Eesti nostradamusekirjanduse võimalused 
Külaskäik meediumide juurde

Maailmakuulsa ennustaja ja alkeemiku Nostradamuse nime oleme kõik kuulnud. Samas ei saa öelda, et saaksime alati aru tema sõnumist, tema legendaarsetest nelikutest ehk katräänidest. Enamik neist tunduvad meile esmapilgul arusaamatud ja segased ning võivad jäädagi sellisteks.
Sarnaselt Nostradamuse kõige kummalisemate katräänidega saab ka küsimusi tekitavatest kirjandusteostest rääkida alternatiivse ajaloo, võimaliku paralleelse maailma võtmes. Kui arusaamatud nelikud võivad anda meile aimu millegipärast toimumata jäänud ajaloosündmustest, siis mõni vähetuntud ja ebaharilik raamat võib sisaldada eneses kirjandusloo paralleelset alternatiivsust, mis mingitel põhjustel jäigi vaid õhusrippuvaks võimaluseks. Seega on vähetuntud raamatu lugemine võrreldav väsimuseni küsimusi ja võõrastust tekitava ehtnostradamusliku katrääni lugemisega. Ei ole midagi äratuntavat, kõik on jabur ja seosetu. Ent tegelikkuses on kõik väga eksaktne, kajastades viimse võimaluseni seda, mida meie teada pole juhtunud.
Niisiis valitseb Nostradamuse nelikute ja mõistetamatu kirjanduse vahel paradoksaalne sümboolne korrelatsioon. Kuid milliseid võimalusi see vastastikune suhe meile võiks pakkuda?
Kui mõnele kuningale ei meeldi tema õukond ja kaasaeg ning saatuslike sündmuste areng, kuhu ollakse kistud, siis eksisteerib nostradamuslik päästerõngas. Tuleks lugeda vaid enese kohta käivat ennustust ning üritada hoiduda selle teostumisest/teostamisest. Kui kuningas teeks õige ja siiani segase katrääni põhjal vajalikud järeldused, võibki käivituda paralleelne ajalugu ning toimuda nelikute tasalülitused. See oleks muidugi vaid üks pisidetail väga keerukas protsessis.
Kuna Nostradamuse ennustused on mitmete parameetrite järgi osa maailmakirjandusest, siis võiks just see julgustada meid otsima kõrvutusi ka kirjandusajaloo kulgemisest. On lihtne aru saada, et kui näiteks ühele kirjanikule ei meeldi tema kaasaegne kirjanduspilt, siis tuleks tal asuda kohe nn. katräänraamatu otsimisele, et üritada mõjutada ümbritsevat nagu eeltoodud näites kuningas. Ilmselt tuleks tal lugeda mõnda siiani arusaamatuks peetud ja unustatud raamatut ning üritada seda tõlgendada nii, nagu õnnetu kuningas tõlgendas oma ennustust. Unustatud ja segaseks peetud katräänraamat võiks uuesti ja õigesti aktiviseeritult põhjustada alternatiivsuse plahvatuse uutes teostes, arusaamistes ja suhtumistes. Kirjandusmaailm ja kirjaniku seis selles muutuks nagu õukonna ja kuninga puhul, tekiks pidev paralleelse võimalikkuse voogamine.
Millised teosed tuleksid katräänraamatutena kõne alla Eesti kontekstis? Mida saab näiteks tuua võimaliku paralleelsuskirjandusena Eesti tänapäevast ja kirjandusloost? Mis oleks piisavalt väsimusttekitav, segane ja arusaamatu ning vastaks antud kummalise nostradamusekirjanduse parameetritele?
5. augustil 2000. aastal kohtas allakirjutanu koos Marianne Raviga Saaremaal naiskirjanikku, kelle loomemeetod erines kardinaalselt Eestis tavapärasest ja aktsepteeritust. Tegemist oli meediumkirjanikuga, kes müüs 142-leheküljelist uudisteost “Viikingite viimane pealik”. Teoses on kasutatud ainult esinimelisi pseudonüüme. Nagu selgus vestlusest, oli see tagasihoidlik naine teksti vastuvõtja ehk sõnumi vahendaja. Seansid olla toimunud põhiliselt õhtuti pärast tööd ajavahemikus 8. aprillist 1999 kuni 10. märtsini 2000.
“Viikingite viimase pealiku” müüja ei pretendeerinud mitte mingisugusele tuntusele. Kirjutades minu palvel raamatusse autogrammi, tundis ta ilmset ebamugavust. Tema suhe antud teksti oli t e i n e. Raamatu oli kirja pannud t e i n e, sõbranna. Ta oli täiesti teistsugune kirjanik ning aimas seda ka ise. Minu toona esitamata jäänud küsimus kirjutamise motiivist sai tagantjärele mõeldes vastuseks ainulaadse ja Eesti kirjandusmaailmas täiesti ebahariliku võimaluse – see oli imelik süntees totaalsest üksiolemisest ja seletamatult jõulisest missioonist, ilma igasuguse pretensioonita tuntusele ja autorsusele. See oli lihtsalt võimas.
Raamat ise nii võimas ei olnud, küll aga harjumatu. Teksti väidetavateks dikteerijateks olid kolm isikut: nn. viikingite viimane pealik Olavi, tema onu Ormi ja Ormi tütar Anna-Maria. Iga ajaloohuviline leiaks kirjapandust kindlasti mitmeidki elementaarseid vigu. Meediumkirjaniku sõnul võivad sellised autentsusvead tuleneda tema harimatusest ajaloo vallas, mis kuidagi seansi jooksul välja lööb. Vestlusest selgus, et harimatus võib saada ka tõsiseks takistuseks, nii olla nimelt juhtunud kellegagi, kes üritas vahendada Uku Masingut. Enne ostetud raamatuga lahkumist plahvatas aga tõeline pomm. Küsimusele edasiste seansside ja nende trükkitoimetamise kohta sain vastuseks, et järgmise raamatu dikteerimist meediumile olevat juba alustanud esiema Eeva!
