Prantslased otsisid eestlaste juurest virmalisi

pilt

Kultuuriminister Allikmaa räägib, et Pariis on tänini eestlaste jaoks oluline kultuurikeskus (Indrek Koff tõlgib, ülejäänud valmistuvad vestlusringiks).
Tõnu Seil

Fragment ambitsioonika Eesti kultuuritegelase unenäost pärast järjekordset tõdemust, et kulkast saadud raha on otsakorral ja kriitik kirjutas tema teose kohta ebaadekvaatse arvustuse:
 
Varsti võtame jõu kokku ja vallutame oma kultuuriga mõne vana Euroopa kultuurriigi. Enne teeme põrandaalust ettevalmistust: kultuuridessandi ohvriks saava riigi keelde tõlgime meie hetkel olulised teosed. Rünnaku ajal võtame needsamad Eesti kirjanikud kampa ja sõidame kohale. Vaenlase-vastuvõtja uimastame intellektuaalse aruteluga, lisarelvadeks muusika, kunst, filmid. Laste ja lapsemeelsete vastupanu murrame Eesti multikatega.
 
Detsembriks 2002 on selline sõjakas soovunelm teoks saanud. Ja seda kultuuridessandi ohvrite omal soovil ja kaasaaitamisel. Novembri lõpus üheteistkümnendat korda peetud Põhjamaade kultuurifestival “Les Boréales” (“Põhjamaised”) Prantsusmaal Normandias kutsus oma peakülaliseks seekord Eesti. Kümme aastat tutvustusobjektiks olnud Põhjamaadest ei tahetud seekord uut teemat välja pigistada ja festivali korraldajad otsustasid laiendada vaatlusaluste maade ringi. Õnneks ei hakatud mütsiga lööma ja kõiki pays baltes’e korraga sisse ahmima. Sel aastal olime siis pea-majasõbraks meie, järgmine kord leedukad ja kahe aasta pärast lätlased.
 
Drum’n’bass või Kaplinski essee
Kultuuripidu peeti Remarque’i “Triumfikaare” dr. Ravici põlistatud joogi, kalvadose sünnimaal Caeni linnas. Suuruselt ja meeleolult võib seda esmamulje järgi Prantsusmaa Tartuks pidada: üle 113 000 elanikku, muhedam ja rahulikum kui Pariisis, aga ehe ja prantsusepärane hakkab kiiremini silma kui metropolis-pealinnas. Ehedus tähendab muidugi ka seda, et kohalikke bagetiküpsetajaid, juustupoodide ja veinikeldrite omanikke ei suutnud kuidagi erutada väikese põhjamaise riigi kultuuri tutvustav festival, mis neist paar tänavat edasi toimus. Kohalikud noored lippasid kah pigem samal nädalavahetusel toimuvale klubimusapeole, kuhu sai kokku rahvast pea sama palju kui Caenis elanikke.
“Liiga elitaarne,” võttis otsekui “Amélie” filmist välja hüpanud Caeni neiu Amélie kokku oma sõrade-tuttavate arvamuse iga-aastase Põhjamaade kultuurifestivali kohta. Kuna ta ise õpib taani keelt, kinnitas ta koos rootsi filoloogist sõbrannaga ürituse silmade särades oma aasta suursündmuseks. Nendesuguseid kultuurisnoobe oli veel. Arutlusi Eesti identiteedist, meie territoriaalsete eripärade avaldumisest kirjanduses jms. kuulas kohaliku teatri fuajees pidevalt sadakond inimest. Festivali alapealkiri “Territooriumid ja identiteedid” näitab korraldajate soovi mõtestada keerulisi ja eriti väikerahvale olulisi probleeme.
“Meile on see ilmselt üks paremaid viise saavutada enda aktsepteerimist maailmas ja ehk ka võimalus murda läbi Euroopas üha enam võimust saavast ksenofoobiast,” arvas Anneli Kavald Eesti Instituudi Pariisi osakonnast. Kolmanda olulise kasutegurina sellise ürituse juures lisas ta paljude eesti kultuuri- ja kunstitegelaste potentsiaali saavutada maailmas palju suuremat kõlapinda – ja neid peab ju ometi toetama. Vestlusringides tiriti rahva ette meie rahvuslikud uhkused Tõnu Õnnepalu, Jaan Kaplinski, Arvo Valton, näitekirjanik Eva Koff, tõlkijad Eva Toulouze ja Antoine Chalvin, toimetaja ja frankofiil Marek Tamm. Mati Unt, teatrimees, ei viitsinud kirjanduse asjus end Prantsusmaale vedada, tegi sel ajal Eestis proovi.
Kõige ägedama mulje jättis nii eesti kui prantsuse soost kuulajaile ilmselt Jaan Kaplinski. Vestlusringi moderaator, eesti kultuurist küllaltki informeeritud norra keele tõlk Jean-Baptiste Coursaud võttis Kaplinski ükskord vahele kah. Luges ette ta enda tsitaadi, umbes et “olen soome-ugri juut ja ei tahagi nii väga sinna Euroopasse”. Eks kosmopoliidist esseist Kaplinski siis veidi niheles ja üritas kontekstist väljakistusele rõhudes taanduda. Ja keerutas end üsna elegantselt välja ka: “Tead, kui ikka kõik kogu aeg suruvad, et peame kuhugi minema, siis nii väga ei tahagi enam minna.”
Eestlased jälgisid ümarlauaarutelusid loomulikult peamiselt selle pilguga, et kuidas me suudame end kaugel maal tutvustada. Sisulisi ahhaa-elamusi väga ei loodetud, eks ta rohkem selline talk-show stiilis vaimukuste pildumine ole, nagu Marek Tamm Prantsusmaal populaarse ?anri table ronde (ümarlaud) olemuse selgitamisel ütles. Pealegi on nii keerulistel teemadel raske konkreetset tulemust oodata. Nagu üks mu Kanada tuttav hiljuti ütles: “Arutame siin juba kümneid aastaid oma identiteedi üle. Ja jõuame ikka sama tulemuseni: oleme ameeriklastest vägagi erinevad ja armastame jäähokit.”
 
