Ei kavatse rääkida mitte oma samanimelisest noorpõlvenovellikesest, vaid meenutada, et äsja toimus Võtikveres taas omamoodi kirjanduslik suursündmus: teisel kolkaküla raamatulaadal võis kohata Contrat, Andrus Kivirähka, Ervin Õunapuud, Hando Runnelit, Henn-Kaarel Hellatit; teatrit tegid Viire Valdma, Taavi Eelmaa ja Raivo Adlas; prof. Rein Veidemann andis patrooni teatepulga mulle üle; Mikk Sarv loitsis; õhtul pidi tulema Ivan Orav; õpetaja Jaan Nuga õnnistas; kohal olid Anna ?igure, Soome televisioon... Soome ja Rootsi raamatukülade esindajad... Kohal oli oma müügilaudadega pool tosinat kirjastust, kelle raamatuid päris elavalt osteti. Jalutati kordatehtud pargis, kuulati kohalikke legende, vaadati kunsti- ja käsitöönäitusi...
Mis Võtikvere? Meil on ju Tallinn! Miks see uudis Võtikvere raamatukülast siin kolumni alguses?
“Küla” on veel tinglik, veidi liigutavalt pateetiline nimetus, sest raamatuid ja hooneid on veel vähe, kuid neid tuleb juurde. Endises metskonna majas käivad külainimesed koos, joovad kohvi ja arutavad ilma asju. Mustvee naabrusesse jääv sajakonna elanikuga metsaküla, mis oli veel hiljuti väljasuremise meeleolus, muutus maailma nabaks eeskätt Soomes tegutseva, kuid hingeliselt Võtikverre jäänud ajakirjaniku, väga aktiivse Imbi Paju algatusel. Algatuse järel on asi paisunud. Toeks näivad olevat ka külavanem Kaljo Pärn ja vallavanem Mati Kepp. Puude all ja põõsastes liikus kohalikke aktiviste, bibliofiile, kunstnikke.
Mis see võiks tähendada? Kõigepealt on see esimene, vaata et isegi arvestatav hoop ajakirjandusele, kes on viimased aastad propageerinud peamiselt “klubiinimesi”, “prominente” ja labast klatši. On ju üliveenvalt sisendatud, et keegi enam lugeda ei taha, et nüüd vahetatakse vaid interneti kaudu “infot” ja veedetakse õhtuid kokaiiniuimas.
Olen juba oma loomult, hariduselt ja kunstilistelt vaadetelt kaugel moraliseerimisest ega taha ajakirjanduselt mingil juhul võtta ta elegantset nautlemist peenema seltskonna tühja-tähja kajastamisel ning kõlblusetu hedonismi propageerimisel. Kuid on õigus Marju Lauristinil, kes on visalt meenutanud ajakirjanduse harivat missiooni. Ma olen väga nõus presidendikandidaat Peeter Tulvistega, et meie rahvast peab õpetama. Sest rahvas näib olevat segaduses. Ta on jäetud pimedusse, euroskeptikute ja muude mustasajaliste meelevalda. Ent praegusel raskel üleminekuajal, ilmselt ajalooliselt kaunis ainulaadsel, on meedia valinud just igasugu kurja lillede propageerimise, eelistades seda elementaarse orientatsiooni sisendamisele. Hindan neid kurja lilli kõrgelt, olen ehk isegi mingis mõttes selline lill, kuid niisugune värk on vaid kultuuri garneering. Peale delfilaste leidub maailmas veel teisi inimesi, kes pole nii küünilised, ja kui olekski, siis ei pääse nad löögile, kaablite kaudu roppusi vahendama. (Ka Võtikveres pole veel arvutit, kuid lootusi on.) Nüüd võis veenduda, et trükisõna on veel hinnas, kuigi mõned linnainimesed on otsustanud suhelda vaid piltide, ?estide ja märkide vahendusel.
Teiseks – ehkki see on sama teema jätk – regionaalne kultuur, nii-öelda inimeste kultuur on võimeline ellu ärkama. Nagu Taanis või Hollandis.
Nõukogude ajal oli esiteks säilinud vana, eestiaegne kodanlik harjumus kultuurselt elada. See segunes ülalt kohustuslikuks tehtud "isetegevusega", moodustades siiski päris talutava sümbioosi, kuid kandes samas ka oma aja räiget pitserit. Fundamentaalne vana kultuuriharjumus jõudis aga iseseisvusaja saabumiseks hakata välja surema. Kui kadus ka ülalt tulev surve, tekkis täielik vaakuum. Enam ei tehtud midagi, kõik lagunes. Peenemad härrad aga andsid mõista, et elu kontsentreerugu vaid "linna", ühesõnaga Tallinnasse, kus saab õhust raha teha ja külastada jalgpallivõistlusi nonde vahetu eluga, mida tuleb nautida igava teatri asemel (Jüri Mõisa üks viimaseid propagandasid). Tulge meepoti juurde, külarahvas! Nii oli möödunud juba mitu kaunis lootusetut aastat.
Imbi Paju ja ta kaaslaste juhtum näitab, et euroopalikult regionaalne vaim ja elu võivad puhkeda taas, kui leidub eestvedaja, mootor. Miski on paisu taga olnud. Põlvepikkune poisike laliseb taas. Suurkapitalistide ja reivijate poolt põlatud lihtinimesed elavad ja mõtlevad veel.

Mati Unt