Kui argumente napib, väidetakse tavaliselt, et pole endine aeg – ei pea enam Härmat, Tormist ega kedagi eilsest tundma, ajaarvamine hakkab minust peale! Teiseks veel, et teate, kuidas mujal maailmas on, seal pole nii nagu meil! Üks tark prantslane aga ütles siiski, et leidub asju, mis mõjuvad nagu ostetaks mahalõigatud jalgade hinnaga saapad...
11. jaanuari Sirbis esitleb Toomas Siitan EMNi nimel meie professionaalsete kollektiivide rahastamise üle arutledes “garneeringuna” Eesti Rahvusmeeskoori kui põhitakistust riiklikult doteeritava oratooriumikoori loomise teel, ennustades RAMile “soojussurma saabumist”(?). Sealjuures väljendab ta EMNi aseesimehena ilmselt juhtgrupi aktiivsema osa seisukohta ning selle valgusel on eriti kummastav, et kaudu asetatakse löögi alla ka teised “teise riigikorra ajal” palgale saanud kollektiivid – siis isegi EFK, Hortus Musicus jt.?
See ei ole ega saagi olla üldine positsioon. Kahtlemata pälvivad avalikkuse toetuse EMNi juhatuse mure kontserdikorralduse ja muusikute riikliku rahastamise asjus, samuti otsingud lahendustele, ent otsustus luua oratooriumikoor RAMi hingusele saatmise arvel oleks räige. Asun kindlalt siinsamas 25. jaanuaril Ülo Krigulilt tõdetu poolele, ja ennekõike selles, et rahvusmeeskoor peab jääma. Seda sugugi mitte meeste ajaloolise rolli mälestuseks, vaid nende praeguseks saavutatud hea vormi ja repertuaari pärast, mida ei suudaks vähegi pikemas ajalõigus kanda ükski taidluskoor ei meil ega mujal maailmas. Mõistagi tuleb keskenduda nimelt oma kooriliigi kõlaväärtustele (milleks neilt gregooriuse laul?), loomulikult esineb tasemekõikumisi – seda meie tingimusis kahjuks mis tahes muusikutel (ka EFK-l).
Sirvisin viimaste aastate nii Eestis kui mujal ilmunud arvustusi, samuti koorirepertuaari. Et kirjutised oma pinnapealisis kiitusis mõjuvad, pehmelt öeldes, ebaveenvana, kuulakem parem, mida lausus näiteks Kuno Areng “Klassikaraadios” pärast tunamullust 6. detsembri kava “Tuuleveskid. Kerkokell: “ ... tahaksin alla kriipsutada seda, et RAM on oma viimase aja tegemistes näidanud toredat edasimineku märki, mis kõigepealt väljendub koori noorenemises /---/. RAM on minu arust täna polüfunktsionaalne kollektiiv, kes kõrvuti meeskoorilaulude propageerimisega osaleb ka suurvormide ettekannetes. No mis teha, kahju, et meil ei ole enam oratooriumikoori. RAMi ees on käinud mitmed silmapaistvad dirigendid, nii a cappella kavade esitamisel kui ka koostöös orkestritega. Eriti Eri Klas ja Neeme Järvi on palju kaasa aidanud, et meie meeskoori laulu viia väljapoole Eestit, /---/ ma lihtsalt nautisin seda musitseerimist, /---/ eriti Tormise “Viimase laeva” ettekannet, oli tõesti niisugune tipptulemus, mis pani mõtlema. Kooril on väga ilus p ja pp ja ka mf, samuti on homogeensed häälerühmad kenasti ansamblis.” Jne. Kuid on ka toekat kriitikat (lahtisevõitu ffs tämbrilised probleemid). Omalt poolt söandan nüüd küll, pärast Pärnus mullu novembris kuuldud Jaanus Torrimi missat, väita, et koori ff on särav ja forsseerimatult jõuline, dünaamika nõtke.
Üldse esitati läinud aastal 182 lugu, neist mitmeosalisi (suur)vorme ja tsükleid 35. Viimasel kolmel aastal anti à 85 – 95 kontserti, geograafiliselt kaeti kogu Eesti, Tallinnast ja selle lähikonnast rääkimata. Käidud on Soomest Prantsusmaa ja Iisraelini, Moskvast Põhja-Ameerikani. Muusikaga, mis nendeta poleks kõlanud.
Kaeme lõpetuseks – teada tagamõttega – osaliseltki, millised on plaanid hooajaks 2002/2003. A – juba käivitatud projektidest: “Mart Saar – 120”, 12 teost rahvusvahelisel koorijuhtide konkursil Tallinnas, Veljo Tormise autorikontsert Peterburis, kolmenädalane turnee Neeme ja Paavo Järvi orkestritega USAs (Wagner, Stravinski, Cherubini, Sibelius, R. Strauss) jm. B – korduskavu: mardi- ja kadrilaulud, Komitas ja Jekmaljan, prantsuse muusika, vaimulikud hümnid ja piiblilaulud jm. C – uusi kavu: Petrassi “Coro di morti” koor Brass Academyga, Lassuse “Prophetas Sybilicum” koos hortuslastega, a cappella kontsert Schubertist ja XX sajandi autoritest, gruusia muusika (ka Taktakiðvili “Gruusia ilmalikud hümnid”), lavastuslik “Emakeelepäev”, läti ja lääne klassika kava, Ernesaksa-aegne kava, suvetuur mööda Eestit, meie tänapäeva heliloojate lauludega kava jm. D – vokaalsümfoonilisi teoseid: Wagneri “Apostlite püha õhtusöömaaeg” (koos ERSOga Eri Klasi juhatusel), Nikolai Aleksejevi initsiatiivil Schönbergi “Gurre laulud”, Arvo Volmeri initsiatiivil Regeri “Hymne an den Gesang”, Lauri Sirbi huvil kontsertversioon Britteni ooperist “Billy Budd” ja Sibeliuse “Sandels”, Vähi “Planet Cantata” koos Arsisega jm. Peale selle neli plaadistust (Tubin, Tormis, Cherubini), milliseid võinuks olla ju rohkemgi (ehk just EMNi toel).
Kas jätaksime end ja rajataguseid sellest ilma? 

Ivalo Randalu