Teatridessant ühe kahuriga
Sel sügisel kiire ja kõrge teatridebüüdi teinud Eva Koff on eestlastele ilmselt kutsututest vähim tuntud. Näidendipreemia võitnud ja Draamateatris etenduv “Meie isa” on tänu Eva Toulouze’i kiirreageerimisele jõudnud juba ka prantsuse keelde ja festivali korraldanud Alam-Normandia kirjanduskeskus otsustas teha kaks näidendi lugemist. Esimene neist sai teoks meie Von Krahli hingesugulases Caeni Panta teatris. Kolm näitlejat luges näidendi ette, enne ja pärast vesteldi Tallinnas prantsuse keele õpetaja ametit pidava Eva Koffiga Eestist ja tema loomingust.
Näidendi teine lugemine oli päris põnevas kohas ja ebatraditsioonilise publikuga. Üks endine Pariisi näitlejanna on Normandiasse Boderie’ külla loonud kunstikeskuse ja väikese teatri. Pärast näidendi lugemist võttis analüüsiks sõna naabruses elav mustanahaline psühhiaater Huber Kalonji. Siis esitas publik – pensionäridest põllumeestest kohalike intellektuaalideni – küsimusi, söödi-joodi ja pidutseti koos.
“Ma usun, et see on päris oluline, et teadmine Eesti olemasolust jõuaks ka maakolkasse tavalise inimese juurde, ja sel õhtul just see toimus,” arvas Eva Koff ise.
Mis siis festivalil veel tehti? Jutupausidel osteti ja loeti või siis vähemalt lehitseti puhtas prantsuse keeles eesti raamatuid. Spetsiaalselt festivali puhul ilmus näiteks novellikogu “Les hirondelles” (“Pääsukesed”), kuhu praegu kindlalt parim ja viljakaim eesti-prantuse tõlk Antoine Chalvin on kogunud parimate eesti novellistide novelle. Lisaks sai osta Kaplinski ja juba vanemaid Krossi ning Ristikivi tõlkeid. Õnnepalu “Piiririik” oli kahjuks juba otsa saanud; kindlasti jäi mõni raamat veel põhjamaise kirjanduse all lookas laudadel kahe silma vahele.
Caeni teatri fuajee soppides sai näha ka foto- ja filmiprogrammi. Kui fotod pärinesid Skandinaaviast, siis filmid olid puhtalt Eesti animatsioonid. Kohal olid Nukufilmi ja Joonisfilmi viis uuemat teost ja neid siis kedrati järjest. Päris südantsoojendav oli pilt kahupäisest prantsuse plikast, kes väga süvenenult prantsusekeelset multikat “Lepatriinu jõulud” jälgis. Prantsuse telekanal Canal+ ostis Heiki Ernitsa ja Janno Põldma tehtud multika levitamise õigused, dubleeris selle prantsuse keeles ja näitab seda nüüd festivalidel ja teles.
 
