Tänavune “Jazzkaar” (17. – 28. IV) erines mõneti eelmistest jazzipidustustest. Kui varasemaid festivale iseloomustas kontsentreeritus, s. t. palju kontserte ja staare nädalasel ajavahemikul, siis tänavune oli pigem hajutatud. Ajalises mõttes üheteistkümnele päevale, millest mõnel ei toimunud mitte ühtki üritust. Kui mõelda, et tänavu oli ka kontserte vähem, on ütlematagi selge, et varasemate pingeliseks festivalimeluks polnud ei võimalust ega põhjust. Lisaks oli Sakala keskuse Suure saali pealava käigus vaid teise festivalinädala lõpul. Kõik varasemad kontserdid (v.a. avakontsert Die BigBand der Bundeswehriga 17. IV) olid pandud kas Vanalinnastuudiosse või hajutatud n.-ö. perifeersetesse paikadesse nagu rahvusraamatukogu saal (Tallinna Noorte Big Band) või Katariina kirik (Leszek Mo?d?eri Chopini-impressioonid). Eks sellega kaasnes ka sisulisi ebakõlasid: näiteks legendaarne Pekka Pohjola oma ansambli ja võimsa muusikaga väärinuks esinemiskohana küll Sakala pealava, mitte väikest Vanalinnastuudiot. Kuid see kõik ei anna veel põhjust tublile Anne Ermile kui festivali peakorraldajale näpuga näidata – kes “Jazzkaare” telgitaguseid vähegi tunneb, teab sedagi, kui pingeline oli tänavuse “Jazzkaare” rahastamine. Nii mõnedki olulised sponsorid kas vähendasid oma toetust pärast kurikuulsa 11. septembri sündmusi või hüppasid lihtsalt alt ära. Kuid korraldus korralduseks ning raha rahaks, kuulda sai siiski nii mõndagi huvitavat.
Huvitava, isegi intrigeeriva mulje jättis Siiri Sisaski esinemine Vanalinnastuudios (22. IV) koos Kristjan Randalu trioga. Sisask on eesti noorematest naislauljatest küll üks põnevamaid persoone – klišeevabalt avatud ning arenemisvõimeline vokalist, kelle trumbiks on kahtlemata vokaalne mitmekülgsus ning muidugi tema särav lavasarm. Kristjan Randalu trio pole aga klassikaline jazztrio: löökpillid puuduvad ning klaveri kõrval on teisteks instrumentideks kontrabass (Uwe Lange) ja saksofon (Karsten Netz). Nagu nimedest näha, mängivad Randalu trios sakslased, mis on ka loomulik, kuna ta elab ju Saksamaal. Intrigeerivaks tegi Sisaski ja Randalu koosmusitseerimise aga nende temperamentide vastandlikkus – kui Siiri emotsionaalsus mõjus nagu tuli, siis Kristjani mõistuspärane ja jahe mängumaneer nagu vesi. Kuid üks õnneks teist ei kustutanud, vaid lisas muusikale hoopis leeke juurde. Lood, mis kõlasid, pärinesid nii Randalu kui Sisaski sulest. Mis tähendab, et Siiri laulis oma laule trio saatel ning Kristjani lugude ajaks läks ta lavalt ära – need esitati instrumentaalselt.
Kuid nii nagu erineb Randalu ja Sisaski lavatemperament, olid mõistagi erinevad ka nende lood. Sisaski lauludes võis märgata teatud new ageilikke jooni, seda muljet toonitas ka Siiri kurguhäälne laul, mis meenutas kord tuva laulikuid, teinekord jälle lapi joigumist. Mõnes loos oli tunda ka šamanistlikult rituaalmeditatiivset rütmipulssi, kuigi löökpillid ansamblis puudusid. Eks sekka kõlas mõni Siiri poplaul kah, näiteks “Ma ei maga, ma ei söö” ei vajanud isegi tutvustamist. Loodetavasti ta nüüd pärast kontserti ikka magab ja sööb ilusti.
Randalu kompositsioonid seevastu olid jazzilikumad, kuid neis võis märgata sidet ka postmodernistliku süvamuusikaga. Eriti palades, mis tuginesid minimalismist tuttavatele motiivikordustele. Randalu üldiselt ei epateeri oma klaverimängu tehnikaga, annab ikka ansamblis küllaldaselt musitseerimisruumi ka teistele. Eriti saksofonist Karsten Netzile, kes mängis klarnetit tegelikult veel huvitavamalt kui saksofoni.
Kaks päeva hiljem (24. IV) esines Vanalinnastuudios võimsa kontserdiga juba nimetatud Pekka Pohjola grupp, kelle side progerockiga on tugevamgi kui jazzrockiga. Põhjanaabrite legendaarne meister, kes on teinud koostööd Mike Oldfieldiga, keda oli tahtnud, aga polnud saanud oma bändi Frank Zappa ning – kes pikemat tutvustamist ilmselt ei vaja. Pohjola bändi vägev sound, pikad arendatud kompositsioonid ning rockilik ambitsioon vajanuksid mõistagi suurt lava, kuna suurt meest on väikestesse saabastesse raske toppida. Raske, kuid nagu näha, mitte võimatu – nende kontserdil pakkus elamusi pea iga hetk. Ka põrutavaid elamusi, kui silmas pidada väga intensiivse mängumaneeriga väga head trummimeest. Sama epiteeti võib kasutada ka klahvimehe ning Pohjola enda kohta, kes teadupärast mängib bassi. Ainult kitarrist jättis selles muidu elitaarses seltskonnas veidi kahvatuma mulje. Pekka Pohjola pole oma ansamblis siiski enese- ja bassikeskne virtuoos nagu nii mõnigi tema angloameerika kolleeg. Vastupidi, tema mõtleb kõik lood küll välja, kuid mänguliselt laseb hiilata pigem ansamblikaaslastel. Nii et rohkem vaimse isa kui superstaari rollis lavakuju. Pohjola kohta veel niipalju, et ta pole, ilmselt õnneks, kaasa läinud n.-ö. ajastu muusikaliste moetrendidega. Ei mingit sämplingute või trummi-loopidega eputamist – ikka vana hea ja läbiproovitud seitsmekümnendate lõpu ja kaheksakümnendate alguse stiil, mille raamideks oleksid ühelt poolt kunagine hollandi ansambel Focus ja teisalt Jeff Becki jõuline maneer.

IGOR GARŠNEK