Kilde Poe’ universumist 

Edgar Allan Poe, Novelle. Tõlkinud Helga Kross. Avita, 2002.

Eesti keeles avaneb Poe’st üsna üheseltmõistetav pilt: tunneme teda eelkõige kui õuduslugude autorit. Ilmunud on küll ka “Ronk” ja muid luuletusi, kuid novellidest on teistest tõlkimisväärsemaks arvatud ikka nn. gooti jutte. Eks see või suuresti olla esimese vabariigi pärand ning ilmselt ka auväärt keeleuuendaja Joh. Aaviku teene, kes oli mäletatavasti ju toonane eredaim Poe eestindaja. Enne Teist maailmasõda anti Poe’d välja üsna ulatuslikult ja mitmed toonased hitid, nt. Poe’ ainus romaan, irreaalset merereisi kirjeldav “Arthur Gordon Pymi lugu”, on tänapäevani kordusväljaandeta. Seda parem siis, et vähemalt pärastsõjaaegne tõlkevalimik Poe’ “Novelle” (koos mõningate kosmeetiliste parandustega ja Toomas Liivi põhjaliku järelsõnaga) nüüd uuesti ilmus.
Siingi kohtume Poe’ kui eelkõige õuduslugude autoriga. Kuid siiski mitte täiesti. Lisaks õudusele (“Kaev ja pendel”, “Vaat amontilladot”) on siin ka keerukaid põnevusjutte (“Kuldpõrnikas”), detektiivilugusid (“Näpatud kiri” jt.), huumorit (“Mõni sõna muumiaga”) ja muud. Tavaliselt arvatakse, et Poe poleks olnud suuteline midagi naljakat kirjutama ka siis, kui ta elu sellest sõltunud oleks. See on kahtlemata vale. Minul on Poe’st jäänud vastupidine mulje kui ühest kõige naljakamast inglise keeles kirjutanud autorist üldse. Selle kohta leiab arvukalt näiteid.
Asi on ilmselt selles, et tema huumor pole taltsas, vaid läheneb millelegi, mida tänapäeval nimetatakse “mustaks huumoriks”. See nülib ja lõikab valimatult, ehkki satiir oleks siinkohal vist täpsem sõna (kuigi kõlab antud juhul kuidagi liiga vaoshoitult ja mahedalt). Üks teema, mis talle järjepanu pinnuks silmas oli, on toimetajad. “Toimetaja”, kogu selle sõna taga avalduv kontseptsioon, mõjub Poe’le nagu punane rätik härjale. Tal on mitmeid “toimetajanovelle”, milles Poe’ satiiriline geenius elas end nende peal välja nagu märatsev hull. Ja neid toimetajaid on tal igasuguseid (enamuse moodustab küll õudustäratavate idiootide ja värdjate protsessioon – kuid vahel, justkui kogemata, satub sekka ka helgemaid päid. Viimane on seletatav ehk eelkõige sellega, et Poe üksvahe ka ise toimetajana töötas. Muidu olid ta kontaktid nendega kaastöölise tasemel, mis seletabki õudust, mida nad tas äratasid.) Eriliseks pinnuks silmas oli tal mingisugune Blackwoodi ajakiri, milles ilmunud juttudele kirjutas ta vähemal kolm paroodiat, ja ühe teoreetilise selgituse “Kuidas kirjutada Blackwoodi artiklit”. Kõik see (v.a. üks paroodiatest “Hing väljas”, mis leidub ka käesolevas teoses) on kättesaadav muidugi ainult inglise keeles.
Niisiis saaks ainuüksi “toimetajanovellidest” üpris mahlaka ja koomilise Poe’ kokku panna, kui see kellegi eesmärk oleks. Ent see on vaid üks Poe’ loomingu tahk, seejuures kõige vähem märgatud. Märksa olulisemaks tuleb lugeda tema panust detektiivi?anrisse, mille looja Poe kaheldamatult ainuisikuliselt oli. Isegi sõna “detektiiv” on tema väljamõeldud. Detektiivijutte esindavad siin raamatus “Mõrv Rue Morgue’il” ja “Marie Rogêt’ mõistatus”, kus ilmub esimene pikas härrasmeeste (ja hiljem ka daamide) reas, kes ainuüksi oma terava mõistusega kuritegusid lahendab. Poe’ detektiivis Dupinis on parajal määral analüüsile ja spekuleerimisele kalduvat Poe’d ennast. Pole üleliigne märkida, et Poe’ kirjanduslik tegevus oli alati ühendatud metakirjandusliku tegevusega: ta töötas välja üksikasjalikud mudelid ja skeemid novellide ja luuletuste valmistamise kohta. Põhitähelepanu oli loomulikult alati sellel, kuidas lugejat maksimaalselt mõjutada.
Kui detektiivikirjanduse rajamises pole Poe’ puhul kahtlust, siis õuduslugude vallas jõudis Mary Shelley oma suurepärase “Frankensteiniga” tast ette, nii et vähemalt sellest aust on Poe vaba. Küll aga oli ta üks selle ?anri suurimaid arendajad ja novaatoreid. Eriti rõhutatakse Poe’ osavust staatilise õuduse, piltide, helide ja stseenide esilemanamise vallas, samas kui sü?eelises ehk narratiivses õuduses (ja eriti puäntide osas, vt. nt. “Ligeia” lõpp) näib ta vahel talumatult saamatu. Siiski jääb Poe ületamatuks tüüpilise gooti õudusjutu atmosfääri edasiandmisel, ja tema pani paika ka selle stsenograafia (keerulise põhiplaaniga lagunev maja, öö, elu ja surma piiri kadumine jne.). Eriti just viimane – elu ja surma piiri hägustumine – on läbiv teema paljudes tema juttudes, mis võivad seejuures olla nii koomilised (“Mõni sõna muumiaga”), analüütilised (“Mis juhtus härra Valdemariga”) kui ka verdtarretavalt õudsed (“Vaat Amontilladot”).
Tahaksin tähelepanu juhtida veel ühele lugude liigile, mille alal Poe meister oli. Mõtlen põnevusjutte. Tänapäeval kaldutakse nägema põnevusjutus enesestmõistetavalt lamedat actionit arenemata teismelistele (või midagi veel hullemat), kuid miski pole tõest kaugemal Poe’ põnevusjuttude puhul – need võiksid olla põnevad kellele iganes. “Langemine Maelströmi” kirjeldab harukordselt muljetavaldavat visuaalset vaatemängu, mis oma kobrutava ja õudustäratava pealispinna taga kujutab endast analüütilist mõistatust, mis peategelasel lahendada tuleb. Või võtame sellise tõeliselt mitmekihilise loo nagu “Kuldpõrnikas”, mis sisaldab kõiki ideaalse põnevusjutu elemente ja rohkemgi veel: asustamata saar, piraatide peidetud aare, sündmuste kuutõbine ja seletamatu kulg, šifreeritud kiri ja terava mõistusega tegelane, kes lahendab mõistatuse ja teeb lahenduse viimaks ka lugejaile teatavaks.
Ja seegi on vaid üks tahk Poe’ loomingust. Mõned ta lood, nagu nt. “Pudelist leitud kiri” ja “Von Kempelen ja tema avastus” (käesolevas valikus neid küll pole), on kirjandusteadlaste arvates ulmekirjanduse esimesi näiteid. 

ERKKI LUUK