Ühe elutee valikud

Felix-Karl Randel (aastani 1936 Johannsen, Johansen), varjunimi Redo (musikaalsemalt Re-do), eluaastad 1901 – 1977, kuulub nende kunstnike hulka, kellel ei õnnestunud oma eluajal teha isiknäitust. Eesti Kunstimuuseumil oli see plaanis 1973. aastal, ent tööde valiku ja ruumide osas ei jõutud kokkuleppele ja näitus jäi ära. 1996. aastal tähistas Tartu Kunstimuuseum väikese näitusega kunstniku 95. sünniaastapäeva. Praegune väljapanek Adamson-Ericu muuseumis on pühendatud tema 100. sünniaastapäevale ning eksponeeritud on nii maal kui karikatuur. 

6.jpg (10770 bytes)

Lott tütardega. Õli, lõuend. 1928. Stanislav Stepaðko

Felix Randeli näitus “Pühapäev” Adamson-Ericu muuseumis 7. aprillini.

On säilinud Randeli 1973. aastal koostatud kavatsetava näituse tööde nimekiri, kus põhirõhk on 1960. ja 1970. aastate maaliloomingul. Võib mõista kunstniku tahet näidata töid, mis senini polnud avalikkuse ette jõudnud. Ja selles osas on kunstniku soov vähemalt mõneti täidetud, sest eksponeeritud on neli suurt maali, mida sõjajärgne kunstipublik näinud ei ole: “Lott tütardega” (1928), “Tants kuldvasika ümber” (1932), Aleksander Arderi ja Ludvig Juhti portreed (1935 – 1936). Ent ülejäänus kaldus vaekauss ikkagi 1920. – 1930. aastate loomingu kasuks, hilisemat esindavad peamiselt ðar?-portreed.
Linoollõiked, karikatuurid
1938. aasta ankeedis märgib Felix Randel oma elukutseks “maalikunstnik, karikaturist, ajakirjanik, eriharrastuseks laul ja muusika”. See eriharrastus on andnud talle ka ülalpidamist. Pallase perioodil (1919 – 1921) mängis ta orkestrites viiulit ja flööti. Sel ajal oli ta toanaabriks Eduard Viiralt, ja kuigi Randel õppis maali, koostas temagi 1920. aastal oma linoollõigete mapi. Need 8 graafilist lehte lähtuvad Pallase algusaastatele iseloomulikust ekspressionismist, mis Randeli käsitluses on kohati viinud ka grotesksete lahendusteni. Selline groteskne-karikatuurne joon oli Randelile omane olnud juba koolipõlves ja toonud talle sel ajal kaasa ka pahandusi. Uuesti pöördus ta selle ?anri poole 1926. aastal, mil tookordse Võru gümnaasiumi joonistus- ja võimlemisõpetaja karikatuurid hakkasid ilmuma kohalikus lehes (vahelepõikena väärib märkimist, et tugevalt groteskne käsitlus ilmneb ka ta selle perioodi väikestes maalides (“Tants”, “Kohvikudaam”, 1926).
Põhitööks kujunes karikatuur Randelile 1930. aastatel, ja nii jätkus see ka sõjajärgsel ajal. Nagu kunstnik ise on märkinud, on ta teinud ligi 6000 joonistust-karikatuuri. On loomulik, et paljud neist on päevakajalised. Mõned on aga jõudnud nüüd juba n.-ö. teisele ringile ning taas aktuaalsed: kõrge korteriüür, valitsuskriis à la “üks ringimäng meil käimas on”, rebimine kultuurkapitali rahade pärast. Ka vaimukalt iseloomulikku jäädvustanud poliitika- ja kultuuritegelaste ðar?id pole oma tähendust kaotanud. Vanem põlvkond mäletab kindlasti ka Randeli loodud koomiksitegelast Eesav Edvard Puuslikku, kes oli 1930. aastail sama tuntud kui Romulus Tiituse Toslem.
 