Eesti kirjandusloost võib välja tuua erilaadseid seoseid kirjanduse ja meediumtegevuse vahel. Täielikku tundmatusse on vajunud kirjandushuviline J. R. Rezold (1847 – 1909), kes andis välja nii esindusliku fotodega “Eesti luuletajate albumi” (1895) kui ka õhukese broðüüri “Eba-vaimud ehk saladuslised ilmumised. Seletus, kust tulevad spiritismuse, hüpnotismuse ja arvatavate vaimude avaldused, mardused ja mitmed muud arusaamata nägemised” (1901). Autor tutvustab teooriat, mille järgi selliste asjade põhjuseks on keerukad elektrinähtused inimese kehas. Tuuakse näiteid Venemaalt ja Eestist. Viljandimaal leidis näiteks aset “mediumi materialiseerimisena” nimetatav juhtum: “Viljandi maal ühes küla koolis tulivad kaks kätt ahju seest välja ja seisivad seal koolmeistri ja laste nähes päev otsa.”
Kahe eespool nimetatud nii või teisiti meediumlusega seotud trükise kõrvale asetub H. Reise “Mediumism ja meediumid” (1934). Siit leiab seansside kirjelduste ja dikteeritud teksti kõrval ka arutlusi meediumluse koha üle kultuuris. Reisinud ja paljunäinud inimesena, kes on viibinud vastavatel seanssidel ka välismaal, suhtub autor tihti irooniliselt kohalikku meediumsõusse. Autor kirjeldab Tallinna Psühholoogiliste Uurimiste Ühingu Riiast tellitud meediumi paljastamise juhtumit Tallinnas, kus laualt leiti raamat, mida ta oli hauahäälega ette lugenud. H. Reise lubas endale teravaid hinnanguid mitmete meediumide ja hüpnotisööride kohta: “Seanss oli määratud konservatooriumi õpilastele ega erinenud eeskavalt millegagi tsirkuse ettekandest. Eriti halvasti mõjus tuntud laulu “Ema süda” plastiline tõlgitsemine, kuid kõigest hoolimata jäi meediumi võimeist mulle siiski enam-vähem hea mulje.”
Autor võtab osa ka sümpaatsema meediumi Hilda Ööpiku seanssidest ja aitab, kui vaja: “Tõstsin parema käe meediumi otsaesisele, sugereerides rahu ja kosutavat und... Hingasin seepeale paar korda idamaiselt ja andsin kontakti.” Seda, et raamatu kirjutaja on asjatundja ja insaider mitmel alal, rõhutatakse läbivalt: “Arvan, et kõik ismid on tingitud – nagu kunstiski impressionism, kubism, futurism ja ekspressionism – usust, et just üks väljendusviis on õige, teised aga valed ja nende pooldajad võib rahuga materdada surnuks. Olen kunstis kõigi ismidega tegelikult tutvunud ja kõige väljapaistvamate esindajate juures õppinud, kuid tööde järgi võib küll vaevalt mind pidada mõne ismi pooldajaks ja niisama vähe olen maailmavaatelt spiritist kui materialist.”
H. Reise puhul on tegemist äärmiselt huvitava ja ladusalt kirjutava inimesega. Pikad viibimised Dresdenis ja Pariisis (kus ta kohtub muide ka hiigellaineid löönud mustanahalise staari Josephine Bakeriga, kes laulis ja tantsis, kandes rabavat banaanidest niudevööd, mis vapustas prantslasi hingepõhjani) on temast vorminud täiesti bernhardlindeliku kultuuriinimese.
Eesti meediumkirjanduse ja -temaatika võib venitada väga pikaks ja laiaks ning jõuda ka vähemstiilsesse kaasaega, aga selle mahukus ehk katräänide hulk ei ole meile siinkohal otsustavalt oluline. Tegelikult on kuningale vaja vaid ühtainsamat katrääni. Mediumistika jääb alati vaid üheks paljudest võimalikest nostradamusekirjandustest, huvitavaks ja pealtnäha natuke tüütavaks katräänraamatute korpuseks. Selle nelikud on aga alati valmis tõlgendamiseks, kui tekib vajadus teistsuguse, tavapärasest erineva paralleelkirjanduse jõulisema aktiviseerimise järele.
Tundub, et Eesti kirjanduses eksisteerib praegu selline vajadus. Nimelt puudub näiteks sotsiaalsuse mõiste käsitlemisel igasugune filosoofiline tagapõhi, ainult isikliku lapsepõlve tunnetamisest jääb paraku lahendusteks väheseks. Eeskujuks võiks tuua siinkohal XIX ja XX sajandi vahetuse Viini, kus kunstnik Fidusiga (Hugo Höppner) ja kirjanik Gertrud Prellwitziga seotud ringkonnad ühtede mõjutajatena lõid fooni saksa juugendliikumisele (loodus, spiritism, romantika...) ja pakkusid alternatiive sotsiaalselt pragmatistlikumale liinile.
On kirjutatud, et ühel 1926. aasta novembrihommikul olid kõik puud Pariisis kaetud ilusa härmatisega ning pariislased aplodeerisid neile puudele, nagu oleksid need näitlejad. Teater võib asuda mõnikord hoopis mujal, nii ka kirjandus.

PAAVO MATSIN