Teatril äärealad veel vallutamata?

6.jpg (10770 bytes)

Liiva keskus: “Save Our Souls”, 2000. Egert Kamenik
Tung akadeemilisest teatriruumist välja pääseda on endast märku andnud juba aastaid.
Kaude on lavastajaid uusi mänguruume otsima ajendanud ihalus luua oma teatrimaailm fantaasiamänge võimaldavasse imeruumi black-boxi. Tänaseks on juba pea igal teatril oma “must karp” ja selle võimalused on paljuski ka läbi katsutud. Ent huvi eriliste mängupaikade järele püsib. Miks?
Ühe põhjusena võib ette tuua soovi teatrit elule lähemale tuua, sest mõtteline neljas sein, mis akadeemilise lava puhul vältimatu, võib tekkida (püsima jääda?) ka black-boxis. Kõige ilmekamalt tõestab seda pealinna värskema-uhkema musta teatriruumi, Vanalinnastuudio black-boxi senine praktika. Teatri uus võimalusterohke saal on kasutuses juba teist hooaega, aga selle aja jooksul ei mäleta lavastust, mis klassikalist lava-saali suhet kuigivõrd kõigutada oleks suutnud: sama hästi võiks teatri lavastusi mängida ka akadeemilises saalis. Roman Baskini esimene Vanalinnastuudio uue saali lavastus “Kähku igavikku!” koos Jaak Arro kujundusega andis vahest kõige rohkem märku võimalustest, mida nn. vaene teatriruum pakub.
Möödunud suveteatrihooaeg avastas meie teatrile uusi mängupaiku ja võimalusi. “Lähemale publikule, lähemale elule!” võiks olla üks loosung, mis suviseid avastusi ühendaks: Rakveres Pinteri “Majahoidja” Pika tänava lobudikmajas, Tartus McPhersoni “Teisel pool” Lutsu tänava (nüüdseks juba teatri-)majas, Lindgreni “Kumalasemesi” Saueaugu teatritalus, Kiviräha “Rehepapp” Metsavenna talus, Marika Blossfeldi tantsutalu jne. Festivali “Draama 2001” off-programm “Endast välja!” võttis sügisel Tartus mängupaigana kasutusele ka Tiigi tänava veski, mis oma mahajäetuses nii ajalooliselt kui ka kummituslikult hingas. Tasub loota, et eelmise suve otsingud-avastused jätkuvad. Suve lõpul tundus, et uued mängupaigad võiksid olla inspiratsiooniallikaks, mis kutsub ka pealinna võimalusi värske pilguga üle vaatama.
Ent suurlinn Tallinn, kus elab üle kolmandiku Eesti elanikest, ärkab-toimetab aeglaselt. Suurlinna mängureeglid on (eriti sügis-talvisel hooajal) teised. Teatrid-trupid arvestavad tõenäoliselt suuresti vaataja ootuste ja käitumisharjumustega, julgemata publikut eksitada: vaataja võtab teatriskäiku enamasti kui pidulikku sündmust (eeldaks justkui mänguruumi, kuhu sobib eriline tualett ja lakk-king); mängupaigale peab olema piisavalt hea autoga ligipääs (parkla); vaatajaid peaks teatriruumi ära mahtuma võimalikult palju (et lavastus end ära tasuks); rahuldama peab publiku ihulised tarbed (suupiste ja WC) jne. Alles seejärel saaks justkui kunstile mõelda. Osalt täiesti arusaadav ja mõistetav lähenemine, mis aga teatritegijate riskijulgust tugevalt kärbib.
Teine lugu on suvelavastustega, mis juba eeldavadki vabamat vaatamiskogemust. Suveteatri demokraatlikumad mängureeglid ongi Tallinna mängupaikade kaarti rikastanud: nende hulgas kõige pikema ajalooga mängukoht on ilmselgelt Pirita kloostri varemed, kus vabaõhulavastusi tehti juba nõukogude ajal. Kui väljaspool teatrimaja mängimist ülekantud tähenduses võtta kui teatri äärealale kolimist, siis lisanduvad Piritale kindlasti ka kesklinna õued-hoovid: Dominiiklaste klooster, Nukuteatri suveõu, Linnateatri lavaauk, Teatri- ja Muusikamuuseumi kitsuke õu ja lisaks muud linnaplatsid ja
-sopid, mis eeskätt vanalinnapäevade aegu elustuvad.

6.jpg (10770 bytes)

