Kümme aastat tagasi hakkas Ungari kultuuri vahendamisega Eestisse tegelema Ungari Vabariigi Helsingi Suursaatkonna Kultuuri- ja Teaduskeskuse allüksusena asutatud Ungari Kultuuriesindus. 2000. aasta 22. veebruarist kannab oma tegevusmahtu suurendanud esindus Ungari Instituudi nime, nii nagu see oli ka enne II maailmasõda, kuigi tollase Tartus asunud instituudi tegevussuund oli mõneti teistsugune (peamiselt ungari keele õpetamine ja vähesel määral ka ungari kultuuri tutvustamine).

Tallinnas asuva Ungari Instituudi direktor Urmas Bereczki on sündinud Eestis, kuid lapsepõlve veetis juba Ungaris, samuti lõpetas seal kõik koolid. Ülikoolis õppis Bereczki kolme eriala, ajalugu, vene filoloogiat ja soome kultuuriajalugu. Hiljem lisandusid veel keraamikakursused Ungaris, Soomes ja Rootsis, kutselise keraamiku diplomi sai ta Itaalias. 1990. aastate esimeses pooles töötas U. Bereczki Helsingis Ungari saatkonnas, kus tema töövaldkonda kuulusid Balti riigid, hiljem ka Soome. Seejärel tegutses vabakutselise keraamikuna, kuni 1999. aastal kutsuti tööle Ungari Instituuti, mis sai päris iseseisva staatuse 2001. aasta septembris. Ka enne seda kujundas instituut oma tegevusprogrammi ise, aga raamatupidamine käis läbi Helsingi.
Muidugi ei ole kõikide Eestis toimuvate ungariga seotud ürituste taga Ungari Instituut. Urmas Bereczkile teeb see heameelt, kuna näitab, et huvi ungari kultuuri vastu laieneb ja otsitakse ka iseseisvalt kontakte. Aastas käib Ungari Instituudi kaudu Eestis umbes mõnikümmend ungarlast, see arv sõltub loomulikult ka aastast ja üritustest. Eestis elab ungari rahvusest inimesi saja ringis.
Selle aasta algusest on instituut oma tegevust laiendanud ka Lätti ja Leetu. Balti riikides on Tallinnas asuv Ungari Instituut ungari kultuuri ametlik ainuesindaja. 1998. aastast asub Ungaris ka Eesti Instituut, mida näiteks Lätil ja Leedul pole. Peale Balti riikide iseseisvumist pöördus inimeste huvi kõigepealt Läände, sama olukord valitses peale süsteemivahetust ka Ungaris; nüüd, kümne aasta pärast, tundub, et tasapisi tärkab huvi üksteise vastu. Urmas Bereczki sõnul on meie, nn. endise Ida-Euroopa maade kultuuris palju sellist, mis rikastab kogu Euroopa ja maailma kultuuri, aga meil ei ole mingit moraalset õigust nõuda, et meid tuntakse, kui me ise ei tunne huvi teiste samasuguste väiksemate riikide kultuuri vastu. Kui me näeme, et ka teistel väikestel rahvastel on väärtuslik kultuur ja me hindame seda, siis kindlasti oskame suuremat tähelepanu pöörata omaenda kultuurile ja mitte ainult sellele, mis Läänest meile sisse tungib. Bereczki kinnitab, et endise Ida-Euroopa kultuuri vastu on huvi Läänes täiesti tõsine, seda tuleb ära kasutada ja omalt poolt kaasa aidata. Näiteks on ungari kunstnike hulgas juba nimesid, keda mujal maailmas võltsitakse (mis iseenesest on muidugi taunitav), kuid järelikult on sellel kunstil juba niivõrd suur väärtus, kui jäljendatakse. Tegelikult pole kunagi olnud eraldi ida- ja lääneeuroopa kultuuri, oli vaid poliitiline eraldatus.
