Agulid ja äärelinnad: arengust nii ja teistpidi 

6.jpg (10770 bytes)

Tallinna kesklinna aktiivsuse skeem. Lihtsam kui nimetada äärealasid, on leida paigad, mis moodustavad tihedaid linnakasutuse sõlmpunkte. Neid on piisavalt vähe, et neid selgelt leida. Piisab vaid laiemalt teelt kõrvale keerata, kui algavad poolunes agulid ja kaob tõuge metropoliihaluseks. koko arhitektid

Majad on siin ühetaolised, madalad ja puidust. Neil on eranditult viilkatused, sageli tugevalt etteulatuva räästaga. Viilukolmnurk on enamasti tänava poole, seintel kohtab nii püst- kui rõhtlaudist. Puitraamidega aknad on traditsiooniliselt püstjad, sageli väikeste ruutudega. Aknaraamidel on nikerdusi, mõnel üsna keerukaid saelõikeornamente. Majade vahel soonistuvad kitsad kujad hoovidesse. Inimesed elavad tihedalt koos, suhtlemiskohtadeks on poekesed ja nurgapealsed baarid. Õhtuti kostab tänavatelt purjus inimeste lällamist, nood tuiguvad väsinuina kodu poole, et järgmisel hommikul taas reipana alustada. Küla servas ripub trossidel suusalift, mis viib 3000 meetri kõrgusele lumistesse mägedesse.

Kuni viimase lauseni võis arvata, et jutt on Kalamajast või Koplist. Tegelikult kirjeldasin Austria suusaküla Mayrhofenit. Jätsin teadlikult kõrvale mõned suusakülade tunnuslikud jooned nagu turistlik kitšilikkus, eeskujulik teenindus ja rõõmsad elanikud – et proovida, kui kaugele puitasumite kirjeldusega minna saab, enne kui kerkib küsimus: miks üks ühetaoliste puitmajade kooslus ei vääri kõrgemat nime kui agul, teist aga tahaks vägisi linnakeseks ülendada.
Märksõna on “kvaliteet”, nii ehituslik kui sotsiaalne. Korterid on anonüümsed ja müügiks mõlemas, ühes hädapärased, teises kodusust simuleerivad. Kui mitte luksuslikkus, siis hoolitsetus on suusakülas garanteeritud igale tulijale. Turistide rahvusvahelisus ja nooruslikkus garanteerib siin hooajati pideva uue energia juurdevoolu, mis hoiab eemal provintslikust mandumisest. Väsinud agulites seevastu elatakse tüdinuna rutiinset elu, jagatakse maid ühe ja sama naabriga ja valatakse tigedust välja kassile jalaga andes.
 
Mitmekihiline agul
Õieti on see tunde küsimus, kust läheb piir aguli ja mitteaguli vahel. Nii nagu vanalinn ei koosne ainult keskaegsetest majadest, kuid ikka räägime keskaegsest vanalinnast, nii ei koosne ka ükski agul ammu enam ainult ühe perioodi ehitistest, kuid teatava miljöölise ühtsuse põhjal määratleme selle endiselt aguliks. Üksnes majade ühetaolisuse, elanike sissetulekute ja sotsiaalsete probleemide kontsentratsiooni järgi võttes tuleks Tallinna suurimaks aguliks pidada Lasnamäed.
Töölisagulite ilmet hakkasid parandama juba 1910. aastate puidust juugendüürimajad, seejärel keskse kivitrepikojaga nn. Tallinna majad, mis tänagi kinnisvaraturul hästi lähevad. Maja pidi tüüpsusele vaatamata ilus olema. Art deco ornamentidega ja tellislaomustritega “Tallinna majad” olid samm edasi linnapeast inseneri Lenderi büroos vorbitud kasarmutest.
“Meil püstitatavate monumentaalsete ehitiste arv ei saa olla suur, neile ei saa rajada ka meie arhitektuurilise ilme kujundamist. Kultuuri ei loo veel üksikud paleed agulis, tähtis on, et ka agul omaks stiilset ja kultuurilist palet,” väljendas tollaseid seisukohti Arnold Matteus (1938).
Ajalooline agul oli ambivalentne üleminekupiirkond linna ja maa vahel: külaühiskonnast tulnule olid loomulikud õu ja hoovipealsed kuurid (mis hiljem kohandati isetegevuslikeks autoremonditöökodadeks), pesuköögid, aiapink, köögiviljapeenar ja sirelipõõsas. 1930. aastate aguli tsiviliseerimine oli realistlik püüd ületada külaühiskondlikud jäänukid ning kujundada eestlaslik linnakultuur. Sel ajal ilmusid agulitesse 3-4korruselised funktsionalistlikud majad. Jõulisemalt kui üldiselt arvatakse, kujundas agulipiirkondi stalinismi periood; tollaste madalate tüüpmajadega täidetud Pelgulinna lõppu ja Kopli ning Lasnamäe algust me enam aguliks ei peagi, ehkki nn. rahvakorteritega majad olid sisuliselt taas odavad barakid.
 
