Eestlase loetavus

Bernhard Schlink, Ettelugeja. 1995, e.k. 2000; 
Mart Kivastik, Presidendi lapsed. 2001.

Ma ei sea kahtluse alla, et Schlinki “Ettelugeja” on hea raamat. Väga hea. Ma ei taha ka uurida, kas Kivastiku “Lapsed” on sellest parem või halvem. Mu ülesanne seisneb hoopis muus.
Selle muu juurde juhatagu meid kaks tsitaati:
1. Viinis asuva Teise maailmasõja aegseid juutidevastaseid kuritegusid uuriva keskuse juht Simon Wiesenthal kavatseb kutsuda maailma boikottima Balti riike ja Ukrainat, kes tema väitel tahavad rehabiliteerida SS-lasi.
2. Te võite kindel olla, et kui mingeid ühendusi on, siis on ka vastavaid juudi ühendusi. Kuigi kirjaoskamatus ei ole just juudiprobleem.
Esimene tsitaat pärineb 20. aprilli Postimehest. See muude hulgas ka meie rahva vastu suunatud jõhker ja täiesti ebaõiglane üleskutse põhjustas eestlaste massilist kibestumist, asi jõudis nii kaugele, et isegi mõned juhtivad Eesti Vabariigi poliitikud lubasid endale mõningaid kriitilisi noodikesi mõningate juudiorganisatsioonide aadressil. Samal ajal hõõrus üks endiste okupantide – kui nad ikka on endised!? – “partei” käsi.
Teine tsitaat on Schlinki mahunovelli eestikeelse tõlke 158. leheküljelt – see on Ettelugeja puänt. Autor seostab novelli finaalis kirjaoskamatuse kõige ootamatumal kombel juutidega, õieti ameerika juutidega, st. amerikanismi ehk mikihiirlusega.
Siinkohal üks kõrvalepõige – et mida ma nn. mahunovelli all silmas peangi? Ei, mitte seda, et oleks trükitud mahupaberile. Minu arvates on lihtsalt lisaks romaanile (mis algab viiesajast leheküljest) ja novellile (kuni viiskümmend lehekülge) olemas ka pikk novell ehk mahunovell. See on olemuselt küll novell, aga selline, kus kujundi loomiseks (kõneka kujundi!) on vajalik teatav maht, jah, tunde loobki tunde vältav lugemine.
Eesti kirjandusest tuntuim mahunovell on Tammsaare “Ma armastasin sakslast”. Schlinki “Ettelugeja” on sellega poolenisti sarnane. Mõlemal novellil võimaldab sujuvalt ujuma hakata kümnetest lehekülgedest ja lõpututest kordustest koosnev armastusballast. Armusuhte pikad kirjeldused ei ole taolises novellis mitte millegagi kokku võetavad, lugemiseks kuluv aeg ja lehekrabin on kujundi lahutamatud osad. Kuid, pangem tähele, olemuslikult on tegemist siiski puhta novelliga, sest kui võtame mahukujundi sulgudesse, mahub kõik muu viiekümnele leheküljele lobedalt ära. Nn. “jutustust”, st. suvalise mahu ja struktuuriga teksti ma endiselt päris kunstiteoseks ei peaks. Aga aitab teoreerilisest põikest.
Küsimus, mida uurida tahan, on, et kas Simon Wiesenthal on kirjaoskaja või mitte. Et sellele vastata, peab selgitama, kas Mart Kivastiku “Presidendi lapsed” on loetav. Sest on küll ju ka selline võimalus, et Simon luges enne meie hävitamisele asumist “Presidendi lapsi”, kuid ei saanud aru mitte seepärast, et ta ei osanuks lugeda, vaid lihtsalt polnudki mitte millestki aru saada! Niisiis, kujutagem endale ette dramaatilist situatsiooni: Simon on raketid välja sihtinud, punane nupp ta pöidla all kuumab ja kutsub. Korraga ilmuvad “Presidendi lapsed”. Simon võtab nad vasakusse kätte. Äkki need eestlased polegi viimseni halvad? Vast on nende seas kasvõi viiskümmned, või ainult kümme... ainult ükski õige? – Simon asub lugema, olles valmis meie rahvale andestama...
Oma analüüsis lähtun ma kindlast kriteeriumist. Tegelane, kes Simoni südame pehmeks võiks teha, peaks olema vähemalt sama sümpaatne kui SS-lane Hanna Schlinki “Ettelugejas”.
