Kas me mäletame taasiseseisvumispäeva?


Ajaloolased ei säästa aega ega paberit, et kajastada oma rahva eredamaid minevikuhetki, omariikluse sündi ja vabanemist okupantidest. Paradoks seisneb selles, et just neist pöördelistest sündmustest teavad ka ajaloolased ise kõige vähem. Nii on ka Eesti taasiseseisvumise puhul.
Ometi ei ole see mingi spetsiifiline Eesti häda. Üks tänapäeva arhiivindusautoriteete Theodore Schellenberg väidab, et esineb suisa globaalne seaduspärasus: mida murrangulisem ajalooline sündmus, seda lünklikumalt on säilinud seda kajastavad dokumentaalsed materjalid. Ajalugu tehes tundub selle dokumenteerimine sageli teisejärguline. Lisaks sellele puudub rutiin, mis läkitaks iga dokumendi just sellele arhiiviriiulile, kust uurijad seda hiljem otsida oskavad. Eesti taasiseseisvumise loo on muutnud lünklikuks veel üks faktor – konspiratsioonikaalutlused ehk siis hirm.
 
Kust leida täiuslik tunnistaja?
Teated sellest, et Erakorralise Seisukorra Komitee on Moskvas võimu haaranud, jõudsid Eestisse 1991. aasta 19. augusti varahommikul. Kui palju leidus prohveteid, kes uskusid, et pööre nurjub? Tol päeval oli neid ilmselt vähe. Nii mõnigi tõmbas paralleele Kremli isanda Lavrenti Beria kukutamisega 1953. aastal või tema järglase Nikita Hruštšovi kõrvaldamisega üksteist aastat hiljem. Ja need kõrvutused olid kõike muud kui julgustavad: riigipöörajad polnud Nõukogude impeeriumi ajaloos seni kordagi vääratanud.
Venemaal kirjutatud putšimälestused osutavad aga, et tagantjärele ettenägelikke sigib üha juurde. Akadeemik Aleksander Jakovlevile ei tulnud pööre ootamatult. “1991. aasta jooksul hoiatasin ma Gorbatšovi korduvalt, sotsialistlik reaktsioon valmistab ette riigipööret,” meenutab Jakovlev oma raamatus “Omut Pamjati” (2000). “Ükskord vastas ta mulle: “Sina, Aleksander, ülehindad nende mõistust ja julgust”.” Endine NTV teleajakirjanik Viktor Šenderovitš kinnitab koguni, et tema mõistis impeeriumi vältimatut hukku juba 1979. aastal, kui ta tõdes, et dinosauruse pea ei märkagi kui tema saba puretakse. Näiteks Moskvas jälitatud dissidendi tööd lebasid segamatult Tšitaa raamatupoe lettidel.
Ka Eestis võib märgata, et nende päevade puhul on mälul üks kummaline omadus: see muutub. Säravamaks näiteks oli ühe toonase rahvasaadiku valmisolek üksikasjalikult meenutada kaht otsustavat päeva Ülemnõukogus, seletada, millised olid ühe või teise otsuse tagamaad. Kurioosne see, et ta ise neil päevil Eestis ei viibinud; ta oli omaks võtnud teiste mälestused ja valmis esitama neid kõhklematult enda omadena.
Mõned augustisündmuste-aegsed Ülemnõukogu saadikud panid sündmused siiski õnneks kohe päevaraamatu vormis kirja, kuid talletasid valikuliselt vaid seda, mis just nimelt kirjapanijat ennast kõige enam erutas. Teised on hiljem mälestusi kirjutanud, lisades paratamatult juba kirjutamise ajaks ladestunud täiendava kogemuse. Kõigest kümme aastat pärast murrangulisi sündmusi tuleb nentida, et inimmälu pole kõige kindlam ajalooallikas.
 