Tallinna Ungari Instituut tegutseb praegu Eesti Keele Instituudi hoone I korrusel. Tihedat koostööd tehakse samas majas asuvate teiste asutustega, näiteks Eesti Ungari Seltsi, Fenno-Ugria Asutuse, Soome-Ugri Rahvaste Infokeskuse, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse. Ungari-poolsetest koostööpartneritest võiks mainida sealset kultuuriministeeriumi, haridusministeeriumi, Budapesti ülikooli soome-ugri õppetooli, Ungari Eesti Seltsi, Eesti Instituuti, erinevaid muuseume ja kontserdiorganisatsioone. Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse ning Ungari TA Kirjandusinstituudi vahel on sõlmitud leping ühiseks koostööprojektiks “Perifeeria kui tsenter: lingvistiliselt perifeersete kirjanduste piirid ja jõud” (2001 – 2005). Selle raames on Eesti-poolse lepingupartneri korraldusel toimunud ka esimene üritus: käesoleva aasta suve alguses Käsmus igati korda läinud rahvusvaheline seminar “Eros and Language: The Rhetorical Patterns of Translatability and Understanding”, kus Ungari Instituudi kanda oli põhiliselt administratiivne pool, kuigi osaleti ka seminari algidee sünni juures. Seminaril keskenduti tõlgitavuse ja mõistmise probleemidele lähtuvalt kultuurilise tsentri ja perifeeria mõistekooslusest; ühe võimaliku lähtetekstina pakkus kirjanduskeskus välja Friedebert Tuglase sümbolistliku novelli “Maailma lõpus”. Järgmisel aastal Ungaris korraldatava seminari tarbeks loodavad ungarlased leida samavõrd sobiva teksti oma kirjandusest, mis oleks juba eesti keelde tõlgitud.
Ka varem on toimunud Ungari Instituudi kaasabil või korraldusel üritusi, mis pole küll keskendunud otseselt kirjandusele, kuid kus on osalenud mitmeid väljapaistvaid ungari kirjandusteadlasi: näiteks seminar seoses 150 aasta möödumisega Ungari kodanlik-demokraatlikust revolutsioonist (1998) või Ungari omariikluse 1000. aastapäevale pühendatud seminar (2000). Eelmisel aastal oli Eesti kord võõrustada ungari-eesti-soome tõlkijate seminari külalisi, ka selle korraldamisel aitas kaasa Ungari Instituut. Samuti on instituudi algatusel ilmunud siinsetes kultuuriajakirjades tõlkeid ungari keelest – peamiselt artikleid, esseid, luulet ja novelle, aga ka romaanide ning näidendite katkendeid. Ungari Instituut püüab abistada tõlkijaid stipendiumide leidmisel. Ungari Instituudi algatusel on plaanis koostada üks täielik ungari bibliograafia, et oleks ülevaade, mis Eestis on üldse ilmunud. Teisalt, kui on võimalik mõnes Ungaris ilmuvas ajakirjas tutvustada eesti kultuuri, siis tuleb seda võimalust ka kasutada. Nii on näiteks Napúti 2001. aasta juuninumber täielikult eesti kultuuriajakirjanike ja kirjanike sisustatud. Ilukirjandusest on viimati ungari keelde jõudnud üks köide Jaan Kaplinski loomingut. Neil päevil esitletakse Ungaris ka kakskeelset antoloogiat, mis sisaldab eesti luulet ja proosat.
Suurematesse keeltesse tõlkimisega kaasneb muidugi ka tuntus. Viimase Nobeli kirjanduspreemia määramisel Imre Kertészile mängis tähtsat osa 1999. aastal Frankfurdi raamatumess, kui aukülaline oli Ungari. Umbes 10 000 messil esitletud teosest tõlgiti võõrkeeltesse mõnisada, sh. 6-7 Kertészi raamatut. Kuigi Ungaris on Imre Kertész pälvinud mitmeid tähtsaid kultuuripreemiad, samuti mitu kirjandusauhinda Saksamaal, ei teadnud kodumaal kaugeltki mitte kõik enne auhinna väljakuulutamist vastse laureaadi olemasolust, aga sama päeva õhtuks olid tema (ja ka teiste Kertészi-nimeliste autorite) raamatud poodides läbi müüdud. Nobeli preemia väärtus pole mõõdetav vaid rahas, olulisem on ehk see, et nüüd pälvib ungari kirjandus ja kultuur veelgi suuremat tähelepanu välismaal, see aitab arendada ka majanduslikke ja poliitilisi sidemeid. Eesti keelde pole I. Kertészi tõlgitud, Ungari Instituudi algatusel plaanitakse tema loomingust lähiajal ajakirjas avaldamiseks tõlkida mõni essee või novell.
