Minu päevik 2002

30. mai
Homme algab jalgpalli MM. Ka töö juures, kuigi meil on enamasti intelligendid, tuleb ennustusvõistlus. Ja sa ei tohi kõrvale jääda, siis sa ei ole oma. Olukord ongi nagu Runneli “Omades”:
Päev on hakanud pihta,
aega on pagana vähe,
jalad kui stardipakul,
varsti antakse lähe.
Oma alagrupimängude rea ma viskasin täringuga: 1 või 2 – 1, 3 või 4 – X, 5 või 6 – 2. Aga seda ei või neile tõsimeelsetele öelda – solvuvad.
 
31. mai
Kõik naersid, et mul Senegal võidab Prantsusmaa. /---/
 
1. juuni
Täna lehtedes, et Senegali võit oli üllatus. /---/
Õhtul naisega ooperis. K. ütles pärast, et ta on näinud paremaid oopereid kui “Peeter!” nii meeste sõprusest (“Don Carlos”, “Jevgeni Onegin”) kui ka loomingulise intelligentsi probleemidest (“Boheem”).
Minule näitas “Peeter!”, et kui panna lavale aine puhtal kujul, ilma seda enne sü?ee, karakterite, konfliktide jms. traditsiooniliste käsitöövõtete abil kunstlikult üles kloppimata, siis lähebki nii nagu läks.
 
2. juuni
Senine rida – 2X211XX1 – 100% õige.
“Peetri!” mõju on kestnud üle 24 tunni. Kindlasti ei ole selle põhjuseks etenduse komponentide (muusika, film, tants) eriline koosmõju, mis võis olla tegijate üks eesmärk, kuid mis jäi saavutamata. Üldse jätab sedasorti kumulatiivsus mind ammu külmaks, sest suudan juba aastaid ka ise, ilma kunstimeistrite abita, erinevaid taideliike vabalt ühendada. Tihti näiteks kirjandust, filmikunsti ja filosoofiat – lugedes ühe silmaga raamatut, vaadates teisega samal ajal televiisorit, ise aga mõeldes hoopis millestki muust.
Praegu näiteks sellest, kui ohtlik on siiski meie aeg. Mitte keegi, ka kõige märkamatum kultuurisõdur pole kaitstud võimaluse eest, et head kolleegid panevad talle sõnad suhu, teevad viisi juurde ja lükkavad ta siis näitleja kehastuses publiku ette. Kas ma ise tahaksin seda?
Igaks juhuks andsin endale käsu hoida veel madalamat profiili kui seni.
 
3. juuni
Öösel Saksa kanalil otse Londonist The Royal Pop Party. See kontsert oli mõeldud kuninganna trooniloleku 50. aastapäevaks, aga tegi palju ka Suurbritannia tutvustamiseks Euroopas. Tundus, et parim oligi Inglismaa enda laul “All You Need Is Love”, mille esitasid Paul McCartney, Eric Clapton, Joe Cocker, Tony Blair jpt.
Publikuhääletusel oleks “All You Need Is Love” võinud isegi võita, sest oli kavas eelviimasena ja kuulajatel lõpuni meeles. Aga mingit hääletamist seekord ei tulnudki, nii et tegelikult said briti Paadamid siit hoopis miinuse. Ka viimasena tuli korraldajamaa enda laul “Hey Jude”. Rahvas laulis kaasa ja kuninganna sõitis ära. Nii et jälle midagi, mida lätlastel on raske ületada.
Ise olen “pannud” 11 mängu järjest täppi. Seda võib juba homme ületada, kuigi on tunda, et “headele kolleegidele” see ei meeldi.
 
4. juuni
14 mängu õigesti – pole paha, kuigi ka matemaatikutele see vaevalt meeldib.
Kaarin ütles, et temale ei meeldi, kui ma ei kirjuta päevikus tema nime alati välja, vaid panen mõnikord lihtsalt K., mis ka näitab suhtumist. Ma ei öelnud, et mulle ei meeldi, kui keegi mu päevikut loeb, isegi kui see on jäänud lauale nagu eile.
Meenus Woody Allen: “Kas ma peaksin V. endale naiseks võtma? Ei, kui ta ei ütle, mis tähed ta nimes veel on?”
 
5. juuni
Katkestasin ühenduse kurjaga ning astusin mängust välja, kui Iiri lõi 92. minutil Saksale 1:1 ja mul oli juba 17 õiget järjest (teistel alla 10).
Üha rohkem on igal pool teatrite suvelavastuste reklaame. K. tegi ringid ümber, mida me peame nägema. Juba sellepärast arvan, erinevalt pankur- jms. poliitikutest, et teatreid peaks tugevamalt doteerima. Nii võiksid jääda paljud suvetükid tegemata ja publik saaks korralikult puhata.

Uku-Ralf Tobi