Ajaloo murranguhetked ja mälulüngad
Kui ma hakkasin uurima Eesti iseseisvumise taastamise lugu, tundus see mulle suhteliselt lihtsa ülesandena: lähen arhiivi, lehitsen toimikuid, teen väljakirjutusi. Minu ülikoolist saadud ettekujutuste kohaselt oli riigiasutuste, sh. Ülemnõukogu töö rutiinselt dokumenteeritud: Ülemnõukogu täiskogu istungid on enesestmõistetavalt stenografeeritud, presiidiumi istungid ja komisjonide nõupidamised protokollitud. Lisaks sellele peaks arhiivis leiduma mitmesuguseid otsuste eelnõusid ja nende juurde kuuluvaid lisamaterjale. Kuid see kõik oli nõnda ainult teoorias.
Tegelik pilt tuletas mulle meelde Schellenbergi mõtet, et ajaloolise murrangupunkti kohal asub mälulünk. 19. augustil kokku tulnud Ülemnõukogu 46. istungjärgu täiskogu stenogramm fikseeris vaid rutiinse päevakorrakohase töö. Sündmused ise olid aga kõike muud kui rutiinsed. Enne täiskogu istungit toimus Ülemnõukogu Presiidiumi istung, mis jäeti kõikide tavade vastaselt protokollimata. Ülitähtsat rolli mänginud õiguskomisjoni protokollid puuduvad samuti.
Veelgi enam, 19. augustil arutati Eesti Vabariigi taasiseseisvumise küsimust ka Ülemnõukogu Vanemate Kogus. Teame, et seal loodi redaktsioonikomisjonid, kus valmistati ette kahe päeva jooksul arutusele tulnud eelnõud. Kuid taas pole selle kohta säilinud ühtki protokolli.
Asjaosaliste mälestuste kohaselt erines otsus Eesti riiklikust iseseisvusest oluliselt selle esialgsest projektist. Kuidas kujunes lõplik tekst? Millised arvamused jäid kõrvale, millised suruti jõuga maha? Arhiivist leiame vaid lõppotsuse mustandi, eelmisi redaktsioone me ei leia. Olulisi teadmisi annaksid ka teised Eesti riiklust puudutavate eelnõude projektid, mis 19. augustil saadikute poolt istungjärgu juhatajale esitati. Toonaselt Ülemnõukogu juhatajalt Ülo Nugiselt kuulsin, et need põletati tema juuresolekul Toompea lossis suures tuhatoosis igaks juhuks ära. Ta põhjendas seda sammu sõjaväelise diktatuuri kartusest tingitud ettevaatlikkusega.
Kõik on väga inimlik. Ja schellenberglik. Paraku loob selline olukord eeldused “valgete laikude” tekkimisele meie mälus ja tegelikkusega nõrgalt seotud legendide vohamisele ajaloo- ning kooliraamatutes. “Valgeid laike” ei kata pildiga ka videosalvestused, sest kuigi paljud inimesed elasid kümme aastat tagasi sündmustele kaasa just Eesti Televisiooni vahendusel, pole neist päevist tänaseks telearhiivi jäänud muud kui lühikesed lõigud AK uudistest.
 
Rahvuslik mälu lõhkise küna ees?
Kui ma aasta eest esitlesin oma raamatut “Iseseisvuspäeva sünd”, jäid paljud selles püstitatud küsimärgid õhku rippuma. Aga nii see oligi mõeldud. Lootsin, et inimestele on omane teatud arvude maagia ning omaaegsete augustisündmuste kümnes aastapäev võinuks ju innustada selles osalenuid oma mälestuste või uurimustega rahva ette tulema. Ja sel juhul olnuks autoril raske ka minu raamatus esitatud küsimustest lihtsalt mööda minna. Kuid paistab, et uudseid 1991. aasta käsitlusi sel aastal ei lisandu. Mälestusi pole mugav kirjutada kuumalt – inimesed, kellest kirjutatakse, on elus ja osalevad poliitikas. Kuni need inimesed lahkuvad kas elust või poliitiliselt areenilt, läheb palju aega, aeg aga tapab halastamatult huvi kõige selle vastu, mis veel äsja nii väga erutas inimesi ja näis neile tähtis.
Öeldakse, et riik vastutab oma rahvusliku mälu säilimise eest. Selle vastutuse realiseerimise vormiks on arhiivid, mis on usaldusväärsed ja töötavad märgatavate tõrgeteta. Eesti rahvuslikku kirjalikku mälu on korduvalt tulnud tagantjärele kildudest kokku koguda. Veerand sajandit pärast 1905. – 1907. aasta revolutsiooni saadi kaante vahele mälestuste ja dokumentide kogumik. 1920. – 1940. aastani koguti Vabadussõja ajaloo teaduslikuks uurimiseks selle dokumente ja rajati nende baasil Sõjaarhiivi. Täna taastatakse stalinlike repressioonide lugu ja nenditakse, et väga paljus oleme juba hiljaks jäänud. Vigadest tasub õppida. Mõelgem siis sellele, et vähemalt meie järglastel peab olema võimalik taastada oma riigi taassünni tegelik lugu.

KADRI MUST,
TÜ ajaloomagistrant