Hõlmikpuuaegne agul
Aguli helgemaid perioode olid 1980. aastad, mil neid hakati seostama eestlaste linnaidentiteediga. Hõlmikpuu võitlustes Süda-Tatari puitmajades elanud inimeste püüdliku loetlemisega tekitati mõneski tunne, et rahvuslikku ajalukku saamiseks piisab ainuüksi agulis elamisest. Agulid isikustusid ning elanikud hakkasid oma elukeskkonda teise pilguga nägema. Lasnamäele või Õismäele kolimine tundus siis peaaegu rahvusliku reetmisena. Tähtis saavutus oli, et käibeleksikast kadus sõna “kõdurajoon”.
1980. aastad oli aeg, mil aguleid armastas ka osa arhitekte, sest postmodernismi värske lainega jõudis kohale robertventurilik kiindumus argiajaloo ja vernakulaarse arhitektuuri vastu. Christian Norberg Schulzi genius loci (1979) tõi linnaplaneerimisteooriatesse jõuliselt subjektiivse ja sensitiivse joone, mis ei mõjutanud küll tollaseid modernistidest linnaplaneerijaid (Keldrimäest oldi just üle sõitnud), küll aga nooremaid romantilisi arhitekte, kellele müstifitseeritud jutud “koha vaimust” andsid suurepärase võimaluse tunda end kunstnikuna, kes nagu maalija ja skulptorgi vajab loomiseks ebamaise muusa salapärast puudutust.
Tollane arhitektide agulinostalgia ei viinud paraku praktiliste tulemusteni, elamuehituse hoobasid pöörata ei suudetud. Postmodernistliku aguliinspiratsiooni üksiku näidisena ehitatud Vana-Kalamaja 20a (arh. Erkki Valdre, 1985 – 1988), millest pidi saama uus Tallinna agulite tüüpmaja, seisab täna nutuselt räämas. Tema lõbusast arhitektuurist on tagantjärgi üsna raske leida seost tallinliku aguliarhitektuuriga, kuid tollal oli eriprojekti järgi tehtud madala paneelmaja ehitamine juba saavutus omaette.
1980. aastate lõpus tuli rootsi arhitekt Bo Sahlin Kalamaja modernistliku keskuse projektiga. Paraku ei mõistnud ta eestlaste agulifiilseid hetkemeeleolusid ning tema projekt kukkus läbi. Elanike aktiivsus oli haripunktis, sest igasugune omaalgatuslik seltsiliikumine (Kalamaja selts) seostus poolohtliku protestimisega nõukogude võimu vastu üldse. Ka Irina Raua suhteliselt leebe Kalamaja detailplaneerimisprojekt (1986) sai elanikelt karmilt võtta. Selle tulemusel ehitatud neli tellismaja Vana-Kalamaja 17 a, b ja c ning Kalju 7 on tänase pilguga vaadates tegelikult sobivaimad, mis viimase 20 aasta jooksul Kalamajja on ehitatud.
Nüüd ei näe elanike aktiivsust enam kuskil. Rahvas on unustanud oma õigused või lihtsalt ei tea neid. Naabrite protestid on detailplaneeringute menetluses konkreetselt sätestatud, kuid kui vaja tegutseda, siis rehmavad ägedamadki nurisejad, et ah, mis nüüd mina.
Kui Bo Sahlin tuleks Kalamaja projektiga täna uuesti, siis läheks see tõenäoliselt läbi: moodsate klaastornide püstipanek stalinistliku Kalamaja keskuse kõrvale tunduks nüüd ilmselt vägagi ahvatlevana, eriti kui sellega endiselt pakutaks lisaks ka osa Kalamaja puitmajade renoveerimist. Pealegi – kui võib mütata Tartu maanteel, miks siis Balti jaama taga ei või?

