Sisask, Randalu ja Pohjola “Jazzkaarel”
Tänavune “Jazzkaar” (17. – 28. IV)
erines mõneti eelmistest jazzipidustustest. Kui varasemaid festivale
iseloomustas kontsentreeritus, s. t. palju kontserte ja staare nädalasel
ajavahemikul, siis tänavune oli pigem hajutatud. Ajalises mõttes
üheteistkümnele päevale, millest mõnel ei toimunud mitte ühtki
üritust. Kui mõelda, et tänavu oli ka kontserte vähem, on ütlematagi
selge, et varasemate pingeliseks festivalimeluks polnud ei võimalust ega
põhjust. Lisaks oli Sakala keskuse Suure saali pealava käigus vaid teise
festivalinädala lõpul. Kõik varasemad kontserdid (v.a. avakontsert Die
BigBand der Bundeswehriga 17. IV) olid pandud kas Vanalinnastuudiosse või
hajutatud n.-ö. perifeersetesse paikadesse nagu rahvusraamatukogu saal
(Tallinna Noorte Big Band) või Katariina kirik (Leszek Mo?d?eri
Chopini-impressioonid). Eks sellega kaasnes ka sisulisi ebakõlasid:
näiteks legendaarne Pekka Pohjola oma ansambli ja võimsa
muusikaga väärinuks esinemiskohana küll Sakala pealava, mitte väikest
Vanalinnastuudiot. Kuid see kõik ei anna veel põhjust tublile Anne
Ermile kui festivali peakorraldajale näpuga näidata – kes “Jazzkaare”
telgitaguseid vähegi tunneb, teab sedagi, kui pingeline oli tänavuse “Jazzkaare”
rahastamine. Nii mõnedki olulised sponsorid kas vähendasid oma toetust
pärast kurikuulsa 11. septembri sündmusi või hüppasid lihtsalt alt
ära. Kuid korraldus korralduseks ning raha rahaks, kuulda sai siiski nii
mõndagi huvitavat.
Huvitava, isegi intrigeeriva mulje jättis Siiri Sisaski esinemine
Vanalinnastuudios (22. IV) koos Kristjan Randalu trioga. Sisask on
eesti noorematest naislauljatest küll üks põnevamaid persoone – klišeevabalt
avatud ning arenemisvõimeline vokalist, kelle trumbiks on kahtlemata
vokaalne mitmekülgsus ning muidugi tema särav lavasarm. Kristjan Randalu
trio pole aga klassikaline jazztrio: löökpillid puuduvad ning klaveri
kõrval on teisteks instrumentideks kontrabass (Uwe Lange)
ja saksofon (Karsten Netz). Nagu nimedest näha, mängivad
Randalu trios sakslased, mis on ka loomulik, kuna ta elab ju Saksamaal.
Intrigeerivaks tegi Sisaski ja Randalu koosmusitseerimise aga nende
temperamentide vastandlikkus – kui Siiri emotsionaalsus mõjus nagu
tuli, siis Kristjani mõistuspärane ja jahe mängumaneer nagu vesi. Kuid
üks õnneks teist ei kustutanud, vaid lisas muusikale hoopis leeke
juurde. Lood, mis kõlasid, pärinesid nii Randalu kui Sisaski sulest. Mis
tähendab, et Siiri laulis oma laule trio saatel ning Kristjani lugude
ajaks läks ta lavalt ära – need esitati instrumentaalselt.
Kuid nii nagu erineb Randalu ja Sisaski lavatemperament, olid mõistagi
erinevad ka nende lood. Sisaski lauludes võis märgata teatud new ageilikke
jooni, seda muljet toonitas ka Siiri kurguhäälne laul, mis meenutas kord
tuva laulikuid, teinekord jälle lapi joigumist. Mõnes loos oli tunda ka
šamanistlikult rituaalmeditatiivset rütmipulssi, kuigi löökpillid
ansamblis puudusid. Eks sekka kõlas mõni Siiri poplaul kah, näiteks “Ma
ei maga, ma ei söö” ei vajanud isegi tutvustamist. Loodetavasti ta
nüüd pärast kontserti ikka magab ja sööb ilusti.
Randalu kompositsioonid seevastu olid jazzilikumad, kuid neis võis
märgata sidet ka postmodernistliku süvamuusikaga. Eriti palades, mis
tuginesid minimalismist tuttavatele motiivikordustele. Randalu üldiselt
ei epateeri oma klaverimängu tehnikaga, annab ikka ansamblis
küllaldaselt musitseerimisruumi ka teistele. Eriti saksofonist Karsten
Netzile, kes mängis klarnetit tegelikult veel huvitavamalt kui
saksofoni.
Kaks päeva hiljem (24. IV) esines Vanalinnastuudios võimsa kontserdiga
juba nimetatud Pekka Pohjola grupp, kelle side progerockiga on
tugevamgi kui jazzrockiga. Põhjanaabrite legendaarne meister, kes on
teinud koostööd Mike Oldfieldiga, keda oli tahtnud, aga polnud saanud
oma bändi Frank Zappa ning – kes pikemat tutvustamist ilmselt ei vaja.
Pohjola bändi vägev sound, pikad arendatud kompositsioonid ning
rockilik ambitsioon vajanuksid mõistagi suurt lava, kuna suurt meest on
väikestesse saabastesse raske toppida. Raske, kuid nagu näha, mitte
võimatu – nende kontserdil pakkus elamusi pea iga hetk. Ka põrutavaid
elamusi, kui silmas pidada väga intensiivse mängumaneeriga väga head
trummimeest. Sama epiteeti võib kasutada ka klahvimehe ning Pohjola enda
kohta, kes teadupärast mängib bassi. Ainult kitarrist jättis selles
muidu elitaarses seltskonnas veidi kahvatuma mulje. Pekka Pohjola pole oma
ansamblis siiski enese- ja bassikeskne virtuoos nagu nii mõnigi tema
angloameerika kolleeg. Vastupidi, tema mõtleb kõik lood küll välja,
kuid mänguliselt laseb hiilata pigem ansamblikaaslastel. Nii et rohkem
vaimse isa kui superstaari rollis lavakuju. Pohjola kohta veel niipalju,
et ta pole, ilmselt õnneks, kaasa läinud n.-ö. ajastu muusikaliste
moetrendidega. Ei mingit sämplingute või trummi-loopidega
eputamist – ikka vana hea ja läbiproovitud seitsmekümnendate lõpu ja
kaheksakümnendate alguse stiil, mille raamideks oleksid ühelt poolt
kunagine hollandi ansambel Focus ja teisalt Jeff Becki jõuline maneer.
IGOR GARŠNEK

|