Õnnelikud aastad Väike-Maarjas
1921. aasta detsembris kirjutas tol ajal Riia Kunstide Akadeemias õppinud Friedrich Hist Jaan Vahtrale Võrru: “Mul on Eestis mõned anderikkad ja taipajad koolivennad (koos õpiti nii Valga Linnakoolis kui Penza kunstikoolis – M. T.). Nimelt Ole ja Johansen.” Ja kolm aastat hiljem teatab ta Väike-Maarjast: “Johansen on maalis pööraseid edusamme teinud, nii et sa ei tunneks ehk enam ära”. Nii see oligi. Pärast Pallasest lahkumist, mille üheks põhjuseks oli terav konflikt Konrad Mäega, mida samuti märgib Hist oma 1921. aasta kirjas, saab Randelist Väike-Maarja ühisgümnaasiumi õpetaja. Just siin, täpsemalt 1924. aastal ja 1925. aasta algul valmivad kõik ta kubistlikud maalid. Osa neist on tänaseks kadunud (“Koraal”, “Madonna”, “Kolmikportree”, “Naine mandoliiniga”), ent “Pühapäev”, “Kontsert” ja kõik kolm natüürmorti kuuluvad eesti kunsti klassikasse. Feliks Randeli kubistlikud maalid on suurejoonelised, tugeva vormiüldistusega, ent kujundi terviklikkust säilitavad kompositsioonid. Julge ja särav koloriit keskendub punaste toonide rütmikale. Natüürmortide lineaarsusele vastandub figuraalsete kompositsioonide renessanslikult tasakaalukas püramidaalne ülesehitus. Eeldused taoliseks kannapöördeks olid küpsenud juba mõnda aega. Nagu eespool mainitud kirjavahetusest selgub, oldi Histi õhutusel (kellel omakorda olid tihedad sidemed läti kubistidega) kursis uuemate kunstisuundadega eelkõige ajakirjade L’ Esprit Nouveau ja Laikmets (Epohh) kaudu (ankeedivastustest selgub, et Randel valdas lisaks “kolmele kohalikule keelele” ka prantsuse ja läti keelt). Otseseks tõukeks sai aga ilmselt 1924. aasta jaanuaris Tartus aset leidnud läti ja eesti kubistide ühisnäitus, kus 16 esineja hulgas oli ka 5 eestlast (Ole, Hist, Raudsepp, Vahtra, Laarman).
Nagu meenutab Mart Lepp, pidas ka Randel ise Väike-Maarja perioodi oma elu õnnelikumaks. Seal ta abiellus, sündis poeg Felix (1924), kellest sai muusik. Kubismi vaimustus oli suur ja noorpaar otsustas ka oma uue kodu sisustada selles stiilis. On säilinud kamina, mööbli, postamentide, tekstiilide, dekoratiivskulptuuride ja portselanmaali kavandid. Ent Eestimaa Hill House jääb sündimata. Toetus ühele 1924. aasta 1. detsembri mässust osa võtnud koolipoisile tõi kaasa vallandamise ning Väike-Maarjast lahkumise. Muide, veelgi vasakpoolsemate vaadetega oli Hist, kellel võis olla oma mõju ka antud sündmuste arengus.
 
Pariis – art deco ja uusasjalikkus
1927. aasta “Autoportree” kujutab lakitud küünte (muide, samasugune käsi on ka ühel “Pühapäeva” figuuril) ja vallatu laubaloki, ent sihikindla silmavaatega noort meest. Pinnaline, geometriseeriv käsitlus pole enam moes. 1925. aasta Pariisi maailmanäitusel ilma teinud art deco eelistab elunautlevat dändilikkust, rafineeritust, väheste valitud vormide-värvide kooskõla, mõnd isepärast detaili. Seda kõike pakub ka see autoportree. Pööret artdecolikkuse suunas on nii Ole kui Randeli loomingus seostatud eelkõige nende ühise kolmekuulise Pariisi reisiga 1927. aasta hilissuvel. Ent Randeli aasta varem maalitud Eduard Ole portreed vaadates näeme muutunud suhtumist juba siin. Ja ka juba mainitud “Autoportree” oli maalitud enne Pariisi, sest see oli eksponeeritud EKKKÜ maikuus avatud näitusel. Seega oli informeeritus olemas, Pariis andis sellele vaid kinnitust.
Ent kõrvuti art decoga oli Euroopa kunstis päevakorrale tõusnud ka uusasjalikkus, kunstisuund, mis oma rõhutatud argisuse ja joonistusliku selgusega küll vastandus art decole, ent andis samas viimasega ühenduses ka huvitavaid hübriide. Nii on see näiteks Adamson-Ericu ühtaegu art-decolikult efektitsevates ja uusasjalikult teravplastilistes portreedes: “Autoportree silmusega”, “Johannes Semper” (1927 – 29). Selline ühendus on iseloomulik ka Randeli 1930. aastate loomingule, snooblik “Autoportree” on pigem erand. Kergus ja esprii jääb aga iseloomustama Eduard Ole loomingut. Felix Randel valib kammitsetuma, valdavalt pruunikoloriidilise uusasjalikkuse, mida kohati saadavad artdecoliku nautlevusega maalitud detailid, olgu selleks siis sarmikas sulekübar (Tekla Koha portree), veiklev vaskkann või säravad kõrvarõngad (“Lott tütardega”).
 