1990. aastate agulid
1990. aastatel toimunud elanikkonna järsk sotsiaalne diferentseerumine tõi kaasa kahesuunalise “agulistumise”. Linna piirile kerkisid uued “agulid” – tõkkepuudega eraldatud “luksuslikud kaitselaagrid” (Steven Flusty väljend), kus vabatahtlikult elatakse ülitugeva sotsiaalse kontrolli all nagu kunagi külaühiskonnas, aluseks CID (Common interest developments), mis muu maailma radikaalsetel juhtudel võib sisaldada reglementeeringuid koguni asumi elanike vanuse ja külaliste vastuvõtmise kohta ning piirata laste arvu perekonnas, maja värvitooni valikust rääkimata. On omamoodi tore kokkusattumus, et 1990. aastate moevõtteks sai taas köögiga ühendatud eluruum (nii mõnigi alustas vabas Eestis elutingimuste parandamist seina mahavõtmisega toa ja köögi vahelt), milles võib näha analoogi omaaegse “säärvandiga” toaga, kus tuba ja köök asusid samuti ühes ruumis.
Samal ajal käisid päris agulid hoogsalt alla, lagunesid ja lumpenistusid. 1990. aastate algupoole huvitav sotsiaalne ilming oli puitmajade õuedesse ilmunud luksusautod. Täna me neid enam eriti palju ei näe. Agulis elamine pole enam mingi näitaja. Klantsajakirjad on innukalt kultiveerinud kõrget elustandardit ja luksuslikke koduideaale, agulis on see võimalik vaid pärast totaalset ja korteriplaneeringuliselt huvitavat renoveerimist. Vähe sellest, korralikud peavad olema ka kõrvalmajad, sest kinnisvarasoetamisel on oluliseks saanud parameeter, mis viitab otseselt keskkonnateadlikkuse kasvule – vaade aknast.
Elamistingimusi on parandanud 1990. aastatel eelkõige jõukam klass ja need, kellele naeratas tagastamise õnn. Kinnisvaraturul maksujõuliste huvid on määranud elamuehituse arengut, rahakotiga garanteeritud soovidele ei ole takistusi ei kesklinnas ega agulis. Nii on kombeks saanud moodsate kortermajade pressimine ka puitrajoonidesse. Arhitektide uljuse taga on tihti utoopiline kujutlus kogu piirkonna peatsest kadumisest, millele nad jõuliselt kaasa aitavad. Täie rauaga pannakse kõrge ja lai maja püsti, sest kontekstuaalsus pole olnud “ülbete üheksakümnete” lemmiksõna ning muusadega turul karastunud arhitektid enam läbi ei käi.
 
Rikkurite tung agulisse
Kui Süda tänavale kerkis mitmekorruseline kortermaja (projekt 1998, A. Padrik), siis tõmbus kogu Süda tänav kokku. See oli valusalt tähendusrikas akt, sest just see tänav oli 1980. aastatel protestimeelsete linlaste tugipunkt. Padriku majaga võeti see kants üleolevalt ja vastupanuta, ei mäleta, et keegi üldse reageerinud oleks. Viiekorruselist maja on püütud küll mahtudega liigendamisega keskkonda mugandada, kuid lõpptulemus mõjub ikkagi räigelt destruktiivsena, seda eriti kõrgema osa ilmetu arhitektuurse lahenduse tõttu, mis meenutab pigem viljakuivatit. Krunt on täis pakitud, majadevaheline intiimne ruum kadunud. Künnapul ja Padrikul on suur värviline kortermaja kerkimas ka Sakala tänaval Muusikaakadeemia vastas, mis on leebem juhtum, sest muusikaakadeemia suur maht on siin juba oma töö teinud ning kogu situatsioon teine. Sakalast kujuneb moodne tänav ja järele läheb ilmselt ka Tatari.
Tunduvalt kontekstuaalsem näide on korterelamu Ravi 14 (arh. Peeter Pere, 2000), mis ei tundu olevat küll müügiedukas (ilmselt kallis). Uuel majal oli olemas visuaalne tugi 1920. – 1930. aastate kolmekorruseliste kivimajade näol (üle tänava). Maja säilitas suhte ümbritsevaga, tema funktsionalistlik vormikeel oli ette valmistatud vastasasuva 1930. aastate kivimajaga (arh. E. Sacharias). Korterelamu kaheks jaotatud maht ei mõju destruktiivselt, sest tema kõrgem osa on tänavast taandatud (õue poolt on ta siiski küllalt ignorantne). Maja esialgne projekt oli sootuks hoolimatum, kuid muinsuskaitse ei lasknud seda läbi.
Kalle Vellevoo maja Suur-Patarei 16 (1998) võttis 1930. aastate arhitektuurikeele aluseks, maja ise tuli vägagi moodne, kuid säilitas selgelt tunnetatava tallinlikkuse ka moodsaid võtteid kasutades. Tulemus on tähtis eriti sellepärast, et siin tegeleti tavalise tüüpmajaga, mitte muinsuskaitselise unikaalobjektiga. Just majatüübi arendamise ning tüübi varieerumisega piirkonniti saaks mitmekesiselt kujundada eri linnaosade imagot. See pole mingi uus mõte, sai 1998. aastal puitarhitektuuri võistluski korraldatud, kus korruste piirmääraks oli 3 – 4, korterite arvuks 8 – 12 ning eelduseks sobivus Tallinna eeslinlikku miljöösse. Kokku tuli (koos renoveerimisprojektidega) 85 tööd, neid on korduvalt näitustel näidatud (Rootsis ja Norraski), kuid tulemused pole paraku praktikasse jõudnud.
 
