Märkmeid veest

Puhta mageda vee probleem on suuremaid inimkonna ees seisvaid väljakutseid. Enamikus maades tekib veega varem või hiljem kitsikus. Kanada rannikul käivad juba praegu Vene salatankerid vett varastamas ja hõreda asustusega piirkondade politsei ei suuda nende pidurdamiseks midagi ette võtta. On arvatud, et vesi on üks neid ressursse, mille pärast tulevikus võidakse hakata sõdima. Neid probleeme vaeti hiljuti Rootsis toimunud üleilmsel veekongressil.
Eesti on vee poolest küllalt õnnelikus olukorras. Meil on elanike tihedust arvestades palju allikaid, järvi ja jõgesid. Siiski ei tohiks ka vee strateegilist planeerimist liiga kaugesse tulevikku lükata. Käimas olevas presidendikampaanias ongi juba mainitud puhast vett kui Eesti üht tähtsamat tulevikutrumpi. Me peame aga harjutama ennast mõttega, et ühinenud Euroopas on raske midagi endale pidada. Ses suhtes on tuleviku-Euroopa nagu vangla, kus kodust saadetud “ahv” tuleb ikka kongikaaslastega jagada. Muidu võib juhtuda nii, nagu läks selle külamehega, kellest Švejk vangimajas kuulis: too vitsutas kodust saadetud sinki ja mune üksinda, kuni vihased kaaslased kord salaja kõik nahka pistsid. Õnneks ei tule Euroopas jagada niisama, vaid ikka midagi vastu saades.
Nii on Euroopaga. Aga mis saab Idaga? Mis saab Peipsist, meie suurimast mageda vee reservuaarist? Me oleme ju kõik lapsest saadik harjunud pidama Peipsit endastmõistetavalt Eesti järveks. Kuidas siis teisiti! “Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt” jne. Peipsi-kujund on meie keeles ja meeles. Aga tegelikult on see ju piirijärv kahe riigi vahel ning osa vesikonnast jääb hoopis Lätile (Venemaale ca 28 000 km², Eestile 16 400 km², Lätile 3500 km². Läti-aspekti jätan ma praegu teadlikult kõrvale, sest me kuulume varsti mõlemad Euroopa Liitu ja loodetavasti meil Peipsi vee pärast omavahel probleeme ei teki) Venelastele on see Peipsi Tšudskoje ozero ning Vene järv. Mis siis sellestki on paha? Jagame ära, piir kulgebki keskel, jätkub mõlemale. Aga vesi pole kivid või leivapätsid, mida saab tükihaaval võrdselt jagada. Kujutlegem olukorda nii umbes seitsmekümne aasta pärast, kui veega on palju kitsam käes kui praegu. Ja et üks pooltest, kas siis Vene või Eesti hakkab oma territooriumilt Peipsi vett müüma. Ehitab torujuhtme, mis läheb näiteks Kauksist Muuga sadamasse või Gdovist Peterburi. Aga vesi voolab… Kuidas saab üks teist takistada, et too mõlemale kuuluvat järve tühjaks ei müü?
Võib muidugi öelda, et säärane spekulatsioon on naiivne. Liiati on Venemaal umbes samas regioonis Laadoga, Oneega ja teised Peipsist suuremad järved ning tal ei lähe meie vett tarvis. Aga kas siis Venemaa juhindub Eestiga läbikäimisel tervest mõistusest ja vastastikusest kasust? Ei, ta ajab kiusu, tahab meid ikka karistada. Mõlemale poole kahjulikud topelttollid on selle heaks näiteks. Venemaa on nagu mõni naine või mees, kes viisteist aastat pärast abielu lahutamist tuleb ja tänitab, et “ma sain teada, kellega sa tol ööl olid”, justkui oleks teil omavahel veel mingeid maid jagada! Ma pole kindel, et see suhtumine lähemate sajandite jooksul kaob. Nii et Venemaa võib hakata nimme Peipsi vett raiskama. Ja keegi ei saa teda takistada. Igapäevane praktika näitab, et konventsioonidele ja rahvusvahelistele lepingutele allakirjutamine seda riiki ei seo. Ja ka NATO lennukid ei hakka Peipsi idarannale ehitatud tselluloosivabrikut pommitama.
Ja nii see läheb. Veetase muudkui alaneb, paljastuvad uued seljandikud ja saared, aga meie ei saa midagi teha.
 
Võrtsjärv kui Eesti tulevik
Me peaksime oma mageda vee reserve suurendama – Peipsi võimaliku äralangemise puhuks. Järgnev mõte tuli mul läinud laupäeval üle Tänassilma silla sõites ning silmapiirini ulatuvat vetevälja kaedes. Võrtsjärv! Praegu voolab Emajõgi Võrtsjärvest Peipsisse. Hilisjääaja lõpul, kümme tahat aastat tagasi, oli vastupidi, vesi voolas Võrtsjärvest Navesti jõe kaudu Liivi lahte. Ei, ma ei kutsu üles Viljandimaa, Valgamaa ning Võrumaa ojade vett niisama merre saatma. See oleks ka kiusuajamine ning raiskamine. Aga samas pole ka õige, et me seda vett saadame pidevalt Peipsisse, mis on geopoliitiliselt tundlik ala. Emajõgi peaks oma veed ikka Võrtsjärve kaasa viima. Ma arvan, et siin on väljakutse julgele insenerimõttele. Kui suure osa Peipsi veest peaksime tallele panema, millal Emajõge pöörama hakata, kas seda teha pidevalt või ainult vastavalt vajadusele, need kõik on tehnilised küsimused ja riigikogu pädevuses.
Mõistagi tuleks sel juhul Võrtsjärve tunduvalt süvendada, kaldaid kindlustada ja teha muid töid. See kõik läheb maksumaksjale kõvasti maksma. Ent tuleviku seisukohalt tasub see end kindlasti ära. Lisaks strateegilise sisemere tekkele kerkivad Võrtsjärve äärde uued asundused, seal hakkab arenema turism, endastmõistetavalt sõidavad vaguratel voogudel valged laevad ja nii edasi.
Ma mõistan, et esimesel pilgul võib mu plaan tunduda košmaarne ja loodusvaenulik nagu omaaegne kava suurte Siberi jõgede pööramiseks. Ent analoogia on üksnes näiline. Siberi jõed voolavad lõunast põhja, Emajõgi aga asub ida-lääne teljel ning pööramisega kaasnevad ökoloogilised muutused oleksid suhteliselt tagasihoidlikud. Siin pole tegemist voluntaristliku tehnooptimismi, looduse alistamisega Inimese poolt, vaid väikese rahuarmastava vabariigi sooviga püsida globaalse arengu konkurentsis.

MIHKEL MUTT