Märkmeid veest
Puhta mageda vee probleem on suuremaid inimkonna
ees seisvaid väljakutseid. Enamikus maades tekib veega varem või hiljem
kitsikus. Kanada rannikul käivad juba praegu Vene salatankerid vett
varastamas ja hõreda asustusega piirkondade politsei ei suuda nende
pidurdamiseks midagi ette võtta. On arvatud, et vesi on üks neid
ressursse, mille pärast tulevikus võidakse hakata sõdima. Neid
probleeme vaeti hiljuti Rootsis toimunud üleilmsel veekongressil.
Eesti on vee poolest küllalt õnnelikus olukorras. Meil on elanike
tihedust arvestades palju allikaid, järvi ja jõgesid. Siiski ei tohiks
ka vee strateegilist planeerimist liiga kaugesse tulevikku lükata.
Käimas olevas presidendikampaanias ongi juba mainitud puhast vett kui
Eesti üht tähtsamat tulevikutrumpi. Me peame aga harjutama ennast
mõttega, et ühinenud Euroopas on raske midagi endale pidada. Ses suhtes
on tuleviku-Euroopa nagu vangla, kus kodust saadetud “ahv” tuleb ikka
kongikaaslastega jagada. Muidu võib juhtuda nii, nagu läks selle
külamehega, kellest Švejk vangimajas kuulis: too vitsutas kodust
saadetud sinki ja mune üksinda, kuni vihased kaaslased kord salaja kõik
nahka pistsid. Õnneks ei tule Euroopas jagada niisama, vaid ikka midagi
vastu saades.
Nii on Euroopaga. Aga mis saab Idaga? Mis saab Peipsist, meie suurimast
mageda vee reservuaarist? Me oleme ju kõik lapsest saadik harjunud pidama
Peipsit endastmõistetavalt Eesti järveks. Kuidas siis teisiti! “Kas
tunned maad, mis Peipsi rannalt” jne. Peipsi-kujund on meie keeles ja
meeles. Aga tegelikult on see ju piirijärv kahe riigi vahel ning osa
vesikonnast jääb hoopis Lätile (Venemaale ca 28 000 km²,
Eestile 16 400 km², Lätile 3500 km². Läti-aspekti jätan ma praegu
teadlikult kõrvale, sest me kuulume varsti mõlemad Euroopa Liitu ja
loodetavasti meil Peipsi vee pärast omavahel probleeme ei teki)
Venelastele on see Peipsi Tšudskoje ozero ning Vene järv. Mis
siis sellestki on paha? Jagame ära, piir kulgebki keskel, jätkub
mõlemale. Aga vesi pole kivid või leivapätsid, mida saab tükihaaval
võrdselt jagada. Kujutlegem olukorda nii umbes seitsmekümne aasta
pärast, kui veega on palju kitsam käes kui praegu. Ja et üks pooltest,
kas siis Vene või Eesti hakkab oma territooriumilt Peipsi vett müüma.
Ehitab torujuhtme, mis läheb näiteks Kauksist Muuga sadamasse või
Gdovist Peterburi. Aga vesi voolab… Kuidas saab üks teist takistada, et
too mõlemale kuuluvat järve tühjaks ei müü?
Võib muidugi öelda, et säärane spekulatsioon on naiivne. Liiati on
Venemaal umbes samas regioonis Laadoga, Oneega ja teised Peipsist suuremad
järved ning tal ei lähe meie vett tarvis. Aga kas siis Venemaa juhindub
Eestiga läbikäimisel tervest mõistusest ja vastastikusest kasust? Ei,
ta ajab kiusu, tahab meid ikka karistada. Mõlemale poole kahjulikud
topelttollid on selle heaks näiteks. Venemaa on nagu mõni naine või
mees, kes viisteist aastat pärast abielu lahutamist tuleb ja tänitab, et
“ma sain teada, kellega sa tol ööl olid”, justkui oleks teil
omavahel veel mingeid maid jagada! Ma pole kindel, et see suhtumine
lähemate sajandite jooksul kaob. Nii et Venemaa võib hakata nimme Peipsi
vett raiskama. Ja keegi ei saa teda takistada. Igapäevane praktika
näitab, et konventsioonidele ja rahvusvahelistele lepingutele
allakirjutamine seda riiki ei seo. Ja ka NATO lennukid ei hakka Peipsi
idarannale ehitatud tselluloosivabrikut pommitama.
Ja nii see läheb. Veetase muudkui alaneb, paljastuvad uued seljandikud ja
saared, aga meie ei saa midagi teha.
Võrtsjärv kui Eesti tulevik
Me peaksime oma mageda vee reserve suurendama – Peipsi
võimaliku äralangemise puhuks. Järgnev mõte tuli mul läinud
laupäeval üle Tänassilma silla sõites ning silmapiirini ulatuvat
vetevälja kaedes. Võrtsjärv! Praegu voolab Emajõgi Võrtsjärvest
Peipsisse. Hilisjääaja lõpul, kümme tahat aastat tagasi, oli
vastupidi, vesi voolas Võrtsjärvest Navesti jõe kaudu Liivi lahte. Ei,
ma ei kutsu üles Viljandimaa, Valgamaa ning Võrumaa ojade vett niisama
merre saatma. See oleks ka kiusuajamine ning raiskamine. Aga samas pole ka
õige, et me seda vett saadame pidevalt Peipsisse, mis on geopoliitiliselt
tundlik ala. Emajõgi peaks oma veed ikka Võrtsjärve kaasa viima. Ma
arvan, et siin on väljakutse julgele insenerimõttele. Kui suure osa
Peipsi veest peaksime tallele panema, millal Emajõge pöörama hakata,
kas seda teha pidevalt või ainult vastavalt vajadusele, need kõik on
tehnilised küsimused ja riigikogu pädevuses.
Mõistagi tuleks sel juhul Võrtsjärve tunduvalt süvendada, kaldaid
kindlustada ja teha muid töid. See kõik läheb maksumaksjale kõvasti
maksma. Ent tuleviku seisukohalt tasub see end kindlasti ära. Lisaks
strateegilise sisemere tekkele kerkivad Võrtsjärve äärde uued
asundused, seal hakkab arenema turism, endastmõistetavalt sõidavad
vaguratel voogudel valged laevad ja nii edasi.
Ma mõistan, et esimesel pilgul võib mu plaan tunduda košmaarne ja
loodusvaenulik nagu omaaegne kava suurte Siberi jõgede pööramiseks. Ent
analoogia on üksnes näiline. Siberi jõed voolavad lõunast põhja,
Emajõgi aga asub ida-lääne teljel ning pööramisega kaasnevad
ökoloogilised muutused oleksid suhteliselt tagasihoidlikud. Siin pole
tegemist voluntaristliku tehnooptimismi, looduse alistamisega Inimese
poolt, vaid väikese rahuarmastava vabariigi sooviga püsida globaalse
arengu konkurentsis.
MIHKEL MUTT
|