Lisaks eespool mainitud ungari ilukirjanduse tõlgetele ajakirjanduses on peale Eesti taasiseseisvumist eraldi raamatuna ilmunud sellised teosed nagu: Hubert Szögyen-Wittenbachi ajalooline romaan “Franz Josephi kaks armastust” kahes osas (Tallinn 1996), Geza Csathi “Võluri surm ja teisi novelle” (Tallinn 1997), Geza Ottliki romaan “Katused varavalges” (Tallinn 1998), ungari muinasjutt “Kaks ahnet karupoega” (Tallinn 2000), Dezsö Kosztolányi` romaan “Nero, verine luuletaja” (Tallinn 2000) ning sama autori miniatuurid ja novellid “Häälitsev loodus. Sulejoonistused” (Tallinn 2002).
Praegu on kogu maailmas kokku 17 Ungari Instituuti, kõige uuem New Yorgis. Nende tegevust toetab osaliselt Ungari Kultuuriministeerium, kõik instituudid kuuluvad ministeeriumi välismaa kultuuriinstituutide osakonna alla. Traditsioon sai alguse 1920. aastatel, kui Viinis ja Roomas loodi nn. Collegium Hungaricum`id, mis tegelesid teadusliku töö organiseerimisega ja stipendiaatide vastuvõtmisega. Peale II maailmasõda Ungari Instituutide arv suurenes, nüüdseks on neid Euroopas avatud näiteks Berliinis, Roomas, Viinis, Pariisis, Kairos, Moskvas ja Bratislavas; plaanitakse avada ka Zagrebis, samuti Istanbulis. Kuigi need ei kanna igal pool Ungari Instituudi nime, on eesmärk üks – ungari kultuuri tutvustamine välismaal. Selle all mõeldakse kogu ungari kultuuri algaegadest tänapäevani ning kõiki ungarikeelseid alasid, ja mitte ainult Ungarist tulevat, ungari kultuuri võib vahendada ka Transilvaaniast, Slovakkiast või Serbiast.
Ungari Instituut arendab Ungari ja Eesti kultuurisuhteid, loob kontakte teadlaste ja kunstnike vahel, aitab kaasa suuremate koostööprojektide (näiteks Euroopa Liidu programmidega liitumine) toimumisele; korraldab mitmesugustel teemadel loenguid ja seminare, samuti kontserte ja kirjandusõhtuid; vahendab näitusi ja filmiprogramme; korraldab ungari keele õpetust ning annab igakülgset teavet Ungari kohta. Ühes kuus toimub keskmiselt 2 – 4 üritust, olenevalt aastast ja aastaajast. Instituudil on oma raamatukogu, kus saab tutvuda ungari ilukirjanduse ja ungarikeelse maailmaklassikaga, kuigi peamiselt leidub siin Ungarit puudutavat teatmekirjandust; samuti jõuavad raamatukokku ajalehed ja ajakirjad. Kevadel 2003 on plaanis avada üks ungari riiul rahvusraamatukogus.
Selle aastanumbri sisse jäävad veel Ungari Instituudi korraldusel toimuv ungari filminädal novembrikuus; Eesti Ajaloomuuseumis 15. novembril avatav arheoloogianäitus, mis on üldse esimene omasugune Eestis. Samuti jõuavad Pimedate Ööde Filmifestivalile mõned uuemad ungari filmid; ning instituudi kaasabil tuuakse siia esinema Berliinis elav ungari päritolu tantsijanna.
Ungari Instituudi eesmärk on püüda tutvustada võimalikult laia kultuurispektrit, mitte keskenduda kitsalt ühele alale. Ungari Instituudi tegevuse kohta leiab täpse ja päevakajalise informatsiooni aadressilt www.suri.ee/uke.

KATRE KASEMETS