Kaks kogu saatuseluulet

Arvo Valton, Su nimi vaheldub. Kupar, Tallinn 2001. 192 lk.
Mats Traat, Harala elulood. Kupar, Tallinn 2001. 196 lk.

Arvo Valtoni loomingu tervikus tundub luule pigem kõrvalisena, oma kirjanikuloorberid ja kestva maine on ta saavutanud proosaloominguga, milles on nii uuenduslikkust kui lihtsat sarmi. Nüüd juba rohkem kui kümme aastat on ta end pühendanud rohkem ühiskonnaelu funktsioonidele ja mulle näib, et see on lahjendanud kirjandusliku ande kontsentratsiooni, kuigi nii öelda on siiski ka alati ülekohtune. Või siiski, sest ka ta viimase aja proosas märkab väsinult realiteetides kannatamist.
“Su nimi vaheldub” algusosa mõjus nagu paralleel Hando Runneli mullusele “Mõistatustele”. Runneli luulekogu tundus olevat hoopis sädelevam, ajatusse ulatuv, erilise kõnetamise müsteeriume värskelt aktualiseeriv teos. Hiljem muidugi selgus, et Valtoni raamatus peab siiski nägema küllaltki konkreetset ja pihtimuslikku luulearuannet elatud elust, mille mõttelise trajektoori koondpunktideks oleksid naine, isiksuse täiustumine, armastus, meelelisus, missioon, ajastutundmused, laps ja koguni pedagoogika ja nii mõndagi veel, mida arendusest välja saaks nokkida. Üldine tendents viitab vaimsele ja hingelisele keskendumisele eneses, üksinduse varjundite peenenenud tajule – sellest ka algune pöördumiste silmatorkav tundlikkus. Aususele manitsev enesedistsipliin on vahest liigagi rõhutatud, kuid lõpuks sugenes sellest hoopis sümpaatia. Pealegi pole sellist hoiakut meie luules mõnda aega eriti märgata olnud, vähemalt jääb see väljapoole suunatud agressiivseid sõnavoole taasavastava noorusliku aja- ja dekonstruktsiooniluule taustal tõrjutuks.
Rohkem häiris ja jäi kiusama see, et Valton on justnagu ülearu luuletamises kinni või luuletamise juures. Vabavärsside puhul polnud häda, need voolavad vabalt ega riiva lapsemeelsematki lugejat erilise pretensioonikusega. Kuid riimid ja rütmid hakkavad ja jäävad kõlksuma ja tekib tunne, et on raskusi nendega ühele poole saada ja kontsentreeruda, vahel märkab isegi naljakusi, mis ei mõju meisterlikult. Vahel miski põnev viiv lihtsalt kaob kuhugi poeetilisse aparatuuri, vahel võimendub seal üle või imelikult. Enamasti on inimliku lähenemise süvenemine lugedes igati võimalik, mis ongi sedasorti pihtimusliku luule juures oluline ja tulevikus interpretatsioone ennustav.
Mats Traadilt ilmus mullu vägagi mahukas valikkogu, mille vastuvõtt jäi loiuks. Kunagise pingsa huvi kadumine ta luule vastu on seletatav ilmselt sellega, et ta ise on vahepeal olnud süvenenum ja olulisem prosaistina, tulevikku vaadates ehk eelkõige oma suure Palanumäe romaanisarjaga, mis mäletatavasti algas omal ajal väga mõjuka teosega “Puud olid, puud olid hellad velled” 1979. aastal ja on üheksakümnendatel saanud olulist lisa. See sari koos muu maateemalise proosaga jäädvustab meie talupojaajalugu peaasjalikult XIX sajandi keskpaigast lähtuvalt, pakkudes minu meelest vaat et paremat tunnetuslikku või vähemalt illustratiivset ainest kui akadeemiline ajaloosõnastus.
“Harala elulugude” esimene raamat ilmus 1976. aastal ning oli suursündmus – tegemist oli jõulise sirgjoonelise vabavärsikoguga, omamoodi epitaafikoguga, kus sõna said sümboolsele Harala kalmistule maetud koolnud, et teadvustada meie lähiajaloo dramatismi ja saatusi, niipalju kui see tollal tsensuurist läbi mahtus. Toonase kriitika meelest leidis Traat algimpulsi Edgar Lee Mastersilt, ehkki surnud on ju “kõnelenud” ja “laulnud” kõigil aegadel kõikides kultuurides. Nüüdne kogu koondab juba 160 ringis manalateele läinute nappi ja üldistusjõulist eluaruannet lähiaegadeni välja ja tundub endistviisi mõjukas. Lihtsad inimesed ja kõnekad saatused jõuavad vähimagi takistuseta pärale, tegelikult lugedes seda luulele tavaliselt omast metafoorset lähenemisläve ei tajugi. Ja ometi on see oma kompaktsuses ja valitud sõnastuses siiski tajutavalt kunstiteos – inimelud tihenevad liivateradeks, mis nõrisevad sõmeraks teadvuseseisundiks.
Tegelikult on ju ime, kui palju saatusi justnagu sündimisootel looteid ühe andeka ja missioonitundliku kirjaniku mälus võib jäädvustuda. Seda kooslust näib olevat pea võimatu edasi anda muidu kui ehk “hiina romaanina” ja just nii nagu Traat seda praeguses mahus tegi, olles maailmakirjanduse traditsioonidest üsna sõltumatuna niimoodi meie jaoks ehe ja unikaalne, sisuliselt selle võimaluse ammendaja kaasajas, kuigi tõesti, ka Ervin Õunapuu “Surmaminejad lasevad tervitada”, kuid see on juba surmatungiga heitlemine, millest Traadil leiab vaid välgatusi. Traat ilmutab maalähedast meelt ja kinnistab me tähelepanu teatud ajastulõppudele elu järjepidevuses.

PEETER KÜNSTLER