Ajakiri Time kirjutas, et visiidi eel loeb Bush raamatuid Venemaa kohta, millega teda varustab Condoleeza Rice. Teiste seas soovitas Rice presidendil lugeda ka üht oma lemmikut, Dostojevski “Kuritööd ja karistust”, mille kaudu president loodab paremini mõista vene hinge.
Pärast visiiti kuulutati, et Venemaa ja Ameerika on teineteise leidnud, vastastikune mõistmine olevat paisunud koguni nii suureks, et mingeid liigseid sõnu ega pakte polevat vajagi enam kirjutada, piisab sõprade käepigistusest ja kõik on selge. Milline roll on siin Dostojevskil?
Aga jah. Ma lugesin “Presidendi lapsed” uuesti üle. Aga seekord püüdsin lugeda justkui Simon või Georg W. Ega ma raamatut muide kaanest kaaneni varem polnudki läbinud. Oletasin küll, et olen enamikku jutte juba varem ajakirjadest ja -lehtedest lugenud, ja need lood, mis sisukorras tuttavad ette ei tulnud, need olin juba ükshaaval välja noppinud. Nii olin oletanud, et tean lugusid juba küll, kuid uus lugemine oli ometigi nii erutav. Tundus, et lood on pikemad – kas olid lehed neid avaldanud lühendatult... – Või on selline lõikumine Kivastiku natuuri, tema sügavat armastust oma sõnade vastu arvestades siiski mõeldamatu – kus need toimetajad siis ennast ravivad... Ei tea, igatahes kõik lood ühekorraga andsid kokku palju selgema kokkumängu ja tahedama koosmõju kui ükshaaval. Kuskil poole raamatu peal tundus korraks, et üksikud pildikesed sulavad kokku mingiks suuremaks ja panoraamsemaks teoseks. Jah, selline tegelaste galerii paneks ka romaani elama. Aga Kivastiku lood jäävad siiski läbivast humanistlikust tartuvaimulisest paatosest hoolimata üksiknovellideks.
Kivastikul on mõnus stiil, ta jutustab lobedalt ja mängitab osavalt detaile. Kogu aeg ajab muigama, kuidagi eriliselt hea ja mõnus on tema tekstiga suhelda. Aga põhiküsimuse juurde! Jah, ma leidsin enda meelest vastuse. Kui mina oleksin Simon ja loeksin läbi “Presidendi lapsed”, siis mina saadaksin oma nõunikud kohe kordusõppustele. Kooli muidugi. Lugemiskooli. Sest see siiras raamat lihtsatest eestlastest ja ühest juudist (A. Müller) teeb ju selgeks, et see rahvas ei taha SS-lasi rehabiliteerida ega juute kiusata. Õieti näitab see teos ju, et midagi sellist pole siinsetele inimestele pähegi tulnud. Veelgi enam, Kivastiku kangelased polegi võimelised mingeid selliseid puiseid mõttekonstruktsioone nagu antisemitism ja muud säärased hinges kandma! Ja kui neid selleks sunnitaks (see paistab ju raamatut lugenud inimesele kohe ära), siis sünniks sest sundusest vaid mingit groteskset jama, mis mitte ühtegi õiendajat, kamandajat ja suunajat ju tegelikult ei rahuldaks.
Ma ei usu, et seda lehte siin hoiab naljalt käes keegi, kel Kivastiku viimane raamat lugemata. Ja kui hoiab, siis soovitan tal nüüd kohe see siin ära panna ja päris teos haarata!
Olin selle arvustuse kallal juba jupp aega pusinud. Mõte, mida püüdsin arendada, kippus pidevalt käest kaduma ja kuidagi lahjaks jääma. Siis toimus Eurovisiooni lauluvõistlus ja mingid Israeli ametlikud võimud avaldasid protesti. Et sihilikult anti neile vähe punkte. Veel paar päeva hiljem astus Päevalehes üles USA saadik ja veel päev hiljem anti ka veel mingi videonoomitus – eestlased ei austavat piisavalt holokausti.
Uuesti tõusis rahva pahameel. Kuulasin raadiost “Vox popul’it”, rahva jutusaadet, mida ma tavaliselt ei jälgi. Inimestel olid pisarad kurgus, nad ei saanud üldse aru, mida jälle tahetakse, mis jälle toimub. Ka mina ei suutnud midagi mõista. Kui ka Simon ei oska lugeda, kas siis ka USA saadik mitte, kas mitte keegi neist?