Energeetikamuuseum: “Lõppmäng”, 1999. harri rospu

Kui roobitseda kokku ülejäänud mängupaigad, mida kas otsesõnu või ülekantud tähenduses võiks nimetada äärealadeks, milline on saak? Paraku suhteliselt nigelavõitu. Kesklinnast sammhaaval kaugemale liikudes oleks tulemus selline: Vanalinna Muusikamaja, Kirjanike Maja musta laega saal, Mustpeade maja, Kanuti kildi hoone, Energeetikamuuseum, Kadrioru loss ja kunagine tennisehall, Vilde majamuuseum Kadriorus, Sossi klubi, endine kino – nüüdne kultuurikeskus Kaja Mustamäel, Rocca al Mare vabaõhumuuseum, Liiva keskus Järvel. Draamateatri menukas suveprojekt Keila-Joa mõisas ei tule geograafilises mõttes enam arvesse, kuigi olemuslikult see siia ritta sobiks.
Nimekiri sai siiski üksjagu pikk (kindlasti lisanduvad siia veel harrastusteatrite mängupaigad ja ehk ka mõned juba ununenud teatriüritused). Aga kui loetletud mängukohad jagada ära viimase kümne aasta peale (mil teatrid neid kohti on hõivanud), jaguks igale aastale napilt üks tavatu mänguplats. Kui mõelda nendele vanadele trammidepoodele, tehasehoonetele, pööningutele ja keldritele, basseinidelegi, kus lähemate naabrite juures või kaugemalgi välismaal teatrit on tehtud, siis mõjuvad Tallinna alternatiivsed mängupaigad selle kõrval suhteliselt ontlikena.
Vaieldamatult on kõige aktiivsem otsija ja leidja lavastaja Mati Unt, kelle uudishimu ja riskijulgus on Tallinna teatripaikade raadiust vahest kõige rohkem avardanud ja rikastanud. Kui mälu ei peta, siis üks esimene Undi avastus oli Kadrioru tennisehall, kus 1995 aastal mängiti Draamateatri egiidi all Shakespeare’i “Pööriöö unenägu” (varem oli tennisehallis mänginud festivali “Balti teatrikevad” külalisesinejad, tookordse festivali üks üllatuslikum mängukoht oli aga Hiiul asuv Tallinnfilmi stuudio, kus astus üles rootsi trupp Galeasen Genet’ “Toatüdrukutega”). Unt on ära käinud ka Kadrioru lossis lavastusega “Vaimude tund Kadrioru lossis” (Draamateater, 2000) ja Energeetikamuuseumis “Lõppmänguga” (Draamateater, 2000). Undi võõritavale teatrilaadile näib keskkonnamuutus sobivat: ühest küljest fokuseerib isegi paremini lavastaja ulakavõitu ideid, teisalt toob publikule lähemale näitlejaisiksuse, mis sageli Undi lavastustes näitamise-võõritamise kihi alla varjub. Kui Undil jätkub huvi kesklinnast kaugemal ringi kolada, siis kindlasti ta ühel päeval jälle üllatab.
Vaieldamatult tähelepanuväärseima kohavaliku on aga teinud Merle Karusoo: 2000. aasta suvehakul mängiti tema teatriprojekti “Save Our Souls” sovetiaegsetest ladudest ümberehitatud Liiva keskuses. Mängupaiga valik oli sotsioloogilise teatriprojekti konteksti tabavalt täpne ja juba ette mitmetähenduslik: aadressil Kalmistu tee 26 mängiti lugu, kus laval Eesti Vabariigi mõrtsukad. Mõrtsukvangide monoloogid kõlasid paigas, kus seni olid toimunud suurejoonelised trendipeod. Liiva keskus, millel ka tegelikkuses on olnud mõneti ju tsooni tähendus – mis see vibe muud on, kui koht, kus end ise muust maailmast eraldada –, sobis paradoksaalsel moel hoopis vastandliku keskkonna kujutamiseks – mis see vangla muud on, kui koht inimestele, keda ühiskond endast eraldab.
Liiva keskus polnud Karusoo projektile lihtsalt tabavalt leitud dekoratsioon: juba üle ukseläve astudes sattus vaataja kohe sisse ka lavastuse stalkerlikku atmosfääri – kontekst, millesse Liiva keskus oli asetatud, pani ruumid kõnelema hoopis teist keelt. Või kõnetas sotsiaalne projekt ise ruume ja vaatajaid. Šokeerivaim oli “SOS”-projekti fotonäitus, kus vanglavõrega eraldatud ruumi ühes seinas asusid valitsustegelaste värvilised klantsportreed ja teisel pool mustvalged fotod mõrtsukvangidest – teadlikult utreeritud, ent jahmatavalt toimiv vastandus. Samas pole Liiva keskus tõenäoliselt sugugi kitsalt määratletav keskkond, usun, et seal võib mängida ka Shakespeare’i või Kivirähka. Ehkki jah, vist ikka vaid suvehooajal.
Unt on uusi mängupaiku hõlvates tegutsenud Eesti Draamateatri egiidi all. Karusoo “Save Our Souls” sündis väljaspool riigiteatrit. Õigupoolest võiksidki uued, avastuslikud ja kesklinnast kaugemale jäävad teatritegemise paigad olla just vabatruppide pärusmaa. Mõneti ka on: Varius on mänginud nii Vilde Muuseumis kui Sossi klubis, VAT mängib noortelavastust “Kivid” Mustamäe kultuurikeskuses, Vaba Lava Vabaõhumuuseumis. Üllatav, et oma kesklinna mängusaalist pole eriti kaugemale saanud Eesti esimene erateater, avangardse renomeega Von Krahli teater. Ent Tallinn kestab veel, ka oma äärealadega.

 

6.jpg (10770 bytes)

Kadrioru tennisehall: “Pööriöö unenägu”, 1995.

MARGOT VISNAP