Loovust ka muinsuskaitselt
Muinsuskaitsel pole lihtne ambitsioonikate arhitektidega ühist keelt leida, kui arhitekt üritab vankumatult oma kinnisideed kaitsta. Õnneks on ka neid, keda kitsendavad tingimused hoopis inspireerivad: ajal, mil kogu maailma arhitektuur üheülbastub, on konkreetse kohaga tegelemine suurepärane võimalus midagi omanäolist teha. Tallinna mitmekesine miljöö ning rohked vahepealsed, hajunud tsoonid pakuvad omanäolisuseks rikkalikke võimalusi. Arhitekt peab muidugi kümneid aastaid ettepoole vaatama, muinsuskaitse jälle olemasolevat hästi kaardistama: määratlema, millised on juhuslikud ja millised määravad karakteristikud, olema sõnastustes võimalikult täpne, rääkima nii majadest kui nendevahelisest ruumist ja tänavast, mitte üksnes ajaloolisi detaile inventariseerima. Kõik see sisaldab subjektiivsust, kuid ajaloolase töö on samuti looming, eriti kui tegemist on mänguruumi tekitamisega teisele loojale. Mul on tunne, et muinsuskaitsjate-arhitektide vastasseisus on süüd ka selles, et eritingimusi koostavad arhitektuuriajaloolased jäävad tihti trafaretseks (kardan, et kunstiakadeemias kunstiteadlasi ei õpetatagi linnaruumi analüüsima). Arhitektidele jääb nii mulje, nagu tarvitataks nende kallal lihtsalt võimu. Nii pole ime, et mõnede arhitektide jaoks on muinsuskaitse mingi maffia, kellele tuleks uusehitustega iga hinna eest “ära panna”.
Reaalselt säästliku arengu poole
Omaette teema on äärelinna sotsialiseerimine. Sotsiaalmajadeks renoveeriti Koplis Erika 7 (arh. K. Rõõmus) ja poolikust majakarbist üles ehitatud Ankru 1 (arh. R. Murula). Viimase puhul saavutati ülisoodne ruutmeetri omahind (7500 kr./m², koos kommunikatsioonidega), millise fakti varjutas lahvatanud tüli korterite jagamisel (nn. Jaana Padriku maja). Ankru tänava maja toimib Kopli keskkonnas korrastava elemendina ja ennäe – pole seintele veel grafititki ilmunud. Territooriumi piiramine võrguga osutus siiski vajalikuks, sest esimesele korrusele ehitatud korterite (otsepääsud õue) ratastooliinimesed vajavad tavalisest rohkem kaitset. Erika tänava majade renoveerimine sotsiaalvajadusteks jätkub, üks neist peaks valmima juba aprillis.
Euroopas juba üle kümne aasta lipukirjaks olnud linna säästlik areng sobib igati kokku agulikeskkonna revitaliseerimisega, tähendab ju säästlikkus sotsiaalset arenguteed ning keskkonna kvaliteeti, mis arvestab piirkonna väljakujunenud morfoloogilist ja kultuurilist identiteeti ning baseerub mittehävitavale kasvule ja muutustele, mitte plats puhtaks! mentaliteedile. Säästliku arengu keskmeks pole majanduslik kasu, vaid inimesed (Bruntlandi raport (1987) jt. Sustainable developmenti dokumendid). Lahenduseks ei saa olla ühe kalli maja ehitamine, vaid piirkonna keskkondliku väärtuse tõstmine tervikuna: ehitamine miljöösse sobitudes ja olemasolevat sensitiivselt moderniseerides. Mitte kontraurbanistlik kinnisvaraarendus linnaäärsetel põldudel, vaid olemasoleva linnaga toimetulek peaks olema linnavalitsuse võimekuse mõõdupuu. Agulipiirkonnad on Tallinna nõrgim lüli. Neid säästvalt ja mitte kasumit taga ajades arendades, selleks avalikke hoobasid kasutades, fondide ja kolmanda sektori initsiatiivi stimuleerides saab taasluua inimliku keskkonna, mida elanikel on võimalik omaks pidada. Madalad majad ja väike aed – tegevust võimaldav “roheline” tuba, mida pole võimalik omada paljudes teistes piirkondades – tõuseb järjest enam väärtuseks. Maja tagahoovi saab lasta lapsed mängima, suviti kogunevad linnaaeda sõbrad ja õhtuti kostab muusikat.
Vaid harva meenub, et kunagi peeti seda paika aguliks.

KARIN HALLAS-MURULA