Aga see pole ju võimalik! Või on Kivastiku raamat siiski kehv, ei anna meist õiget pilti?
Ei, uskuge mind, “Presidendi lapsed” on hea selge raamat. Aga mis siis ikkagi toimub? Ma ei näe tegelikult mitte mingit muud võimalust, kui et nad lihtsalt ei loe. Nad ei loe meid. Nad ei tahagi meid lugeda! Miks? Sest oleme nende silmis ehk mingi mõttetu väike rahvaräbal, kellel endast nagunii mitte midagi huvitavat ei ole jutustada? Kahju...
Ma mõtlesin veel terve nädala oma teesi üle. Ja mu veendumus ei kahanenud: kui USA ametimehed ja Simoni jälitajad oleksid Mart Kivastiku raamatu läbi lugenud, siis nad ei oleks meie vastu neid veidraid avaldusid teinud. Võib-olla oleksid nad meid küll kõnetanud, kuid nad oleksid siis rääkinud hoopis teisiti, nii, et meie oleksime aru ka saanud, mida nad öelda tahavad. Miks jätsid nad Kivastiku lugemata, miks ei õppinud nad selgeks meie keelt, ja rääkisid meiega seetõttu nii, et me ei mõistnud? Tõlkeprobleemid ei tule arvesse. Kas suurtel ülemaailmsetel organisatsioonidel pole siis selliseid spetsialiste, kes oskaksid lugeda ka väikeste rahvaste raamatuid? Ja palju see tõlkiminegi oleks maksma läinud?
Pöördun tagasi Schlinki juurde. Eluaegses vangistuses surnud, aga enne seda lugema õppinud Hanna riiulilt leiab ta endine armuke Primo Levi, Elie Wieseli, Tadeusz Borowski teoseid – ohvrite kirjandust. Ma tunnistan, et Hanna traagiline kuju on sümpaatne. Ja see on natukene teistmoodi sümpaatia kui too, mida tekitavad Kivastiku kangelased: Raudam, Tegova, Tuksam ja teised. President Merest rääkimata. “Ettelugeja” on tõlgitud kõikidesse keeltesse, see on bestseller ka Ameerikas. Raamat on nii targalt, põhjalikult ja osavalt kirjutatud, et mitte ükski kriitik ei ole söandanud tulla välja küsimusega, kas iga lugeja ikka saab tegelikult aru, et Hanna on tegelikult väga halb. Keegi pole julgenud ka norida, et kas Schlink ikka mõistab üheselt, must-valgelt holokausti ja kõik sellega kaasneva hukka. Üks eluga pääsenud ohvritest ei oima raamatu finaalis, et kuna Hanna oli tegelikult kirjaoskamatu, siis ei saanud ta olla kuritegude peasüüdlane. Tema karistus oli liiga suur. Ohvrile ei lähe see korda... Kas peaks minema? Sest Hanna siiski ei teinud ju ust lahti? Mis sa ise oleksid selles olukorras teinud?
Miks ei ole Kivastikku tõlgitud veel kõikidesse keeltesse? Kas ta on siiski kehvem kui Schlink? Võib-olla on, aga napilt.
Hakkame lõpetama. Edaspidiste arusaamatuste vältimiseks tuleb otsustavalt tõhustada eesti kirjanduse tutvustamist maailmas. Olulised, rahvuslikku identiteeti kajastavad teosed tuleb organiseeritult tõlkida suurtele arusaadavatesse keeltesse. Raamatuid tuleb levitada saatkondades ja keskustes. Eesti poliitikud peavad igal võimalusel tegema meie kirjandusest meie maale lähetatud diplomaatidega juttu – vastavad korpused tuleb viia nii kaugele, et nad ei suuda ilma lugemata üldse enam elada. Otsustavalt tuleb parandada kirjanike elu- ja loometingimusi. Täiendavad finantsid tuleb leida sel teel, et summad jaotatakse institutsioonide vahel vastavalt potentsiaalile midagi rahva saatuse heaks tõesti ära teha. Seega peaks kirjanike liidu eelarve kindlasti ületama riigikogu oma.
Päris lõpuks ma kordan veel kord, et ma ei eksi. Ja kui leidub ikkagi kahtlejaid, siis sooritage see eksperiment ise: lugege “Presidendi lapsed” läbi Simon Wiesenthalina ja te võtate oma sõnad kohe tagasi.

JÜRI EHLVEST