vastukaaluks Urmas Vadi. Nagu Jaaks, jutustab ta esimeses ja kolmandas isikus, Vadil aga toimub kannapöördel vahetus selgelt ja lõplikult. Koer sirtsutab talvisel rannal mahajäetud riietele, mis hakkavad liigutama ja tantsima. Sealt edasi aga läheb nii: “Järsku olin riietega kaetud…” Riietest või riietesse saab “ma”. Riiete omanik aga ronib sealsamas lähedal jääaugust välja. Kuid kõik pole veel selgunud. Kes on “ma” ja mis kõik saab, selle selgitamisega ei tahaks teiste lugejate jaoks puänti ära rikkuda. Mis ütleb loodetavasti kõik Vadi teksti kvaliteedi kohta.
Mehis Heinsaar omakorda küsib, et kes on Sutsirk. Olendis on lugejad kindlasti juba ära tundnud härra Pauli järjekordse hobuseunenäo külalise. Heinsaare kohta ei julge midagi öelda, pärast antakse talle jälle mõni preemia.
Meeldivalt leiget lembelüürikat pakub lugejale Iris. Veidi pehmeid metafoore (“mõtte kaunis kangas”) ja pretensioonitut sõnamängu (“väsinud väsimus”, “käteta käsitlus”). Igaüks saab aru. Pohmakarma on ka sees: “ei ütle ta/ mis vaevab nukrat laipa/ mis eile veel kord viina järel käis”. Veel pretensioonitumalt mõjub Stuart: lind huikab ja mina armastan sind. Metafoorid on aga kohati huvitavamad: päikesel on käpad ja ta istub tugitoolis nagu kangurlind. Triin Ploom panustab aga hoopiski kohahõngule: Mallorca, Brasiilia, Tamula järv. Ploom kirjutab vormiliselt vabamalt kui Iris ja Stuart ning tilgutab viiteid muusikale ja “kultuurikollidele” nagu noor Rooste: flamenco fiesta, Chopin ja Meister. Kui juba sarnasusi Roostega mainitud sai, siis lisaksin kohe ka erinevused: Ploomi tekst ei ole nii lineaarne ning ängi ja pröökamist on vähem.
Irja Vaher jätkab ird- ja värdriimide kolisedes Tsaar Saltaani liinil. Tõde/sõge; tehes/mehed; Messalina/riivab; meest/keelt; armas/varvast; hidalgot/lohet.
Kõige vormikindlam on viiest NAKi poetessist Tiina Pai, kelle esimeses luuletuses “Sadu” on kõik (v.a. vett/hõbekett) riimid täisriimid. Järgnevad aga vajuvad ära. Paljud riimid on kistud, rütm küll säilib, aga seegi mitte alati. Mõned read on jällegi salakavalad – ridu “tulest sa tuled ja tuli su neelab” lugedes hakkas peas kummitama Vennaskonna “Loss Taivalkoskis”.
“Ööbikud” jäid teisele arvustajale. Tallinna-Tartu vastuolu jäi käsitlemata. See, mida “Emajõe kondor” teile pakub, on hea raamat. Lugege ise.

PRIIT KRUUS

1Samas, võib-olla puudub tuumikust väljajäänutel ka kirjanduslikuks lobitööks vajalik missioonitunne. NAKi tuumik teenib tugevad plusspunktid selle eest, et on käinud Lõuna-Eesti koolides ja mujal esinemas, kirjandust n.-ö. rahvale lähemale viimas.