Klassiku elustamine
Kõige popim Eesti kultuuriekspordiartikkel on muidugi Pärt. Arvo Pärdi muusika kontserdile kogunes suure kiriku täis rahvast, emotsioonid tõusid võlvideni ja tahtsid välja. Kahjuks ei jõudnud kuulsus ise Prantsusmaale ja nii nurjus festivali korraldajate salaplaan ja tõmbenumber: selgitada prantslastele, et kultushelilooja ei olegi paarsada aastat tagasi surnud, vaid päris elav klassik. Õnneks oli kohal pool järgmisel õhtul esitatud muusika autoritest: Erkki-Sven Tüür ja Helena Tulve (lisaks mängiti veel Pärti ja Heino Ellerit). Nii pääsesid nemad kahekesi marulist aplausi vastu võttes vähemalt selles Prantsuse piirkonnas ajaloolis-tolmuse klassiku staatusest.
Lisaks muusikale, kirjandusele ja animatsioonile oli Caenis kohal ka eesti kunst. Jaan Toomik koos EKA ja Raivo Kelomees Tartu kunstikooli tudengitega näitasid oma videokunsti pärle. Suurima tähelepanu pälvis kunstnikest ilmselt fotograaf Liina Siib, kes sai näituseks Alam-Normandia kunstikeskuses eraldi ruumi, välja anti ka tutvustav buklett.
Eestist kohale sõitnutest oli tähtsaim nina kultuuriminister Margus Allikmaa. Tema auks korraldati pidulik lõunasöök, võeti intervjuusid. Prantsuse ajakirjanikele räägitus jäi prevaleerima meie soov end Euroopa Liidu lävel teistele liikmesriikidele tutvustada – ja parim meetod on ju kultuuri kaudu. Minister tänas eesti-prantsuse tõlke kui “tõelisi Eesti saadikuid Prantsusmaal (“aga ainult kultuuri alal” – torkas kohal viibiv Eesti saadik heatahtliku muigega vahele). Lisaks rõhutas Allikmaa, et sajandi algul elasid paljud Eesti kunstnikud ja kirjanikud Pariisis ja selle kaudu on Prantsusmaa meie kultuurimällu kinnitunud.
Veidi nutuse mulje jätsid vaid ette loetud kultuuriministeeriumi ametlikud prioriteedid: kinnisvara (kusjuures kunstimuuseumi ei nimetatud), laulu- ja tantsupidude elushoidmine ja kolmas, üsna vähearenenud suund – eesti kultuuri tutvustamine. Olla olnud ka neljas projekt, maaraamatukogud internetti – aga see töö sai valmis. Veidi nutune kokkuvõte meie kultuurielu rahastamise põhiliinidest?
Loomulikult, nagu Eestis kombeks, tekitas kirgi ka seekordse Eesti kultuurinädala rahastamine. Eesti osalejad kohale saatnud ja muid väljaminekuid teinud Eesti Instituudi juhataja Lore Listra esines Sirbis esmapilgul kummastava väitega, et Eesti riik on endale hea tüki festivali ostnud. “No kui selliseid asju saab lihtsalt osta, miks me siis varem juba nii suurepäraseid üritusi ostnud ei ole?” küsis kultuuriminister vastu.
Eesti oli sel aastal küll festivali peakülaline, aga eks Põhjamaade kultuuri näidati ka. Aki Kaurismäki filmide retrospektiiv, Soome ja Islandi tantsijad, kõigi Skandinaavia maade kirjanike tõlked ja arutelud. Teiste kohalolek meie peol annab lootust, et järgmistel aastatel õnnestub ise kontvõõras olla.

HENRY SCHMIDT