Ajalehepoiss
Ei saa unustada, et Randeli põhitööks 1930. aastail oli karikatuur ja Päevalehe kunsti toimetamine. Küllap seetõttu kannatas ta vabalooming, mis kohati mõjub eklektiliselt, kuidagi pidetult. Ilmselt oli ta selline kunstnikunatuur, kes vajas tuge, julgustamist. Ja seda suutiski talle pakkuda koolivend ja sõber, impulsiivne ja enesekindel Eduard Ole. Nagu kubismi perioodil nii ka nüüd areneb nende looming ühtemoodi. Ei või teada, kuidas ja kelle peas sündisid ideed ja valikud. Iseenesest oleks ju meeldiv mõelda, et näiteks Randeli väike, hall-valge maal kassidega aitas kaasa Ole tuntud maali “Hall ja valge” sünnile.
Ent järeltulev põlv hindab vaid lõpptulemust ja siin tuleb tunnistada Ole primaarsust. Randelile ei tule kasuks ta suuremõõtmeliste, mõneti raskepäraste portreede (Aleksander Arder, Ludvig Juht) võrdlus Ole samas võtmes maalitud vaimukate ja dünaamiliste Juhan Simmi, Hendrik Visnapuu, August Gailiti portreega. Rohkem on sobinud talle väiksem formaat (Priit Põldroos, Juhan Raudsepp) või siis eriliselt lähedane suhe modelliga (piiblit lugev ema, armsad portreed pojast). Üheks õnnestunumaks Randeli portreede sarjast peaksin ka tõsiseilmelist ja keskendunud “Ajalehepoissi” (1929), milles otsekui avalduks üks osa kunstniku enda olemusest.
Piibli temaatikaga poole on Randel pöördunud mitmel korral. On säilinud eri aegadest joonistusi, 1924. aasta näitusel oli eksponeeritud pühakutega kompositsioon “Koraal”, 1925. aastal “Madonna”, 1927. aastal “Ristilt võtmine” (kõigi asukoht teadmata). Korduvalt on teda köitnud nii joonistuses, karikatuuris kui maalis kuldvasika teema, mis 1932. aastal jõudis arvestatava tulemuseni suuremõõtmelises kompositsioonis “Tants kuldvasika ümber”. Ka 1928. aastal valminud maali “Lott tütardega” asukoht oli pikka aega teadmata. Praegu asub ta ühes Tallinna erakogus. See on igati tähelepanuväärne maal, kus piibelliku kiretusega on jutustatud Loti sunnitud patu tegu. Nagu oma kubistlikes kolmefiguurilistes kompositsioonides nii ka siin kasutab kunstnik rahulikult mõjuvat püramidaalset ülesehitust. Mõjuvaks tervikuks on liidetud pinnaliselt, artdecoliku tunnetusega maalitud tagaplaani figuurid (tütred) ja uusasjaliku modelleeringuga vana mehe portree.
Kõnesoleval näitusel on eksponeeritud kõrvuti “Pühapäev” ja “Lott tütardega”, et märkida nii kunstniku mõlemat olulist loomeperioodi.

MAIRE TOOM